Meie mees Washingtonis

Janika Kronberg

Hellar Grabbi: ""Pagulaskirjandus" on eelkõige poliitiline, mitte kirjandusteaduslik mõiste"        President Konstantin Pätsi käsundusohvitseri kolonel Herbert Grabbi poeg Hellar Grabbi ei vaja õigupoolest tutvustamist. Välismaisele eesti lugejale sai ta tuntuks kõigepealt kui kirjanduskriitik ja kultuuriajakirja Mana toimetaja ja väljaandja, kuid tasapisi jõudis teadmine temast läbi raudeesriide ka kodumaale. Ivar Grünthali poolt Rootsis 1957. aastal asutatud Mana jälgis algusest peale ka kodumaal ilmuvat ja seda joont jätkas ajakiri 1965. aastast peale Ameerikas Hellar Grabbi toimetajakäe all.

Seda enam, et Hellar Grabbi ei peljanud raudeesriiet paotades ka ise kodumaad väisata – kuni viisakeeluni ja siis juba kodumaa taasiseseisvumise aegu. Raadio Vaba Euroopa kaudu kuuldus tema hääl aga ka siis, kui muud kanalid olid kinni. Varjunimede Kalju Põder ja Toomas Rand taha peitunud Grabbi tekstide sisu ulatus poliitikast  kultuuri ja spordini. Hellar Grabbi on Geislingeni eesti gümnaasiumi vilistlane ja saanud magistrikraadi Columbia ülikoolis. Paguluse noorema põlvkonna hulgas oli ta väljaande Vaba Eesti üks toimetaja, uute ideede ja ürituste algataja ja väljamõtleja, tema isiku autoriteeti tunnistab asjaolu, et ta oli pikka aega USA eesti üliõpilaskonna vilistlaskogu esimees. Ajakirja toimetamise kõrval on tal jagunud jaksu virgutada  ja välja anda mahult tagasihoidlike, ent eesti luule üldpildis siiski oluliste luuletajate nagu Urve Karuksi, Ilmar Mikiveri, Eduard Krantsi ja Tiit Lehtmetsa loomingut, lisaks on ta andnud paguluses välja Betti Alveri luulet, Jaan Krossi „Kolme katku vahel” esimesed osad ja Felix Oinase „Kalevipoeg kütkes”. Taasiseseisvunud Eestis on Hellar Grabbi sulest ilmunud neli raamatut: kirjanduskriitika kogud „Vabal häälel” (1997) ja „Tulgu uus  taevas” (1999), „Eesti mõtteloo” sarjas esseekogu „Eestlaste maa” (2004) ning mälestusteraamat „Vabariigi laps” (2008). Lisaks on ta koostanud ja toimetanud koguteose „Vaba Eesti tähistel” (2000) ja koos venna Reinuga toimetanud trükki oma isa raamatu “Maailmasõda” (1996). Avalikkuse eest üsna varjatuks on jäänud see, kuidas Hellar Grabbi koos Lennart Mere, Endel Lippmaa, Marju Lauristini, Arnold  Rüütli ja teiste Washingtoni saabunud poliitikutega kodumaa vabanemisele kaasa aitas. Mitmekülgne tegevus on viimastel aastatel toonud ridamisi tunnustusi: Eesti Kultuurfondi Ühendriikides ja Eesti Kultuurkapitali auhind, ajakirja Akadeemia Hõbesulg, riiklike autasudena kultuurilise tegevuse eest Valgetähe III klassi teenetemärk ja töö eest iseseisvuse taastamisel Riigivapi III klassi teenetemärk. 

Pikemat aega on Hellar Grabbi koos oma abikaasa Irjaga elanud Virginia osariigis Washingtoni eeslinnas Alexandrias. Grabbide kodu on olnud külalislahke peatuspaik kodumaalt saabunud  kultuuritegelastele, kirjanikele ja poliitikutele, tähtis sillapea teel eestlaste maalt Uude Maailma. PS Isiklikku. Hellar ja Irja (sünd Napp) on olnud abielus 53 aastat, neil on pojad Indrek ja Kristjan ja kuus lapselast. Ja veel isiklikumat. Olen aastaid kogenud ja imetlenud Hellar Grabbi kui pikaajalise toimetaja täpsust ja nõudlikkust. Muuseas on meie suhtlemine sageli toimunud faksi teel, kui asjaolud seda on nõudnud. Ja üks mu koduarhiivis leiduv Hellar Grabbilt saadud faks koosneb 11 leheküljest tihedas kirjas tehtud parandustest läinud aastal ilmunud koguteose „Eesti kirjandus paguluses XXI sajandil” käsikirja kohta. Kuuldavasti on see läinud täie ette ja neid on arvesse võetud. Jätkugu tervist ja samas vaimus terast nõudlikkust! Ja muidugi faksipaberit paljudeks aastateks!       

Janika Kronberg : Läinud aastal ilmus su mälestusteraamat „Vabariigi laps”, mis sai Eesti Kultuurkapitali auhinna kui parim raamat aastal 2008 esseede žanris. Hiljuti tuli välja kordustrükk. Kas sellele on tulemas järg? Kord mainisid, et raamatuid võib tulla veel mitu. Kas on see nii?

Hellar Grabbi: Teine mälestustel põhinev raamat on mul käsikirjas valmimas, aga see pole otseselt eelneva järg. Esialgse pealkirjaga „Seitse retke hõivatud isamaale” hõlmab see mälestusi aastail 1968–1990 sooritatud sõitudest EN SVsse. Samade kaante vahele pidi tulema ka teos „Neli presidenti”, mis kõneleb mu tegevusest Washingtonis iseseisvuse taastamisvõitluse  raames aastail 1988–1992. Aga retkede osa paisus nii mahukaks, et tegevus Washingtonis jääb kolmandasse mälestusteraamatusse. Tiitel tuleb sellest, et olen suhelnud Eesti kõigi nelja presidendiga päris lähedalt – Konstantin Pätsiga muidugi vaid lapse- ja poisieas – ja kõigist neljast on raamatus juttu.       

Kuidas sul oli võimalik kõrgetasemelist ja kvaliteetse kujundusega ajakirja nagu Mana ilma riikliku või muu toetuseta 30 aastat välja anda ja toimetada? Jaan Kross on teie pool 1974. aastal külas olles oletanud,  et su abikaasa Irja maksis nii mõnegi Mana trükiarve ja oli Mana kaasfinantseerija („Kallid kaasteelised” II, lk 315).

Kui ma Kongressi raamatukogust ära tulin, olin ilma kindla tööta ja vähese sissetulekuga vabakutseline. Irja käis tööl ja tema suuremast palgast kaeti põhiosa perekonna eelarvest. Mina ise maksin kõik Mana arved, aga Irja oli kindlasti kaasfinantseerija selles mõttes, et ta lasi mul Mana ja muid asju Eesti heaks teha ega  nõudnud mult kindlal kohal töötamist.     

Mana jälgis nii Ivar Grünthali kui sinu toimetaja olles teraselt nii pagulaskirjandust kui kodumaal ilmuvat. See oli teadlik programm. Aga mis on silma jäänud uuemast eesti kirjandusest?

Viimasel kümnel aastal olen lugenud rohkem non-fiction’it – ajalugu, poliitikat, mälestusi iseseisvuse taastamisest jne. Esmalt tulevad meelde sisukad „Rahvarinne 1988”, Mart Laari  „Sinimäed” ja „Emajõgi”, Savisaare „Peaminister”. Uuem ilukirjandus on jäänud tagaplaanile. Luulet olen üritanud jälgida. Häid luuletajaid on ju palju, aga eriti esileküündivaid, nagu omal ajal olid Rummo, Runnel, Kaplinski ja Viiding, pole ma märganud. Uuemate proosateoste retsensioone loen pisteliselt, et olla veidigi teadlik, mis juhtub. Üle eesti kirjandusmaastiku kõrgub vangitornina Nikolai Baturini looming. Kujundi võtsin tema romaanidest  „Anno domini…” ja „Sõnajalg kivis”, mille üllad, targad ja ülivõimsad peategelased jäävad heitluses kurjuse ja globaalse tasalülituse jõududega kaotajaiks ning suletakse vangitorni, üks eluks ajaks, teise tapab timukas vangimaja vaateplatvormil. Vangitornis on piltlikult üteldes ka Baturini looming, nimelt eesti keele vangitornis ja võib-olla samuti eluks ajaks. Romaaniga „Karu süda”, eriti aga ulmelise romaaniga „Kentaur”, mille peategelaseks on samuti  üleloomulike võimete ja õilsate kavatsustega üliinimene ja mille tegevus hõlmab kogu maailma naftatööstuse ülitõeluslikus ja groteskses võtmes, on Baturini looming saavutanud kõrgtaseme ja on väärt ja võimeline ületama Eesti piire, aga jäänud kinni tõlkevõimaluste taha. Nii mahukat romaani ei hakka keegi tõlkima ilma lepinguta ja kirjastus oma kavva võtma ilma tõlget nägemata. Siin peaks abiks olema eesti kirjanduse väärtteoste rahvusvahelisele areenile viimise mehhanismid. Mati Undi puhul on need tulemusi andnud. Baturin oleks keerulisem ettevõtmine, kuid seda tuleb teha. Soovin kultuurkapitalile, kultuuriministeeriumile ja Eesti Kirjanike Liidule edu „Kentauri” ja miks mitte ka „Karu südame” keelevanglast päästmisel ja eesti kirjanduse viimisel maailmakirjanduse ringvoolu.       

Kuidas hindad seda tööd, mida pagulaskirjanduse uurimisel ja „kodustamisel” Eestis on tehtud? Kas nõustud Tiit Hennostega, kelle sõnul pagulaskirjandus on Eestis ikka jäänud arusaamatuks ja et seda ei suuda kodumaisele lugejale lähendada ka eelmisel aastal ilmunud „Eesti kirjandus paguluses 20. sajandil”? Milline mõiste tänapäevases keeles on sulle vastuvõetavam – pagulaskirjandus, väliseesti kirjandus või eesti kirjandus välismaal?

Seda tehtud tööd saab ainult kõrgelt hinnata. Loodan, et Piret Kruuspere on juba Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse poolt esitatud Valgetähe  või Punase Risti ordeni saamiseks. Mis puutub pagulaskirjanduse olemusse ja vahekordadesse eesti nõukogude ja eesti kirjandusega, siis selle üle mõlgutan mõtteid Keelele ja Kirjandusele lubatud retsensioonis ülalmainitud pagulaskirjanduse ajaloole. Siin on siiski mõned küsimused. Kuulutasin juba 1966. aastal (Mana, nr 31, lk 64), et meil on olemas vaid üks kirjandus – eesti kirjandus. See kutsus esile poleemikat siis ja hiljem. „Pagulaskirjandus”  oli ja on eelkõige poliitiline ja mitte kirjandusteaduslik mõiste. Ka mina olen seda kasutanud, sest mingit nimetust on ligi pool sajandit elus püsinud nähtusele vaja. Juba alguses on küsitavus: Gailitil, Ristikivil, Underil, Suitsul ja mõnel teiselgi ilmus Rootsis loomingut, mis oli kirjutatud Eestis enne pagulust. Ja ka lõpus: kas mina olen pagulaskirjanik, kui kõik mu neli raamatut on ilmunud Eestis? Või olen ma nüüd väliseesti kirjanik?

Pagulane ma ju enam  ei ole. Kui stalinismi perioodil tehti Rootsis ja mujal läänes pagulaskirjandust, mida siis tehti Eestis – kas eesti kirjandust? Või tehti hoopis nõukogude kirjandust? EN SV kirjandusteadlased on kasutanud väljendeid „nõukogude eesti kirjandus” ja „eesti nõukogude kirjandus”, aga mitte süstemaatiliselt. Kuid mõistet „pagulaskirjandus” ei saa kasutada ilma kasutamata mõistet „nõukogude kirjandus”. Vastasel korral jääks kõik stalinistlik panegüürika  ja muu selles vaimus pask ainsaks puhteesti kirjanduseks. Peaks olema just vastupidi: läände pääsenud eesti kirjanikud jätkasid eesti kirjanduse loomist (nad ei leppind ju kokku, et nüüdsest peale teeme pagulaskirjandust), samal ajal kui kirjandus kodumaal oli sõna tõsises mõttes surmaähvardusel värdjastunud ja minetanud kunstilise väärtuse. Sel ajal tehtigi eesti kirjandust ainult välismaal. Kuid „väliseesti kirjandus” ei sobi, see eraldab välismaal tehtu kodumaa kirjandusest eraldiseisvaks eri kirjanduseks. Huvitav oleks uurida, kuidas on küsimuse lahendanud sakslased, kelle paljud kirjanikud eesotsas Thomas Manni ja Bertolt Brechtiga elasid 15–20 aastat pagulastena. Kahtlen, kas sakslastel on mingit eraldi kirjandust paguluses, nii et Mann oli pagulaskirjanik, Ernst Jünger aga saksa kirjanik.       

Kellele või millele pagulaskultuuris on sinu hinnangul pööratud kodumaal liiga vähe tähelepanu?

Kirjanduses vääriks rohkemat tutvustust ja eritlust Kangro kuueköiteline Tartu sari. Mul on mulje, et see on kuidagi kõrvale jäänud. Seepärast oli tore lugeda Mall Jõe kaht Tartu sarjast rääkivat esseed ta hiljuti ilmunud kriitikakogumikust. Aarand Roosi „Esto-Atlantis” pole mitte unustatud, seda pole Eestis veel leitudki. Ometi on see vaimukas eestluse allegooria, mõttelt originaalne, teostuselt stiilipuhas. Lugege selle kohta mu kriitikakogumikust „Tulgu uus taevas”. Tähelepanu vääriks Eduard Krantsi ja Tiit Lehtmetsa luule. Nende looming on napp ja mahub ära ühte saledasse raamatusse (Krants: „Käib suveööl koiduni tants”, Lehtmets: „Kolme otsaga köis”). Millegipärast  ei ole väärilist tähelepanu osutatud Ivar Grünthali luulele, välja arvatud Merilai tõhus essee.       

Mainid „Vabariigi lapses”, et üks su lemmikkirjanikke on Bertolt Brecht, aga ta oli ju kommunist. Veel tosin aastat tagasi olnuks see väide suurele osale vanemast pagulaskonnast kui punane rätik härjale. Ise olen kogenud, et näiteks Barbaruse kirjanduslikke teeneid on mõistlik mõnes seltskonnas mitte mainida. Kas Sinu jaoks  on olemas selge piir, millest alates ei saa poliitilistel põhjustel või kollaboratsiooni tõttu ka ilukirjanduslikku loomingut aktsepteerida?

Sellist piiri ei ole. Brechti ja Barbaruse või Hamsuni ja Ezra Poundi kirjanduslik väärtus ei muutu objektiivselt ega ka minu silmis karvavõrdki, kui nad teevad poliitilisi lollusi, mille eest nad kollaboratsiooni tõttu hukka mõistetakse. Tekstid jäävad ju samaks. Teisest küljest – kui mulle Laabani ja Orwelli looming meeldib,  ma ei pruugi jagada nende anarhosündikalistlikke vaateid.     

Omal ajal käsitlesid sageli ka poliitilisi küsimusi, kas siis Vaba Euroopa raadiosaadetes või kodueesti ajakirjanduses. Milline on su kriitiline pilk Eesti orientatsioonile  nii sise- kui välispoliitikas?

Välispoliitikaga on lihtsam. Geopoliitika kontinentaalsuse seadus ütleb: iga rahvas, iga keel ja iga riik, olles saavutanud dünaamilise ülekaalu mõnes maamassiivis, tungib edasi ja laiendab oma territooriumi mereni või mõne teise loodusliku takistuseni (kõrgmäestik, kõrb), absorbeerides teele ette jäävaid riike, rahvaid ja keeli. Venelased saavutasid sellise ülekaalu esimest korda XVIII  sajandi alguses, Peeter Suure ajal ja üheks tulemuseks oli Venemaa laienemine Läänemereni ja Balti provintside annekteerimine. Teinekord saavutasid venelased ülekaalu Teise maailmasõja järel, tulemuseks oli Baltimaade taasvallutamine. Kommunistliku võimu kokkuvarisemisega Vene nõrgenes ja Kesk-Euroopas ülekaalu saavutanud Euroopa Liit ühendas Balti riigid endaga. Nõrkuse aastaist oli Venemaa üle saamas, ta jõud ja agressiivsus  jälle kasvamas. Muidugi, Vene on ikka veel nõrk. Tal on suuri probleeme kahaneva rahvastiku, tervishoidu, sõjaväe ja mahajäänud provintsidega. Kui Eesti ei oleks Euroopa Liidus ja NATO liige, oleks põhjust muretseda palju rohkem. Kõige tähtsam on NATO orientatsioon, mis tagab USA toetuse, sest Venemaa tugevnedes ei ole Euroopast küllalt. Mis puutub sisepoliitikasse, siis pärast tihti korruptiivset erastamist esimeste iseseisvusaegsete  valimistega võimule tulnud noor juhtkond kehtestas liberaaldemokraatliku, avatud majandusega parlamentaarse riigikorra, mis üldjoontes on püsinud siiamaani. Mina eelistasin osalt konservatiivsemaid, osalt sotsiaalsemaid lahendusi. Juhtivat rolli riigis hakkasid mängima parteide juhtkond, suurärimehed ja pankurid. Eriti viimased kaks, kuna nemad rahastavad parteisid hämaraid teid pidi, vastavaid seadusi eirates. 

Suured summad liikusid maksudest kõrvale hoides off-shore firmade ja pankade kaudu. Maksuametit nõrgendati, riigikontrolli kriitikale ei pööratud tähelepanu. Ilma efektiivsete kontrollimehhanismideta ja töötavate regulatsioonideta viib pahatihti liberaaldemokraatia välja rikkurite rahavõimuni, plutokraatiani. Skandinaavia maadel on sellist arengut tõkestanud tugevad sotsiaaldemokraatlikud parteid koos ametiühingutega.  Eestis on sotsdemid nõrgad ja tihti samas valitsuses äriringkondade esindajatega ega ole suutnud tõrjuda rahavõimu pealetungi.       

Millisena näed üleilmastumise käigus eestluse tulevikku nii kodumaal kui globaalses mastaabis?

Eesti rahva tulevikku näen ainult meie kodumaal. Globaalne eestlus on suurelt osalt illusioon, vilkuv tuluke, mis ilma kodumaalt saabuva lambiõlita kustub. Eestlaste olemasolu teovõimelise rahvusena on populatsiooni  jätkuvast vähenemisest tõsiselt ohus. Sündimus on ikka veel tublisti allpool taastumiseks vajalikku, viimasel ajal kostab hääli, et pole põhjust muretseda, iive on paranemas. Need on pettehääled. Jah, veidi on. See tuleb emapalgast ja sünnituseas naiste arvu tõusust. Kuid varsti jõuavad sünnitusikka vähesed 1990ndail aastail sündinud. Ja neid on vähe. Rein Taagepera hoiatavaid kirjutisi tuleb võtta väga tõsiselt. Aga riik ja omavalitsused  pole ikka veel suutnud tagada küllalt lasteaedu. Riigikogus puudub perekonnakomisjon, mis vaagiks ja jälgiks seaduste mõju sündimusele ja perekonnale. Puudub riiklik perekonnaamet, mis tegeleks ka iibe tõstmise küsimusega. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata lasterikastele peredele, mis on juurdekasvu peamisi allikaid. Ja lasteaiad!     

Tänan! Jõudu ja tervist mälestusteraamatute ja muude kavatsuste teokstegemiseks!