Mälu ja kultuur kui inimlikkuse ja järjepidevuse kandjad

EVA REIN

Ene Mihkelsoni iga teos pakub pidepunkte ja mäluankruid ning laiema raamistiku, kus lugeja saab suhestuda selle maa ja rahvaga, mõtestada oma elu ja kogemust ning juurelda oma identiteedi ja kuuluvuse üle.

Ene Mihkelsoni iga teos pakub pidepunkte ja mäluankruid ning laiema raamistiku, kus lugeja saab suhestuda selle maa ja rahvaga, mõtestada oma elu ja kogemust ning juurelda oma identiteedi ja kuuluvuse üle.

Alar Madisson

Tartu muinsuskaitsepäevad, 14. – 17. aprill 1988. Varahommikust öötundideni toimub tihedas ajakavas arvukalt sündmusi, mis kõik teenivad Eesti rahva kultuurimälu taastamise eesmärki. Verinoore tudengina osalen niipalju kui vähegi võimalik loengutel, filmi- ja teatrietenduste vaatamisel ning avastan tuttavas Tartus korraldatavatel kultuuriloolistel retkedel arvukalt paiku täiesti uues valguses. Kuigi vahepeal on hirm kinnivõtmise ees, võidab alati tahtmine hingata vabamat õhku ja, mis kõige määravam, olla ajaloo oma silmaga tunnistajaks, et hiljem saaksin toetuda oma kogemusele, kuidas kõik tookord tegelikult oli. Reede, 15. aprilli hilisõhtul on rongkäik TRÜ peahoone juurest üle Toome EÜSi majani, mille ees peetakse miiting Eesti lipu värvide väljatoomisega. Tunne on eriline. Kulgeda koos paljude inimestega läbi Tartu ja seista nendega õlg õla kõrval. Esimest korda näha rahvusvärve, mis ettevaatlikult piire kompavas ajas julgelt ja võimalikke sanktsioone üle­kavaldavalt esil. Tunda ühtsust kõigi inimestega suures rahvasummas.

Kümmekond aastat hiljem satun Ene Mihkelsoni „Nime vaeva“ esimesest lõigust teose lummusesse, kui minajutustaja räägib tollestsamast rongkäigust ja miitingust. „Elevil näod ja naeratused õõtsusid EÜS-i maja poole,“ vahendab ta toimuvat, pakkudes rõõmsa äratundmise, et hiljem jagada juba kultuurimälu jälge Tartu tänavatel kunagi kulgenud ajaloolistest isikutest, mis tagantjärele kõnetab: „mul polnud kunagi varem olnud seda ajaloolise aja tunnet, mis iga paiga teeb nägevaks. Tänavad mäletasid neid, olevik avas lahkunute meie poole jäävaid uksi.“1 Siis aga võtab minajutustajas maad kõrvaltvaataja pilk, mis paneb teda teadlikult ja kaalutlevalt distantsilt hindama vanemate inimeste meeleliigutust, noorte rõõmu ning ta enda võbelemist rahvahulka sulandumise joovastuse ja sellest hoidumise vahel: „Ma ei taha küll kaotada äkki tekkinud meretundest piiskagi, kuid samal ajal uurin, kuidas see ilmub ja areneb. Millised kõned, žestid, värvid ja loosungid aitavad kaasa hulga muutumisele üheks hiiglakordustes ilmnevaks isikuks, millised lagundavad ühistundelist samasust.“2 Miitingu­stseeni lõpuosas haarab minajutustajat äkki hirm ja ärevus, põhjuseks teadlikuks saamine millestki, mida ei oleks ma osanud sündmuse põlvkond noorema kaasaegsena ega ka hiljem enne teose lugemist arvata: „Olin otsinud iseennast ajas, mida ma polnud valinud, nüüd otsisin aega, mis alati oli mulle kuulunud. Linnatänavad ärkasid nõidusunest enne kui ma ise. [—] Miski polnud enam enesestmõistetav ja kõige eest tuli anda vastust.“3 Seega olid need piisad seal miitingu inimmere jagatud kogemuses tegelikult igaüks isemoodi, nagu edaspidi ka inimeste mälestused sellest ajaloolisest sündmusest.

Ene Mihkelsoni luule- ja proosateosed on omavahel tihedalt seotud kesksete identiteedi, päritolutausta, kuuluvuse, kodu, ajaloo, mälu ja loo jutustamise teemade kaudu. Samuti rändavad raamatust raamatusse paljud juhtmotiivid ja intertekstuaalsed viited, kuid nende taasilmumine igas tekstimustris on alati üllatuslik ja pakub värske vaatenurga. Nii mõnigi hämarapäraseks või hoomamatuks jäänud vihje ühes luuletuses, laastus, novellis või romaanis võib saada suurema selguse teises tekstis. Teoste kandvad teemad ja lood põimuvad, motiivid kristalliseeruvad, teisenevad ning saavad juurde tähendusi ja kaalu, üksikud ja mitmikhääled kajavad kord koos, kord vastu, kord risti vastu, moodustades ühe suure elu ja olemise sümfoonia, mis iga kord kuulates pakub mõne uue heli, kõlavärvi ning avab kuulaja valmis olles temale uue tunnetuse ja tähenduse.

Ene Mihkelsoni proosateoste eri eas peategelased otsivad läbi elu iseennast ajas ja ruumis ning teistes inimestes. Selle rahutu kulgemise põhjuseks on perekondlike ja põlvkondade sidemete katkestused, hülgamised ja reetmisedki, mis omakorda tulenevad ajaloo keerdkäikudest, milles saatust ei saa sageli valida. Seejuures on need eneseotsingulood oma näilistes kordustes kordumatud ja unikaalsed, andes mõista, et inimese identiteet ei ole kunagi täielikult ette määratud ega muutumatu. On ühteaegu hirmutav ja julgustav, et identiteet ei ole ega saa kunagi valmis, vaid allub pidevale järelekatsumisele ja ümbervaatamisele, et isiklik ja kollektiivne mälu kuuluvad jätkuvale revideerimisele ning omaenda ja rahva lugu selles protsessis sündivatest seostest ja äratundmistest iga kord uuesti kokkupanemisele.

Kirjaniku romaanides avanevad individuaalsed lood on teoste tegelaste fiktsionaalsed lood, aga kuna nende tegelaste kujunemine on nii lahutamatult seotud Eesti ajaloo, ühiskonna ja kultuuriruumiga, siis pakub iga Ene Mihkelsoni teos ühel või teisel viisil olulisi pidepunkte ja mäluankruid ning laiema raamistiku, kus lugeja saab suhestuda selle maa ja rahvaga, mõtestada oma elu ja kogemust ning juurelda oma identiteedi ja kuuluvuse üle. Nende lugemine on teekond, mis annab lugejale võimaluse või isegi sunnib teda tõsisemalt endasse ja teistesse inimestesse vaatama, peatuma, seisma silmitsi omaenda kahtluste ja ebamugavustundega, kaevama välja leide oma isiklikust, perekondlikust ja rahvuslikust mälust ning otsima neile tähendusi.

Mida tähendab olla inimene? Mida tähendab olla inimene ühes ajas, kohas ja kultuuriruumis sündimise tõttu ning aegade ja kohtade vaheldumises? Kuidas saada iseendaks? Mis on inimlikkuse ja endaksjäämise mõõt? Mis on ellujäämise ja kohanemise hind? Kuidas elada mineviku varjudega, ootamatult ikka ja jälle ilmuvate mälupiltidega? Kuidas eemalduda ideedest, mida hing omaks ei hüüa? Kuidas vabaneda ideoloogiatest, millega ei saa samastuda? Kuidas hüljata ohvripositsioon, mis juba sündimisega kaasa antud? Kuidas teha valikuid, kui neid ei ole? Kuidas vaadata tagasi, aga mitte jääda minevikku kinni? Kuidas otsustada, mida või keda uskuda ja usaldada? Kuidas aru saada, mis on õige? Kas mõistmine, andeksand ja lepitus on võimalikud? Kuidas mitte jääda hüüdjaks hääleks? Mida tähendab võtta ja kanda vastutust iseenda, oma perekonna, rahva ja riigi ees?

Need on vaid mõned küsimused, mida Ene Mihkelsoni fiktsionaalsetes maailmades rändaja tegelaste kaasteelisena koos nendega või nende tõukel üha uuesti kohtab. Küllap kõnetab sõltuvalt vanusest, elusituatsioonist ja -kogemusest iga lugejat mõnevõrra erinev küsimuste ring, mis võib teiseneda ka sama lugeja puhul, kui ta mõne teose esmakordselt või uuesti kätte võtab. Aga üks on kindel: vastused nendele küsimustele ei ole lihtsad ega ühesed, kuigi võivad sellistena esmapilgul tunduda, niisamuti ei ole need vastused igas hetkeselguses lõplikud ega igaveseks päevakorrast maha võetud. Pigem vastupidi, nagu Ene Mihkelsoni teostest aimub, on see jätkuv küsimine ja kostmine inimesele loomulik ning eluliselt vajalik indiviidile ja rahvale, et mõista olnut ja olevikku, iseend, oma eelkäijaid ja kaasaegseid ning näha oma tulevikku. Samuti on kultuur ja keel inimese päriskodu, ka siis, kui ta seda veel ei tea ega taipa, eriti aga siis, kui füüsiline kodu on tundmatuseni muutunud või hävinud ja vaimne kodu näib olevat kättesaamatus kauguses või kadunud.

Ene Mihkelsoni teoste retseptsioonis on veel palju ruumi sellisele süvenemisele, probleemikäsitluste järjekindlusele ning järelduste üldistusjõule, mis iseloomustab kirjaniku enda loomingut. Ühtlasi võib juba praegu väita, et nii nagu kirjaniku tegelased toetuvad oma otsingutes ja elu mõtestamises mitmesugustele kultuuritekstidele, mis on asendamatuks, teinekord ainsaks allikaks, mille toel kujutlusvõime ja loo­jutustamise abiga taastada ähmastunud või hääbumisohus mälu, katkenud järjepidevus ja ebaselge või kõikuma löönud identiteet, nii on Ene Mihkelsoni teostest omakorda saanud nende lugejatele olulised kultuuritekstid.

1 Ene Mihkelson, Nime vaev. Ilmamaa, 1994, lk 5.

2 Samas, lk 6.

3 Samas, lk 7.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht