Meie nägu meie küpses eas

Arno Oja

Jaan Malin, Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010. Kujundanud Andrus Peegel. Luul, Tartu 2012. 316 lk. Rangelt võttes ma vist ei tohiks Luulurist ajutiselt Jaan Maliniks taaskehastunud autori selle raamatu kallal sulge pruukida. Sest aastatepikkusele kriitikukogemusele vaatamata ei kuulu ma kirjanike liiduks nimetatava kutseühingu liikmeskonda ja seega ka Malini luulelise „meie” hulka. Arvan siiski, et ma pole rebane, kellele viinamarjad on kõrgel ning peale selle veel hapud. Pigem olen „meie” lähisõpruskonda kuuluv erak konn (mitte Erakkond!), midagi samasugust nagu liidu vastseim liige Juku-Kalle Raid on Toompea riigikogujana IRLi juures. Priipilguline, aga hüppevalmis. Sestap söandangi trükisõnas vahendada pehmekaanelise „Meile” kaantevahest silma hakanut. Kuid alustagem siinse kirjatüki pealkirjast, mis tundukse vaadeldavat raamatut üsna täpselt iseloomustavat. Õigupoolest on tegu parafraasiga. „Meie nägu meie noores eas” – nõnda resümeeris Kajar Pruul veerand sajandi eest Vikerkaares oma õpingu- ja põlvkonnakaaslase Kalev Kesküla luule esikkogust „Läbi linnaöö” saadud elamuse. Nüüd on Kalev manalamees, Kajar sellesama Vikerkaare kriitikatoimetaja. Meistertoimetaja. Jaan Malini nüüdse raamatu kaante vahel saavad nad viivuks taas kokku, täpsete pühendustega varustatud luuletekstide adressaatidena. Pruulile pühendab autor luuletuse kui „sisu kajastavale öökullile”, Keskülale aegadeüleselt kõlavana kui „heale Kalevile (ja Kalevipojale) saavutamise märgiks”. Ja kirjanike liit tervikuna on täna ealiselt pigem liig- kui alaküps.

Luule kiasmide tõmbetuultes

Kiasm tähendab teatavasti lauseliikmete vastupidist järjestust kahes kõrvuti asetsevas lauses, aga ka ristmikku, närvide või kõõluste ristumiskohta. Ning kõikvõimalike ristmike ja neil puhuvate tuultega on Malini luulel alatasa tegemist.

Raamatut sisse juhatavas tervituspöördumises „meie”-koguduse poole tunnistab autor, et ta tahtis oma teosega muu hulgas „leevendada ikka veel aeg-ajalt pinnale kerkivat mitte just kõige meeldivamat lõhnapilve, kui tuleb jutuks (:) kivisildniku kirjanike nimekiri”. Tänuväärt soov, ent kas poleks ükskord juba aeg „meielgi” jäädavalt unustada too provokatsioon, mis pealegi kinnistus aastasse 1981 ja käsitles seega liitu ühes teises liidus? Andku vana sõber Aivo Lõhmus mulle andeks, kui ta poeetide Valhallas neid sõnu loeb! Ent tänasel päeval hinnakem (:) kivisildnikku kui hakkajat Pärnu Luulejumalat. Ka siis, kui ta raadiopastori jutlused vahel närvidele käivad.

Malini enda puhul näitab „Meile” kirjastamiseks võetud kirjastusenimi Luul, et Luulur ei asu tast kuigi kaugel. Kas Luulur on vahel mõnel poetry slam’il urisev Luul või on viimane neist urina (varuks) jätnud Luulur, teab ta ise kõige paremini. Mõnel peatsel kirjandusfestivalil näeme-kuuleme ehk meiegi.

Nagu nähtub Paul-Eerik Rummole pühendatud luuletusele „Valitseja” kogemata (?) lisatud aastaarvust 2002, on autor sellele raamatule palju aega ja vaeva kulutanud. Seejuures peab ta näpuotsaga enam kui 300st luuletekstist igaühele sobiva pealkirja ning personaalse pühenduse leidmist olulisemakski kui sõnade värssidesse seadmist, kuid ei tee ka keelelistel kiasmidel ega topeltakrostihhonide vermimisel luule vormisundusele järeleandmisi. Poeetilisi kiasme meelestades kirjeldab Malin raamatu sissejuhatuses, kuidas keelefilosoofist professor Arne Merilai on tal soovitanud üht teatavat värsikombinatsiooni lihtsalt akrokiasmiks nimetada. Tabav määratlus seesuguse keeleristmiku juures! Otsest tänu sugulashingele (kellega ta ilmselt on „sina” peal) väljendab Jaan Malin luuletuse „On meri lai” pühenduses „isa! isa! anna aru …” (lk 141).

Oma kirjanduslikuks isaks luule Arkaadia teel tunnistab autor Paul-Eerik Rummo. Vaiksel moel asub tema kõrvale Doris Kareva. Keelitamiseta nõustun Maliniga: „Doris on iidol, mida ei tohi puutuda” (lk 76). Kuid täpsustagem: iidol pole siin puuslik ja „mida” tuleb lugeda kui „keda”.

Luuletaja ei tõsta seda eraldi esile, ent mõni tekst reedab varjamatult autori lähitutvust Tartu vaimuga. Näiteks Hannes Varblasele kirjutatud luuletus kannab pealkirja „Eneselegi” ja on pühendatud „keskmele ehk vaimule”. Aleksander Mülleri kohta nenditakse : „pole palju vaime, kel oleks nii nõtke hääl” (lk 156). See olemuselt õige tõdemus tõstab Tartu vaimugi „Meile” lugejaskonna siseringi. Sealtmaalt jätkab autor iseenesele pühendatud pika luuletusega „Olen”, kust ka selgub muu hulgas, miks kirjanike liit ja autori kaasliitlased kogu oma hapruses ja tugevuses talle olulised on. Ainult raamatu valmimise aegu Toonela teile läinud Linnart Mällile on pühendatud veel pikem tekst.

Kirjanikud on kogumikku reastatud tähestikulises järjekorras otsekui kutseliidu matriklis. Peaaegu iga nime saadab Andrus Peegli kujundatud visuaal, midagi näopildi ja joonistuse vahepealset, mis raamatu sirvijal aitab luuleteksti isikuga kokku viia. „Peaaegu” sellepärast, et üheksal juhul on vist foto puudumise tõttu visuaalist saanud ähmane trükilaik. Kuid see on siiski piisake meres. Hoopis ärritavamalt mõjub trükiveakuradi vemp, tänu millele on saanud Andres Langemetsast raamatu sisukorras Andrus. Ärgu keegi proovigugi öelda, et staažikas korrektor Katrin Raid ajas oma töö lõppjärgus kirjamees (Malini luuletuse järgi ka talumees) Langemetsa teatrimees Laansaluga segamini!

Kaduviku sambad ja tuleviku põsepuna

Raamatu kaanel avaldatud matrikliseisu lõppdaatumile lisandunud tsipa enam kui kahe aasta jooksul on kaduviku roosk Eesti Kirjanike Liidu kogukonda usinalt ropsinud. Ja seda ropsitavate vanusele vaatamata. Peale eespool nimetatud Kalev Kesküla ja Linnart Mälli ning autori enda poolt mainitud Enn Soosaare kadus vahepeal teispoolsuse loomemaadele veel 15 kirjasõna kasvatajat: Andres Ehin, Valli Helde, Vilma Jürisalu, Alla Kallas, Jaan Kruusvall, Ilse Lehiste, Leo Metsar, Ilmar Mikiver, Jaan Paavle, Ralf Parve, Linda Ruud, Fanny de Sivers, Elem Treier, Liidia Tuulse ja Jaan Unt.

Omal algatusel lahkusid loomeliidust kaksikvend Hennuga kahasse teadust arendav biokeemik Ustav Mikelsaar ning Tartu ülikooli vene filoloogina lõpetanud tõlkija Jelena Pozdnjakova, kellest sai Briti alam Jelena Williams. Kuid keegi neist ei kao jäljetult. Neid mälestavad Jaan Malini südamesoojades luuleridades peituvad kaduviku sambad , mida teisalt toestab pühenduses Fanny de Siversile väljendatud veendumus, mille kohaselt minemine võib omamakski muuta (lk 232). Mõnikord.

Ehkki Andrus Peegli visuaalidelt ei leia me ühtki kortsurägus nägu, näitavad nii mõnegi Malini „meie”-kogukonna liikme sünniaastad juba 90. eluaasta künnisel seismist. Ent kuigi nende parim loomeaeg on seljataga, pole vaim veel kuhtunud ja tuleb nõustuda Jaan Maliniga, kes tõlkija ning toimetaja Maret Käbini puhul kinnitab: „toimetamised ei saa kunagi toimetatud; eriti veel vanas kultuuris, mis elab” (lk 110). Ometi palub Malingi tänavu septembris elu 90. rajajoone ületava poetessi Eha Lättemäe ees vabandust: „antagu andeks, et ma ei küüni Sinu nõutuseni” (lk 132).

Tähendagu too nõutus siis pidevat nõudmist või hoopis nõuta olemist, ent oma „meie”-kogukonna noorimale liikmele, kinolinaltki tuntust otsinud romaanivõistluste laureaadile Sass Hennole meelestab Malin: „ehk said aru kord, Sass, et noorus kohustab muukski kui treffamiseks” (lk 42). Ja laseb peale 80sel Paul Laanel esitada vastuküsimuse: „Laps, millal jälle ükskord sinuks saan?” (lk 115). Igaühele oma.

15 aastat tagasi Erakkonna rühmitust manifesteerides kuulutas Aare Pilv: „Meie ei taha olla, ei ole lehekülg. Vaid leht, mis ilmub pärast äikest kastani värskelt avanenud kevadhaavast, lõhnates puu siseelu järele”. Ajapikku kandsid erakkondlased puu siseelu edukalt kirjanike liitu üle. Nüüd on taas kevad ja siseelu järele lõhnavad juba uute puude võrsed ning loomeliidu väsinud palgeid värskendab rõõsk põsepuna. Jaan Malini „Meile” personaalsed pühendusluuletused, kust seast allusioonid konkreetse adressaadi loomingule on tihtipeale ergastavamad kui vormiranged akrokiasmid, lisavad sinna oma jao. Kuid neid kõige uuemaid kaasliitlasi ei saanud ta parimagi tahtmise korral oma „meie”-kogukonda kaasata.

Täienduseks „Meile” raamatule lisagem, et viimaseil aastail on peale eespool nimetatud Juku-Kalle Raidi loomeliitu värskendama tulnud veel Kai Aareleid, Indrek Hargla, Kalju Kruusa, Ilona Martson, Meelis Oidsalu, Carolina Pihelgas, Lauri Pilter, Reeli Reinaus, Birk Rohelend ja Triinu Tamm. Igaüks neist tõi endaga midagi uut, kuid sellega pole veel kõik. Eestivenelased Larissa Vanejeva ja Igor Kotjuh said oma seltsi P. I. Filimonovi. Kõmulise romaani „Peotäis põrmu” autor Andrei Ivanov kas jäi targu ootele või pole teda kutsutud. Liidu seni ainsale „kodusoomlasele”, Krossi tõlkijale Jouko Vanhanenile tuli appi Soome kelku vedama Mika Keränen. Kuid tema sai eesti lastele (ja peagi mitte ainult neile) nii kähku omaks, et ongi juba pigem eestlane kui soomlane.

Jaan Malini „Meile” kohta öeldut kokku võttes aga pean ma nentima, et luuleraamat, mis kaua tehtud, saigi enamjaolt kaunikene. Siit ei vaata lugejale vastu ühe loomeühenduse krõbekuiv nimekiri ega värssidesse pressitud eluhinguseta kirjeldus, vaid autori isikustatud pilk ja kaasaelamist vääriv pühendumus. Igatahes ulatub selle mõju kirjanike liidu siseringist kaugemale ja pani siin kirjutava erak-konnagi kord energiavoos hüppama, kord kaasa tundma. Ei jätnud külmaks!