Mihkel Mutt: „Makstagu või miljard! Kõik ei ole müüdav”

Kirjanik, kolumnist ja ajakirja Looming peatoimetaja Mihkel Mutt tuli tänavu lugejate ette mitmeaastase „projektiga” – oma mälestuste avaldamisega rohketes köidetes. Praeguseks on ilmunud „Eesti doomino. Eelmälestused” ja „Võru tänav. Lapsepõlv”. Sedavõrd mastaapse töö taustal on Jürgen Rooste uurinud autori tundmusi ja mõtteid.         Jürgen Rooste: Miks otsustasid hakata mälestustekirjanikuks? See on ju säherdune sihilik, programmiline otsus. Selle kõrvalt suudab kirjutada väga vähe ilukirjandust, mõne novelli ikka, aga suuremamahulise romaani kirjutamine ei tule ju välja? Mihkel Mutt: Jah, kibe tõde. Mul tuli korraga säärane fix, et kirjutaks mälestusi. Ega ma ette kujutanud, et see nii pikaks läheb. Aga oleks pidanud kujutlema, sest mul on olnud huvitav ja mitmekülgne elu – võlualdis ja andumusrikas. Pooleli jätta oleks nüüd ka naljakas. Nii et kirjutan, kuni süda on rahul, siis saan hakata tegelema oma suurema teosega. Viimane lükkub lihtsalt paar aastat edasi. 

Mitu aastat oled mälestustele planeerinud?

Algul mõtlesin kolm, aga paistab, et sellega ei tule välja. Aastas kaks köidet, rohkem ei sobi ju – lugeja tüdineb ära. Tulin just laua tagant, kirjutan praegu ajast, mil olin esimest korda Loomingus, 1980ndate esimene pool. See on juba viies raamat. Aga ma tahan ju Noorsooteatrist, välisministeeriumist ja ka Sirbist kirjutada (naerab). 

Jõuad tänase Loomingunigi välja?

Ei, seal teen väikese vahe – ütleme, viimast viit aastat ma ei puuduta. See on liiga värske. Mina võin asja külmalt võtta, aga asjaosaliste suhtes on hea ja õiglane, kui mingi ajaline distants säilib.  Muidu poleks need mälestused, vaid blogi. 

Su isa kirjutuslaud … Kas ka see, seni viimane raamat „Lapsepõlv. Võru tänav”, on  kirjutet tolle isa kirjutuslaua taga? Ja kas asjadel-esemetel on ikka säärane võluvägi ja metafüüsiline laeng?

Jaa! Selle kirjutuslaua taga olen kirjutanud enamiku oma asju alates 1986. aasta suvestsügisest, kui ma tolle laua siia transportisin. Muidugi üksnes ajal, kui ma Tallinnas elan. Laud on hea, tugev ja suur, kõik aparaadid ja sõnaraamatud, käsikirjad ja muu literaadi paraphernalia mahuvad sinna ära. Minu jaoks,  jah, on lauas kindlasti vägi sees. Kui ma ikka sahtli välja tõmban ja loen põhja alt, et seal on tõesti see kiri – tehtud Kiidjärve mõisas 1924. aastal … Asjad säilitavad aega, seda väidab ju ka moodne füüsika. Ruumita poleks aega ja vastupidi. Varemete ümber on alati vana aega. Ja kui lähed ookeani või mere äärde… ma Haapsaluski vaatan ja mõtlen: see sama meri laksus, lained tulid, kui siin olid rootslased, piiskopkond, saksa rüütlid ja kes veel kõik enne seda.  Ja meri jääb veel kauaks peale meid. Meri on ju ka ese.     

Ma kardan, et sel laual on nii kõva laeng, et kui keegi teine istub sinna taha ja kirjutab, siis tuleb ikka välja Muti raamat. Enim räägid ses raamatus isast, ta olekust,  haridusest, maailmapildist. Samas, siin ei ole miskit Kafka moodi kirja-isale. Mis on ju ometigi Euroopa kirjanduse suur märk: oma isaga tuleb arved õiendada, talle etteheitekiri või enesele õigustus kirjutada. Sa suhtud temasse aupaklikult, austavalt. Kas säärane freudistlik isa-suhe on sulle tõesti võõras või eelistasid mitte klattida arveid siin?

Mingu kogu see freudism kassi saba alla! Kui ma peaksin tahtma oma emaga abielluda, siis käitun freudistlikult, kui ma ei taha seda, siis olen veel rohkem freudistlik, sest olen selle surunud oma alateadvusse. Samamoodi: kui ma tahan oma isa ära tappa, siis olen freudistlik, kui aga ei taha, siis veel rohkem. Sellest ei pääsegi kuidagiviisi. Täielik nonsenss! Ma olen enda silmis küllaltki avatud inimene, ja ma kaalun kõiki võimalusi, mis pähe tulevad. Mida aga pole, seda pole. Minu suhe  isasse on olnud küllaltki mõistev, mida edasi, seda mõistvam. Loomulikult on ses ka aupaklikkust, mis on täiesti loomulik esivanemate suhtes. Mis arveid siin õiendada?! Ja see, et sa ütled, et siin on kõige rohkem juttu isast, see on ka eksiarvamus. Võta ikka raamat ette ja vaata, kui palju mahuliselt millestki on kirjutatud. Isa jääb sellepärast rohkem meelde, kuna seal on kirjutatud temast kui inimesest. Minust endast kui inimesest  on siin suhteliselt vähe. Aga minust ei olnud midagi kirjutada, kuna ma olin alles nublu. Mis hingeelu on nublul? Ta pole veel subjekt!     

Võta väike Illimar. 

Ühes teatavas mõttes pole see aus raamat. Frieda projitseeris sinna oma hõllandused, oma maailmakultuuriliselt rikutud peenendunud tunnetuse. Tulemuseks on üliesteetiline artefakt, mis pole paraku siga ega kägu, s.t ei lastele ega täiskasvanutele. Aga suurvaim võib seda endale lubada. Paljukest kõneldakse seal Illimarist, seal on juttu tädi Sofidest ja kõikidest teistest. See jääb meelde. Ja üldse, ega ma ei kirjuta autobiograafiat,  oma elulugu. Need on mälestused. Võta Jaan Krossi mälestused – kaks paksu köidet. Kui palju saad sa sealt teada Jaan Krossist kui nublust, pubekast või noorsandist? Mitte midagi! Üldse ei pääse me selle raamatu lugemise järel Krossile kui inimesele kübetki lähemale. See ei kõla mu suus vähimalgi määral etteheitena. Aga lugejad, sina ka siin, te tahate ikka paljastusi! Et oleks mingit ärapanemist, aga ma ei kavatse ära panna. Meelega ei kavatse!  Muide, tänases avatud, sallivas ühiskonnas ei keela keegi inimesel kirjutamast elulugu, millel pole tegelikkusega midagi pistmist. Ma võiksin siin endale külge luuletada kõige hullemad kompleksid, pahed. Ja mitte keegi ei saa seda kontrollida ja keegi ei saa mind ka vastutusele võtta. Ma imestan, kuidas kõik need inimesed, kes tahavad end paljastada ja oma perse näitamisega raha teenida, selle näitamisega ikka poole peale jäävad, kannikaid  demonstreerivad, aga mitte seda, mis seal vahel on. 

Kas sa oma nimekaimu Mihkel Rauda suhtud seetõttu kuidagi negatiivselt? Tema  raamatu peategelane oli, ütleme, viin, alkohol. Aga ta jätab välja muud registrid, rääkimata muud hetked.

Jah, ka Mihkel ei läinud mu arvates lõpuni. Kui juba, siis võiks pori olla veel porisem. Aga see pole minu tee, ja mina kunagi sarnast raamatut ei kirjuta. Makstagu või miljard! Kõik ei ole müüdav. Muide, Raua raamatule heidaksin ette, et inimesed jäävad seal natuke üheplaaniliseks. Kojamees on küll koeraasendis, aga  mäletan, et Tarmo Kruusimägi oli huvitavam inimene kui raamatust paistab. 

Kohtadest. Ka kohad on siin tähtsad. Sa oled pärit Lõuna-Eestist, ent see identiteet ei paista sind siduvat, ei ole sulle kunagi  külge jäänud, vähemasti mina pole seda märganud. Lõunaeestlased on Tallinnas kuidagi äratuntavad. Kuidas on su identiteediga ja Tallinna-Tartu suhetega?

Mina ei suhtu neisse kuidagiviisi, mulle aga tundub, et nemad käivad vahel siinsetel üritustel nagu mingis teises riigis, näidates oma üleolevat või vahel ka haput nägu. Tartul ja Lõuna-Eestil on aga suur vahe. Minu jaoks on Eestis kolmikjaotus. Tallinna ja  Tartu vahel on pinged, teatav opositsioon. Ja siis on veel Lõuna-Eesti, mis on hoopis midagi muud, kuskil mujal. Geograafiliselt on Tartu Lõuna-Eesti eelpost, seda küll. Aga kogu oma kujunemisloolt, vaimsuselt, ei ole ta sama, mis seto ja Võru ja Põlva kant – need seostuvad mul ikka tollega, mida nimetatakse ugrimugriks. Kõige paremas mõttes. Aga Tartu ei ole ju eeskätt ugrimugri, vaid ikkagi euroopalikult defineeritud eestluse kants. Praegu võiks Tartu tugevamalt Tallinnale vastanduda. Tartu staatus, kuidas sealt ikka tasapisi minema hiilitakse, näitab seda, et ole sa nii tugeva vaimuga kui tahes, lõppeks veereb vaim ikka sinna, kus mateeria (raha) ees on. Nõnda kuis eluaegne dissident muutub natuke virilaks, nii on ka Tartul oht muutuda natuke virilaks, sest ta on kogu aeg olnud opositsioonipesa. Mu tunded Tartu suhtes on väga keerulised, ma armastan teda sellisena, nagu ta mu vaimusilmas võiks olla. Tartu võiks olla Eesti südametunnistus.  Vahel ma olen mõelnud, et kõik ausad, korralikud, head inimesed peaksid sinna sõitma. Igatahes oma neljanda köite lõpus tunnistan, et pole olnud päevagi, mil ma poleks Tartule mõelnud, nii üldiselt kui ka intiimselt.       

Mu sõber Karl Martingi on öelnud, et ta tahaks kunagi tagasi Tartusse elama minna. Mõni teinegi …

Ka mina tahaksin, aga näe, nüüd olen ma hoopis mujale jõnksu teinud. Eesti kõige suurem viga geograafilis-logistiliselt on, et kõik suured teed kulgevad ülevalt alla või diagonaalis, mitte lääne-ida teljel. Nii tuleb Haapsalust Tartusse sõita vinka-vonka, 267 kilomeetrit. Ja seda on ikka raske ette võtta.        Haapsalu on su praegune vaimne kants. Mitte kants, vaid vaimse tasakaalu leidmise koht. Mulle meeldib ise kütta, privaatsusvajadus aina suureneb. Lõpuks hakkan ise leibagi küpsetama. Paberit tegema vist ei hakka. 

Su isa pidas kõige ilusamateks linnadeks Washingtoni, Peterburi ja Tallinna. Ütled, et nõustud temaga vaid Peterburi osas. Miks, mis see Piiteri võlu on? 

Ta on visuaalselt mõjus. Niihästi hoonestus kui kanalid. See on ju plaani järgi tehtud linn, aga kolmesaja-aastane, palju vanem kui Canberra või Brasília ja need teised. 

Puhtesteetiline? Ma arvasin, et siin mängib mingi nostalgia, melanhoolne mälestus  oma osa.

Siia juurde lisa muidugi nende kultuurilugu. Peterburi on samamoodi opositsiooniline linn – see pole küll päris sama, aga kaudselt võib tõmmata paralleeli Tallinn-Tartu ja MoskvaPeterburi suhete vahele. Venemaa on ju veider maa – seal on kaks suurt keskust! Mis on Prantsusmaal veel Pariisile vastu panna? Enamikus riikides on ikka too üks keskus, vaimne ja majanduslik kese. Venemaal aga kaks suurt  ja olulist, see teeb kõik palju põnevamaks. Ma pean lugu vanast vene aristokraatiast ja vene valgekaartlastest, ja kirjanduse hõbedasest ajajärgust, mida sinagi veel vast koolipingis nuusutanud oled. Selle keskus oli ikkagi Peterburi! Peterburis on tihe linnakultuur, see ei koosne vaid väiksest südamest, mille ümber on magalad. Linnasüdame, linnakultuuriruumi tugevusest kõik sõltubki. Tallinnas on too „linna” osa suhteliselt väike. Kus tallinlased elavad? Ikka mägedel. Peterburis on linnaruum aga suhteliselt suur. Ta on vaimne ja kaunis, allakäiv ja kannatav. See on ju teada, kuidas Stalin seda linna kottis ja kiusas. Nii palju on seal, mida austada ja armastada!       

Sa oled eesti publitsistikas üks harukordne kuju, tunnistasid siin sümpaatiat valgekaartlaste vastu, oled avaldanud toetust pistrike poliitikale …

Ma olen Ühendriikide neokonservatiive analüüsinud. 

Aga siiski, sa oled üks väheseid, kes neid mõista on katsunud. (Noogutab.) Su publitsistikäekiri  lööb mälestusteski aeg-ajalt välja, siin on näiteks kõrvalepõige, peatükk „Tegelik opositsioon”. Kas selliseid osi tuleb mälestustes edaspidi veel?

Ma püüan end taltsutada, ent aeg-ajalt pritsib temperament üle ja ma puistan mõne killukese, kommentaari ka kaasaja kohta. Päris nii ma ei saa, et ainult „kuldne jõgi kohiseb kauguses”. Ma küll elan sisse toonasesse „minasse”, aga tänane heliriba on ikka taustaks. 

Sa tunned end publitsistina ka päris hästi. Ajakirjanikutöö on sulle tähtis?

Eks ta vahepeal oli väga tähtis, nüüd natuke vähem. Ent ikkagi … Vaata, ma olen seda nii palju rääkinud, aga kordan jälle üle: minu jaoks ei ole suurt vahet, mida ma kirjutan. Kõik on  üks kirjutamine. Professionaalselt kõneldes: mingid väiksed filtrid paned sa vahele, sõltuvalt, kas kirjutad ilukirjandust või mingit följetoni või … Võta seesama lookene, mis Loomingus ilmus, millest sa ka kunagi rääkisid (novell kõneles kirjanduse kambakraatiast, auhindade ja tunnustuse jagajate salasektist – J.R.) – on see nüüd följeton, paskvill? Kui seda natuke teisendada, saaks valuleva artikli Sirpi: kuidas kirjanduskultuuris kambakraatia süveneb. Natuke teksti mahendada, kirjeldada, milline hingeõhk tuleb ühe või teise tegelase suust, kuidas ta astub, pöiad sissepoole nagu troglodüüt – ja juba on ilukirjandus.         

Selles mõttes öeldakse – vana kooli kirjanik. Ma lugesin just Müürilehest, mis on üks vahva Tartu alternatiivne kultuurileht, intervjuud Erkki Luugiga, kes rõhutab, et ta kirjutab esmalt ikkagi endale, tolle kirjutamise naudingu, protsessi pärast.

No misasja? Kirjutamise juures on kaks toredat momenti: siis, kui inspiratsioon tuleb, ja siis, kui pärast raha saab. Kõik vahepealne on sunnitöö. Hea küll, natuke liialdan. Magus sunnitöö,  sunnitöö, mis muutub sõltuvuseks jms, aga ikkagi sunnitöö. Et endale kirjutada … Kuidas ma kirjutan endale, kui olen lubanud oma toimetajale Asta Põldmäele paar novelli selleks ja selleks kuupäevaks? Ma vägistasin seda kirjutada! Neid jutte ma ei pane kunagi oma valitud ega isegi mitte kogutud teostesse. Nad pole nii-öelda hingest sündinud.       

Minu arvates olid need päris head.

Sellega on nagu hiina köögis: kuidas keegi oma asja teeb, ei ole tähtis, peamine on ainult see,  mis välja tuleb. Mõni mees on kirjutades nähtavasti seitsmendas taevas, aga lugeja haigutab. Aga proff vaatab natuke aega, istub maha, ja siis tulebki. Viivi Luik kunagi ütles, et kui vaja, siis istud ja vaatad seda tühja paberilehte, paari tunni pärast munedki luuletuse välja.       

See on tuttav tunne.

On. Aga vaata – on suur vahe, mida sa kirjutad. Need mälestused, see on minu kohustus! Võib-olla kõlab pateetiliselt, aga see on vanamoodne tunne, vanamoelisest vajadusest sündinud töö. Eriti just esimene osa. Mis edasi  tuleb, see on selleks, et konserveerida, dokumenteerida mingit aega.     

Jah, sul õnnestub võib-olla tabada … 

Õnnestub-õnnestub, eriti Sirbis töötamise ajast, ma talletan teile nii palju, et …! Aga sinna on kolm aastat aega. Ai-ai, kättemaks on magus! See oli nüüd muidugi nali, mul on kõige soojemad tunded tolle aja suhtes.       

See kirjanduse ja töö jutt kõlab natuke nagu luterlik töömoraal, aga eks ta ju nii olegi, ma usun ka seda. Sa räägid siin sügavuti oma vanemate aiatööst, lausa kujundlikult.

Oma aeda peab harima.       

Sa mõtledki nii?

Jaa, ikka. 

On sul Haapsalus aed?

Muidugi.     

Mis sa teed seal?

Mis ma seal teen? Müttan! Mitte midagi ei jõua õigupoolest teha. Kolmkümmend puud on meil aias. Võitlen praegu õuntega! Iga meeldiv asi, kui teda on tohutus kvantiteedis, muutub  õudukaks. Kui ma olen eelmisel õhtul aiast kümme kärutäit õunu ära viinud kompostihunnikule … Mul pole kuskile panna neid, kõik aiaääred on täis, naabritel on teisel pool aeda samasugune hunnik vastu aetud, nagu lumevallid – siis öösel tuli tugev tuul ja hommikul oli jälle kõik õuntega kaetud. Ei saa astuda, murrad jalaluu! Nagu Hitchcocki filmis!     

Muti „Õunad”. Tee õunaveini!

Tegin üks aasta naabrimehe juhatusel siidrit, aga see on hea juua ainult esimesed kaks nädalat, siis läheb vihaks. Mul ei ole väga tahtmist sellega tegelda, ma pole kunagi olnud potipõllumees, vaid pigem iluaednik.       

Räägid sääl isast ja ta keele-elust, mis ilmselt erineb suuresti su omast. Ta loeb gootikeelset piiblit. Sa oskad ise väga hästi mõndagi keelt. Ent: milline on su suhe me jumalaga, saan aru, et su isa oli üsna külm, karge ja kaine, ei vaimustunud?

Kuidas sai olla külm inimene, kes armastas loomi ja kunsti ning kes tundis pidevat huvi  kogu maailma vastu!? Vaata näiteks Frommi „Anatomy of Human Destructiveness”, seal on huvitavalt kirjutatud sellel teemal, kõik need anaalsed iseloomud jne …     

Ma mõtlesin usuliselt.

Usk ei tulnud lihtsalt jutuks, jumala järgi ei olnud vajadust. Isa ütles ikka, et kõik sõltub sellest, mida jumalaks pidada. Äkki on kogu loodus ise jumal?     

Su oma suhe jumalasse? 

Ei ole suhet. Natuke põen selle pärast. On inimtüüp, mis on rohkem usule avatud, religioossete vajadustega. Mina sinna ei kuulu. Ma olen lugenud igasuguseid raamatuid, et leida, kas on kuskil mingi ots, millest minusugune saaks ka kinni haarata. Ma avastasin sellise asja nagu „anonüümne kristlus”. Kas sa tead, mis see on? See on väga vähe seotud lunastusõpetusega. Pärispatu olen ma omaks võtnud: pärispatt ongi see, et inimene on selline siga, nagu ta on. Sellest saan ma aru. Aga lunastusõpetus ei jõua kuidagi minuni. Mul ei ole vajadust selle järele. Ma saan aru, kui õnnelik on see inimene, kellel loomulikult tekib see vajadus jumala järele. Aga endale valetada ei ole ka mõtet. Kui pole, siis pole! Nii et ma püüan olla muidu korralik inimene. See on teine valik, second best.       

Kas tundsid, et su kodu, kasvatus, keskkond on kuidagi kodanlikum kui teistel lastel su ümber? Eestiaegne vaim? 

Eestiaegse vaimuga polnud me kodus küll midagi pistmist, meil ei räägitud kordagi ei Pätsist ega kellestki. Molotovi-Ribbentropi paktist kuulsin tuttavate käest ülikoolis.     

Aga sisemine vaim? 

See oli maailmavaim. Vanaisa ja vanaema olid elanud Peterburis ja New Yorgis, Washingtonis, isagi veetis osa noorusest Ameerikas. Eesti oli nende jaoks nagu Kiidjärve mõisa laiendatud variant. Selles mõttes ei olnud mus mingit eesti vaimu üldse, ei saanudki olla! See on kõik takkajärele tekkinud. 

Kõnelin just ühe su generatsiooni leedu poeediga, kes väitis, et tema samastus väiksena Leniniga. Sul seda ei olnud?

Ei. Aga teadmist, mida Lenin endast tegelikult kujutas, seda minus ka polnud. Ma kasvasin selles vaimus, et oli too väike käharpäine poisike oktoobrilapse märgil, lugesin raamatuid Lenini lastearmastusest. Ma olin täiesti indoktrineeritud,  nagu ette nähtud. Kusagilt mujalt, kõrvalt mingit infot minuni ei jõudnud. Oli isegi säärane juhtum – sellest tuleb juttu mälestuste järgmises osas. Kui Hruštšov maha võeti, siis ma läksin oma klassi poistega vaidlema, sest nende kodudes räägiti, nagu ikka inimesed räägivad, et „Nikita võeti maha”. Mina vaidlesin vastu, et kuidas ta siis maha võeti, sest mina lugesin ajalehte: Hruštšov viidi üle teisele tööle! Tulevase välispoliitikahuvilise  suust on see üsna veider ülestunnistus, aga nii see ju oli.     

Võrreldes esimese mälestuste sarja looga, kus on su eelmälestused, mälestuste mälestused, oled astunud stiili mõttes sammu edasi, tost ligi nullstiilist tuntuma mihkelmuttliku  keele suunas. Kas edasi läebki nii, et mida enam su oma teadvus süveneb ja tärkab, seda enam saavad raamatud ka su enda nägu?

Jah, aga mitte lõpmatuseni. Olla irooniline, igas suunas ainult irooniat pritsida – see ajajärk on minu elus lihtsalt läbi. Ma ei näe enam kõike irooniliselt, kuigi paljud asjad tunduvad veel naeruväärsemad kui vanasti. Aga, nii nagu sa õigesti ütlesid: kolmas-neljas-viies-kuues osa, need tulevad … mitte nüüd iroonilised, aga nii, nagu ma nüüd ikka kirjutan. Natuke teravasti ütlen, aga mingit ärapanemist siit ei tule. Ärge lootkegi! Ei hakka mina kedagi paljastama. Inimese kasvades tekib ka ego, oma hääl. Ta hakkab mõtlema, tal tekkib oma mina. Ma kirjeldan järgmises osa väga täpselt, kuidas mu oma mina tekkis – nagu oleks keegi ühtäkki katkist raadiot raputanud. Mul läksid kanalid lahti, kuskil 13-14aastaselt. Kooliraamat ilmub  30. märtsil 2010.     

4. osa 30. septembril?

Muidugi, see kõneleb ülikooliajast, koos kõige sellega, mis ümbritsevas ühiskonnas tollal tooni andis: poliitiline taust, ehitusmalev, Tartu NAK, boheemlaskond, Taaralinna armsad narrid  ja narrikesed.     

Praegu kirjutatakse palju mälestusi-elulugusid. Ma ei räägi noist tellimustööna tehtud staarikeste lugudest, kus palgatud ajakirjanik miskit kokku soperdab. Aga Mari Tarand, Leelo Tungal on näidanud meile  seda maailma, lisaks siis Ristikivi, Panso jt päevikud, kirjad. Milliseid mälestusi sa ise oled lugenud, mis on sulle tähtis olnud? Krossi mälestused, mille esimene osa on nagu nurgakivi. Neid on tõesti päris palju …

Mälestused meeldivad mulle väga, aga praegu ma neid eriti ei loe, et vältida mõjusid. Eestist varasemast on lemmikud Jaan Vahtra ja Oskar Luts, uuemast Enn Soosaar ja Hellar Grabbi. Maailmast aga Orwell („Kummardus Katalooniale”).  Ühel pool on päevikud, need on huvitavad ajaloo- ja inimhingedokumendid, aga vahel ka veidi imelikud tekstid, neil pole alati „suurt kunstilist väärtust”. Näiteks hiljuti Loomingus ilmunud Artur Adsoni märkmed. Imelik tunne jääb, kui inimene paljastab oma nõrkusi ja … Siis too teine juhtum, kui ajakirjanik kirjutab kellegi kuulsuse loo. Muidugi, iga asja siin maailmas saab teha halvasti või hästi, ja kui meil on huvitav inimene ja hea ajakirjanik, kes  saab aru, millise loo sellest materjalist annab kirjutada, siis tuleb ka huvitav raamat. Aga kui eesmärk on müügiedu, või lihtsalt – pritsida glamuuri, või ka arveid õiendada, siis on tulemus nagu … too Diana Klasi raamat. Ma ei saa aru, miks säärane asi on kirjutatud. Ma olen püüdnud keskteed ajada: ei kirjuta päevikut ega autobiograafiat, vaid eelkõige mälestusi. Ja kirjutan ise. Ma tahan toda aega edasi anda. Aga endast ei pääse, aeg kajastub,  murdub läbi minu. Ja nii palju pean ma alati lugejast lugu, et talle mitte tüütavaks muutuda. Tuleb kirjutada nii, et ka loll saaks aru, aga targal oleks huvitav. Üritan kirjutada huvitavalt, aga ilma valetamata ja ka ilma tagumikku paljaks kiskumata. Tänases situatsioonis võib see olla küll utoopiline soov või igal juhul fakiiritrikk.