Märgid tuletahvlil

KAUR RIISMAA

Ükskord mitte väga ammu, üsna hiljuti, aga nii, et päris kõik ei mäleta, tuli vanajumalal mõte, et ta laseb inimesel veel üks kord kogu maailma üles kirjutada. Selletaolisi kirjutisi oli varemgi sündinud, ikka tema suunamise toel, aga enam vanamees ei viitsinud ja mõtles, et laseb inimesel omapäi kogu töö ära teha. Selleks andis jumal inimesele tuletahvli, üsna samasuguse, nagu kunagi Moosesele, ja eks neid tahvleid ole aegade jooksul lugemata arv antud ja võetud, aga see uus oli eriline. Selle peale sai kirjutada, ja siis kustus kirjutatu ära ning lendas otseteed jumala juurde. Säärane tahvel. Ja veel: tuletahvel kiirgas nii heledat valgust, et seda käes hoides sai pimedas augustikuuööl minna üle hoovi kemmergusse. Seal võis siis istuda, nina nokkida, vaadata, mis teised on vahepeal kirja pannud, või niisama mõlgutada, et jah, maailm, kellele ja milleks.

Tekstid Janar Ala raamatus „Ekraanirituaalid“ ongi päris lihtsakoeliselt öelduna ülestähendused maailmast. See on ümmargune raamat mõttes, et nagu ilm on ümmargune ja hakka kuskilt otsast minema, kunagi jõuad ikka samasse kohta tagasi, võib ka „Ekraani­rituaale“ rahumeeli lugeda algusest lõpu, lõpust alguse poole või keskelt kahte lehte laiali, kuidas parajasti viitsimist on. Lugeja võib ka alustada esimesest loost ning lugeda järjest viimaseni, et nõnda leida mingi oma narratiiv, ja selle kahtlemata leiaks ka, aga pilvedest leiab kaameligi, mis siis ühest narratiivist rääkida.

Kes aga päris-päris esimesest leheküljest, tiitlist alustab, märkab, et kaanel on pealkirjaks „Ekraanirituaalid“, sees aga „Ekraanitseremooniad“. On keegi praaki teinud või eksitatakse lugejat meelega? Raamat on raamat ja sellisena meil käes, võtame seda nii, nagu on, küsimata, kas tol päeval oli toimetajal pohmell või mis juhtus.

Vaatamata rituaali ja tseremoonia tähenduse kattuvusele on mu isiklikus semantikas nende vahel väike erinevus. Rituaal viitab mingisugusele kombele, seda võib mitmekesi läbi viia, ent see võib olla ka väga intiimne, rituaalil ei pea tingimata olema objekti. Tseremoonia on seotud aga aukartusega ja võib endas hõlmata väga erinevaid rituaale. Kui rituaal on minipidulikkus, siis tseremoonia seostub protsessioonide, laulude ja kõige muu väheke pompoossemaga, kui seda oleks üks kindel viis hommikul hambaid pesta või teed juua. Suur, maastikku haarav pilk, ja väike, sipelgat märkav pilk, võrdsed mõlemad, sipelgas ronib üle põldude, kaksab kaasa kaasiku, ja kaob silmapiiri taha – sellised on Ala tekstid ka. Kultuuriheerosed asetatakse kõrvu millegi peaaegu banaalsega. Näiteks Robbie Williams asetub kõrvu tütarlapsega suvalisel peol (lk 31). Vanemad inimesed mäletavad, mismoodi mindi Williamsi kontserdi pärast leili – sipelgarõõm: „Jälle meid märgati!“ Ala loos asub tseremoniaalne kontsert kõrvu enese tüdrukule tutvustamise rituaaliga.

Mõnes teises loos liigume väikesest hoopis suure poole. Kuuleme, et Ala – kõnelejas pole mõtet kahelda – isale ei meeldinud Erki Nool, Noole hooplemine. Ühel tiitlivõistlusel, mida ilmsesti koos vaadatakse, nagu eestlased ikka, ei saa Nool üle lati, pealegi kukub latt talle pähe. „Sai veel latiga pähe“ ütleb isa ja üle selle, mis üteldud on, ümber selle ütlemise on: „Vaikus. Augustikuu“ (lk 57).

Mõnes mõttes on ilus olla riigireetur. See pole oma armastatu reetmine, mille eest võib vahel andeks saada. See pole sõbra sünnipäevale ilmumatajätmine. Ei, riigireetmises on doktorživagolikku suurust, selle taga on saladused ja kaalutlused, eepiline areng ühest sitsis-patsis poisist-plikast kellenigi, kes vihast või kurbusest või mõlemast saadab kõik kuradile. Ala vaatab pilti Vladimir Veitmani kohtuprotsessist, sellel on „üksildane norus olemisega hing, hall pehmest materjalist väikese lukuosaga mugav fliis seljas. Näen kedagi, kes on üle astunud, kes on totaalselt other side, tagasituleku võimaluseta.“ Suure Loo kõrvale asub nüüd väga proosaline üleriie, nii tavaline, et pidulikul puhul seda vaevalt keegi selga ajaks. „… vabaajarõivastes on minu jaoks midagi kohutavalt kurba“, fliis on „märk sellest, et lunastajat küll nähti, kuid enne veel, kui asjaks läks, oli ta kadunud lähima poe nurga taha“ (lk 11).

Ala tekstid liiguvad mäelt orgu ja orust mäkke, see, mis vääriks ehk tseremooniat, saab oma rituaali, ja rituaalne paisub tseremoniaalseks, näiteks arbuusiostmine (lk 25). Tolles tekstis näeb Ala arbuusi ning tema „süda pidi saapasäärde vajuma“, ta mõtleb isegi, et „abielluks arbuusiga“. Ma aga kahtlen, kas keegi abielluks arbuusiga, kui see arbuus näeb nii hirmuäratav välja, et süda vajub saapasäärde. Mõned sellised või sõnajärge puutuvad lapsused on veel, aga üldpilti need ei risusta.

Janar Ala „Ekraanirituaalid“ on muhe lugemine, muhedad laastud. Kas laastutuli või laastukatus, eks seda näitab aeg.