Märt Laur 29. XII 1980 – 29. I 2020

Jaanuari lõpus lahkus meie hulgast 39aastaselt kirjanik Märt Laur. Ulmejuttudega kirjandusse tulnud autori loomingu tuumakamaks osaks jääb siiski konkurssidel kolm tunnustust pälvinud romaani.

Märt Laur debüteeris 1998. aasta novembris internetis ulmeajakirja Algernon esimeses numbris. Peatselt avaldasid tema jutte juba almanahhi­sarjad „Mardus“ ja „Täheaeg“, Lauri looming on esindatud põlvkonda defineerivas „Eesti ulme antoloogias“ (2002) ja Eesti ulmeauhinna Stalker laureaatide ning nominentide kogumikus „Stalker 2002“ (2002). Märt Lauri selle loomeperioodi esileküündivamad tekstid on jutustused „Turmamäng“ (2000), „Inkubaator „Dekadents““ (2001), „Siesta“ (2001), „Patukahetsuse lävi“ (2002) ja „Doominosillad“ (2003) – kõik üksteisest eristuvad, kõik eksperimenteerivad, kõik praegugi värskena mõjuvad ja huviga loetavad. Märt Laur oli autor, kes mõtles kirjanduslikult, tal oli annet ja silma lausete ja sõnade, maastike ja emotsioonide peale. Märt Laur nägi kirjutades lausega vaeva, ta mõtles, kirjutas ja mõtles jälle; läbitunnetatud ja läbimõeldud tihe, esmapilgul ehk ülekoormatudki tekst oli tema kaubamärk. Kuid äärmiselt tagasihoidliku inimesena ei hoolinud ta kirjanduse ümber toimuvast välisest kärast ega olnud oma loomingu kuigi hea müügimees.

Märt Lauri esikromaan „Appassionata“ (2012) pälvis kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel 2011. aastal teise koha ning nomineeriti Betti Alveri debüüdipreemiale, teine romaan „Lahustumine“ (2015) pärjati Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel II auhinnaga ning oli Eduard Vilde kirjandusauhinna finalist, kolmas romaan „Mürgiallikad“ (2020) jõudis kirjanike liidu 2019. aasta romaanivõistlusel äramärgitud tööde sekka. Nende temaatiline diapasoon ulatub Itaalia-ainelisest perekonnadraamast surmahaiguste ja esoteerika, meditsiini ja ebateaduste valusa ainese ning XX sajandi sõdade piirialaks kujunenud Eestis toimuva identiteediprobleeme vaagiva ambivalentse perekonna­saagani.

Märt Lauri suhtumine omaenda loomingusse oli kuidagi pingestatud, seda iseloomustab pidev katsetamine, uute ja ootamatute ning ehk võõrikuna mõjuvate teemade käsitlemine. Tema jutustatud lood ja kirjeldatud tegelased jäid nii eesti ulmes kui ka hiljem peavoolukirjanduses veidi omaette ja suuremasse paradigmasse kaasamata. Lõpuni kirjanik Märt Laur avaneda ei jõudnudki, millest on kirjeldamatult kahju.

Avaldame kaastunnet Märt Lauri lähedastele!

Eesti Ulmeühing