Meemromaan

„Lenini valsis“ on otsekui internetimeemis rõhk obskuursete viidete toel äratundmisrõõmu tekitamisel, eriti külluslikult on esil psühhedeelne Tartu.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

„Võim on käes – vähemalt Petrogradis. Lenin pole veel jõudnud kraedki vahetada. Lenini silmad väsinud näos on ärksad. Ta vaatab mind sõbraliku, sooja pilguga, rabeda ujedusega, väljendades lähedust. „Teate,“ ütleb ta kõheldes, „pärast tagakiusamist ja põrandaalust elu – kohe võimule …“ Ta otsib sõnu. „Es schwindelt [pea käib ringi],“ läheb ta korraga saksa keelele üle ja teeb käega pea kohal tiiru. Me vaatame teineteisele otsa ja vähe puudub, et naerame.“1

Paavo Matsinil pole ilmselt erilist usku Lev Trotski soojadesse mälestustesse esimestest revolutsioonijärgsetest päevadest. Romaanis „Lenini valss“ kohtuvad Vene bolševismi juhid vaid korra ning „läheduse väljendamisest“ on asi kaugel: põgus sõnelus lõpeb sellega, et Leiba Bronšteini hologramm lööb Vladimir Iljitšile kirkaga pähe. Sõnad, millega Uljanov kirjeldab Smolnõis seltsimehe väitel oma emotsionaalset seisundit, sobivad siiski suurepäraselt ka „Lenini valsi“ lugemiskogemust kokku võtma. Es schwindelt.

Romaanis jutustatakse juba „Gogoli diskost“ tuttavate taskuvarga Konstantin Opiatovitši ning „prodjuuseri“ Gukši – soomepäraselt Kuksimineni – seiklustest. Kaabakad varastavad Tampere muuseumist teenimislootuses Lenini vahakuju. Ootamatult ärkab aga Lenin ellu, hakkab vorsti nõudma ja revolutsioonilisi loosungeid skandeerima. Elava surnuga ringi ekseldes satuvad tegelased Tartusse, kus avastavad, et Soome ja Venemaa sõdimise tõttu on linnas tekkinud võimuvaakum, nii et valitsema on asunud omavahel sõjajalal inimkeelt kõnelevate kasside jõugud. Kogu seda kupatust saadavad ootus­päraselt mõnuainetest jõustatud reaalsuse metamorfoosid ja maagilised rännakud teispoolsusse.

„Lenini valsis“ ei jutusta Matsin õigupoolest lugu, vaid tegeleb maailma loomisega. Kaootilise narratiivi ja pidevalt silme ees vilkuvate tegelaste keskel teeb ta märkimisväärseid pingutusi kirjeldamaks oma kummalise universumi kõige peenemaid detaile. Nii saab lugeja Matsini Tartuga tutvudes teada, et linnas tuli „jalga panna kaks paari dressipükse ja seda teha nii, et alukatest paistaks välja kahe sõrme jagu ja alumistest pükstest kahe sõrme jagu!“ (lk 38). Inimeste või loomade kirjeldamisel kasutab ta sageli spontaanseid seoseid tekitavate sõnade paare või kolmikuid: näiteks Kuu tänava ümbruses elavad jangsteri-snobbaileva-bambajaad, Vanemuise tänaval peab raamatupoodi apaatne-flugu-bohem­šik (lk 40), Baari-nimelises baaris aga pesitsevad dändi-küber-krimps-kassid (lk 75).

Romaani sündmustik areneb selleks liiga hoogsalt ja tegelasliinide vahel hüpatakse nii kiiresti, et saaks rääkida mingisugusestki karakteriarengust. Tegelased jäävad oma siseelu mõttes staatiliseks, ent portreed, mis neist esmatutvumisel maalitakse, on üksikasjalikud ja taas Matsini universumile omaste veidrustega pipardatud. Siin­kohal tuleb kiita autori võimet anda aimdus karakteri üldise olemuse või saatuse kohta edasi vaid mõne üksiku kombe või fetiši kaudu. Lenini venda etendav ja kahtlasi kassiorgiaid külastav arst Dmitri elab kommunismiajal temale endale pühendatud muuseumis, koeri vihkav dändi-kasside kuningas ja küberruumi hall kardinal kirjutab raamatu mittevägivaldsest võitlusest, et ajada potentsiaalne vastupanu filosoofilisse tupikusse, kerget suurushullust põdev kindralkass von Orhidee ümbritseb end pidevalt suuremate kassidega, et paista nende keskel peene ja (kassistandardite kohaselt) ohtlikuna.

Tampere Lenini muuseumi ekspositsioon

Trotskists / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Õigupoolest võib „Lenini valssi“ pidada omamoodi meemikogumikuks. Kaootiline sündmusrägastik ja tohutu infotulv, mis vallandub romaanimaailma kirjeldustes, ei lase lugejal luua tegelastega piisavalt tugevat sidet, et nende saatuse vastu huvi tunda. Internetimeemi kombel on teose rõhk äratundmisrõõmu tekitamisel eri obskuursusastmega viidete toel. Psühhedeelne ettekujutus, mille Matsin oma romaanis keelevigurite abil maalib, pakub igale Tartu geograafiaga vähegi kursis lugejale rohkelt materjali: Kirjanike Majas asub raamatupood Düstoopia, Riiamäest on saanud Sõnnikumägi, Balti kaitsekolledžis pesitsevale kassirügemendile pakub ristmikul asetsev India restoran palderjaniga immutatud kringlit, Krisostomuses müüakse lisaks akadeemilisele kirjandusele ka küpsetatud sealiha.

Kohati lähevad topos ja logos korraga tööle, muutes äratundmisrõõmu kahetasandiliseks. Nimetades Vanemuise tiigi ümber Patriarhi tiikideks, toob kirjanik bulgakovliku miljöö Emajõe Ateenasse – üksiku Peemoti asemel külvab kaost aga terve malev verejanulisi „kasakasse“. Veeretades Tartu tänavatel (selgelt biitlite laulust inspireeritud) kollaseid allveelaevu meenutavaid tramme, muudab autor neis teostatavate retkede tähenduse mitmetimõistetavaks – sõit Matsini universumis on alati ka natuke narkotripp.

Romaanis kasutatav viiteaparatuur on tõepoolest massiivne, kusjuures helde käega laiali pillatud lihavõtte­munad pärinevad nii kõrgkultuurist kui ka rahvalikumast keskkonnast. Opiatovitš ümiseb avastseenis „Murkat“, NSVLi platnoide armastatuimat laulu, hiljem satub ta korduvalt mõtisklema kriminaalfolklooris erilise staatuse saavutanud finka-noa kasutusviiside üle. Imestunud Gukš vahib sõpra kui „süvavee-rõõba-fishi Odessa kuulsal kalaturul“ – äärmiselt täpne kujund ühe aškenazi armunud pilgu kirjeldamiseks. Kass Siliuse tegelaskuju paistab aga olevat austusavaldus korraga kahele teosele: ühelt poolt on ta kõigile vene lastele tuttav õpetatud kass Puškini poeemist „Ruslan ja Ljudmila“, teiselt poolt paljastab looma elulugu temas kassi XVI sajandi kunstniku Paolo Veronese maalilt „Kaana pulm“. Seda loetelu võiks küll lehekülgede viisi jätkata, ent ilmselt on arvustaja silmaring nagunii Paavo Matsini kasutatud meemide spektrist märksa kitsam.

Romaani tohutu intertekstuaalsuse tõttu tekitab mõningast pettumust see, kui vähe on kasutatud teose juhtfiguuri Lenini meemipotentsiaali. Kui Solženitsõn ja hiljem Dmitri Bõkov on kujutanud Leninit triksterina, politiseerunud Ostap Benderina, kes Šveitsi kasulikel idiootidel naha üle kõrvade tõmbab, siis Matsini Lenin on kõigest zombi, elav laip, kes aeg-ajalt midagi enam-vähem bolševistlikult kõlavat välja hõikab. Ajaloolisest Uljanovist on teosesse jõudnud vaid tabav lause kulla kasutamisest WC-pottide valmistamiseks, Lenini-folkloorist kandus edasi üksnes kurikuulus süüfilis ja vene inimeste alateadlik hirm (või lootus?), et вождь ühel päeval ikkagi surnuist üles ärkab. Suure soovi korral võib ehk otsida teatud irooniat revolutsionääri suhetes kassidega: päris Lenin nähtavasti armastas kasse ja on poseerinud nendega mitmel kuulsal pildil, Matsini romaanis aga peavad kassid teda oma vihavaenlaseks. Lõpuks tuleb siiski nentida, et Lenini asendamisel mõne muu ajaloolise isikuga ei muutuks romaani seisukohalt eriti midagi.

Ave Taavet on Müürilehe veergudel juba täheldanud Matsini tekstide vormilist sarnasust Vladimir Sorokini loominguga.2 Tõepoolest, mõlemad autorid kasutavad rohkelt absurdihuumorit, eksperimenteerivad tulevikudüstoopiaga ja leiavad äärmiselt teravmeelseid neo­logismidest pulbitsevaid kõne­kujundeid, et väljendada platnoiautoriteetidest tegelaste sügavamates hingesoppides toimuvat. Sorokini romaanide absurd on sellegipoolest piisavalt argine, et toimida hirmuäratavalt prohvetliku poliitilise satiirina. Tema loomingus on ka piisavalt palju psühhedeelseid kogemusi, ent enamasti on tegemist selgelt piiritletud sündmustega: kui opritšnikud endale Hiina kalakesi veeni lasevad, saab lugeja aru, millal nende unenägu algab ja millal see läbi saab.

Viis, kuidas Paavo Matsin „Lenini valsis“ reaalsuse piire hägustab, sarnaneb ehk rohkem Viktor Pelevini stiiliga (kirjanike ühisjooni on märgatud varemgi3). Nende loomingu sügavamad taotlused on aga siiski täiesti erinevad. Pelevini metafüüsiline absurd on alati meeleheitlik protest, olgu siis nõukogude silmakirjalikkuse („Omon Ra“), kauboikapitalismi üledoosi („Tšapajev ja Pustota“) või hoopis digiunelmate vastu („Любовь к трем Цукербринам“). Matsini tohuvabohu jääb lõpuni naljakaks, näidates lugejale kodukandi kultuurilist allakäiku kerge muigega.

Kui „Lenini valsis“ üldse on mingi sügavam sõnum, siis ilmselt seisneb see radikaalses skepsises kõikvõimalike ideoloogiliste projektide suhtes. Romaanis on stseen, kus Lenini venda etendav Dmitri satub ebamäärase joogi manustamise tulemusel hiidkasside planeedile, maailma, mis asub kosmosehierarhias „kuskil taevas, seeravite ja keerubite ja peainglite vahel“ (lk 64). Jumalikud kassid valdavad maagiat, hermeetilisi teadmisi, ning suudavad end ise aatomitest kokku panna. Inimkeelt kõnelevate maakasside võimumängud on seega teatud mõttes kõrgema reaalsuse projektsioon, ülima plaani järkjärguline täideviimine. Kui vaadata suuri ideoloogiaid katsena viia maailm kooskõlla asjade „tegeliku“ korraga (marksistlikud ajalooseadused, rahvuslik essentsialism, jumala tahe), saab Matsini teosest tuletada huvitava mõtte­eksperimendi: mis siis, kui viimselt loevad vaid kassid? Kas meile meeldib nende ühiskonnakorraldus? Kuidas saame olla kindlad, et meie utoopiate kosmoloogilised eeldused on vähem jaburad?

Meemid on ikka nautimiseks, mitte mõtlemiseks.

1 Lev Trotski, Moja žizn. marxists.architexturez.net/russkij/trotsky/1929/my_life_t2/06.htm

2 Ave Taavet, Paavo Matsini kassikullast präänikud. – Müürileht, aprill 2022, nr 117.

3 Peeter Sauter, Surnud Gogoli vigurid Viljandis. – Sirp 30. VI 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht