Malbuse pahupool

Meil ei ole diskuteerimiskultuuri, küll aga kalduvus väiklasele jagelemisele, mida Jaan Kaplinski ise on korraks nimetanud isegi võidusülitamiseks.

ILMAR VENE

Kirikuisa Origenes tuli kolmandal sajandil välja seisukohaga, et põrgupiinad ei kesta igavesti: noodki lihtsurelikud, kes maises elus surmapatte sooritanud, saavad pärast pikaldaste kannatuste talumist Jumalaga ühte. Uuendamiskatse tunnistati ketserlikuks. Küll aktsepteeriti õpetus ajalike kannatuste lunastavast toimest (hiljem anti sellele dogmale nimetuseks purgatoorium), kuid põrgu pälvinud hingedele mingit lootust ei jäetud.

Olid ketserluse kirglikud vaenajad Origenesest kurjemad? Tõenäoliselt mitte. Tohime oletada, et nende vastuseisu põhjustas arusaam: kui igavene põrgu kaoks, siis ju kristliku maailmapildi erinevus paganlikust kahaneks õige tühiseks ning peamise eristaja au langeks jumalikule loomisaktile. Selgituse korras olgu öeldud, et paganlike mõtestajate meelest märkis nähtav kõiksus suurt elustervikut ja sellesse pidi põrmlase hing surmajärgselt sulanduma. Kui jätta surematu hing individuaalsusest ilma (kuid selle poole Origenese õpetus tüüris), siis ju peamise erinevusena ilmuks, et hing ei sulandu nähtavasse elustervikusse, vaid Jumala tahtel ilmunud loomesse. Mis veel siis, kui tunnistada, et Jumal lõi maailma iseendast? Siis kaoks vanatestamentliku loomisloo ja uusplatonistliku põhikujutluse vahel igasugune erinevus. Pole ju kuigivõrd vahet, kas kujutleda maailma Jumala loome või Tema emanatsioonina. Ja sellepärast sai dogmaatika olulise täienduse: Jumal lõi maailma EIMILLESTKI.

Eksootilist laadi sissejuhatusega tahan sedapuhku ütelda, et külluslik positiivsus ei tule esitusele alati kasuks – alles vari muudab valgustatu tõeliselt nähtavaks. Jäetakse tõsiasi arvestamata, siis kujutatu hakkab meenutama Dante paradiisi: valgus muutub üha eredamaks, kuni lugeja põrmlik pilk pole enam võimeline eristama.

Teadagi ei pretendeeri kõnealune mälestusteraamat taevariigi kujutamisele, kuid taotlus varjupoolt tuhmistada selles ilmneb. Lugejal, kes mõndagi mäletab autori varasematest autobiograafilist laadi kirjutistest, pole raske näidata, et üksikasjad, mis aastate eest olid esitatud eitavas vaimus, on autor kõrvale jätnud. Selle kohta ilmestav pisinäide: Juri Lotmanile ja Paul Aristele saab tunnustus endistviisi osaks, kuid „prantsuse lasteaeda“ nende naabruses enam ei mainita (lk 118).

Tarbetu lisada, et meie oludes väärib selline vaoshoitus kiitust. Oleme ju harjunud teadma, et meil ei ole diskuteerimiskultuuri, küll aga kalduvus väiklasele jagelemisele, mida Jaan Kaplinski ise on korraks nimetanud isegi võidusülitamiseks. Kohe kindlasti pole lubatud väljendada oma kultuuritust sõimamisega, kuid samal ajal tõstatab sedalaadi printsipiaalsus isevärki küsitavusi. Sest mida muud selline suhtumine tähendaks kui mitte üldjuhist: teha tohib kõike, kuid kõnelda sellest ei sünni mitte? Või nagu üks prantsuse daam Zola romaanist rääkides kohvikulaua taga retooriliselt küsis: me ju teame, et selliseid inimesi on, aga milleks nendest kirjutada?

Autori suhtumisest Zola loomingusse ei selgu vähimatki, kuid Mati Undi misantroopiat on ta täheldanud: „Proosa­kirjanik Mati Undis leidsin ja leian mingit misantroopiat, mis mind korra, kui „Sügisballi“ lugesin, isegi pahandas. Kirjutasin siis talle, et kuidas ta räägib nii halvasti inimestest. Jeesus suri ju inimeste eest…“ (lk 35).

Jeesuse nimi esineb teoses korduvalt. Eriti ilmeka väljenduse on tähis saanud mälestuskillus Arvi Siiast: „Kui viisin kirjastusse tema kätte oma pika poeemi „Hinge tagasitulek“, siis ta võttis selle lugeda ja hiljem, kui kokku saime, ütles et Jeesus tuleb säält välja võtta“ (lk 64).

Vahest need kaks tsitaati sobiksid aluseks, kui üritada tõlgendust kõige üldisemas plaanis? Jeesus suri ju inimeste eest, niisiis tuleks misantroopiat pidada lubamatuks lausa põhimõtteliselt. Samuti väärib arvestamist, et esinenud on selliseidki inimesi, kes just kõnealuses suremises näevad maiste hädade peapõhjust. Ja mõistvam suhtumine oleks siis omal kohal ka nende tegevuse hindamisel.

Oleme need pidepunktid teadmiseks võtnud ning mälestuste väiksemahulist raamatut korduvalt lehitsenud, siis ehk selguks, et mingit põhimõttelist jaatamist nendel lehekülgedel üldse ei ilmne. Pigem juba võiks osutada, et tagasivaadetes annab tooni resignatsioon ja väsimus. Ning mispärast ei peaks niimoodi olema, kui alatasa ollakse sunnitud arvama, et peale rõõmu on möödaläinud aastakümned pakkunud muudki? Tusaseks tegevat paratamatust on luuletaja sunnitud möönma niihästi vähema kandvusega üksikasjus kui ka üldisemat laadi küsimustes. „Lääne jaoks oleme me Ida, oleme matsid, barbarid, kellelt pole suurt midagi õppida, keda on vaja õpetada, tsiviliseerida, europeiseerida“ (lk 80).

Kes kahtleks, et sedalaadi tõdemused, meeldivast kõlast ilma, peavad jäägitult paika, kuid samal ajal tuleks möönda, et mingil määral ei puudu sel hoolimatul, ülalt alla suhtumisel ka mõningane õigustus. Selle tõendina tulevad vist arvesse ka osutused, mida luuletaja on poetanud meie koduste olude kohta. „Endel Sõgel oleks ehk sobinud tuletõrje ülemaks, võib-olla pasunakoori juhiks, rahvatantsupidude, laulupidude korraldajaks“ (lk 60). Miks siis kujunes, et inimene, kes oleks sobinud tuletõrjeülemaks, tegutses Eesti NSVs aastakümneid kirjanduselu diktaatorina? Siinkohal, nagu teada, ilmub kõige ammendavama vastusena osutus suurele naabermaale, kuid paraku see ei seleta, millega too naabermaa meie inimesi nii väga kütkestab. Ning sootuks kõrvale jääks sedapuhku küsimus, millega seletada Endel Sõgla isiksuse tõmbejõudu. Eitada seda viimast oleks ikka väga sobimatu – oli ju instituudi direktoril sedavõrd vägev toetajaskond, et isegi uute aegade saabudes, mil kõikvõimsa naabermaa juhid lasksid ohjad käest, pühitseti tema juubelit Tuglase majamuuseumis. Nii vääriliselt mälestati teeneid, mida juubilar oli aastakümnete jooksul osutanud eesti kirjandusele.

Jeesuse nimi esineb Kaplinski teoses korduvalt. Eriti ilmeka väljenduse on tähis saanud mälestuskillus Arvi Siiast: „Kui viisin kirjastusse tema kätte oma pika poeemi „Hinge tagasitulek“, siis ta võttis selle lugeda ja hiljem, kui kokku saime, ütles et Jeesus tuleb säält välja võtta.“ Caravaggio, Haudapanek. Õlimaal, 1603.

Aga eitavat laadi hinnangud, mida mälestusis leidub hulganisti, ei peaks lugejat kallutama vastupidise äärmuse suunas. Luuletaja meelestatus, kui tagasivaateid võtta nende tervikluses, on siiski positiivne. Mälestuskillus Juhan Peeglist tunnistab autor seda ka otsesõnu: „Esitasin seisukoha, et pole vist olemas absoluutselt halbu inimesi, kuradeid inimnahas. Mida arvab tema? Peegel ütles, et tema on selliseid kohanud. Küllap oli ta elukogemus suurem kui minu oma“ (lk 88).

Tegu peaks olema vastamatu küsimusega: kes siis määratleb, mida pidada absoluutselt halva inimese kriteeriumiks? Enesetapuks valmistuval Hitleril oli ema pilt ilusasti põuetaskus, tänulik poeg ei unustanud emaarmastust viimse minutini. Ei räägi absoluutse halbuse poolt ka kaasmaalaste suhtumine: oli Saksamaal film füürerist lõpuks vändatud, siis arvustajad Iisraelist leidsid, et stsenarist Joachim Fest on kurikuulsat sõjaroimarit idealiseerinud. Fest, kelle isa veetis aastad 1933–45 koonduslaagris, pidas omakorda seda hinnangut nõdrameelsuse (sks Blödsinn) avalduseks.

Pole usutav, et mälestused, milles eitav hoiak esiplaanil, suudaksid nimetamisväärset kahju põhjustada. Rahval pole mõtteski kedagi unustamisega karistada, kuna igasugune ebameeldiv teave määratakse unustusele iseenesest. Mokaotsast ju mõnikord mainitakse, et me kõige rohkem vajame tõtt, karmi tõtt, kuid tung positiivsusele on meis nõnda valdav, et sedalaadi kordamised ei vääri üldse meenutamist. Juhtub keegi selles kahtlema, siis ta püüdku endale selgeks teha, mispärast rahvalik pärimus röövlid tagantjärele õilsaks muudab. Mis aga ajaloost tuntud koletistesse puutub, siis nad, kui nende kanoniseerimine ei õnnestu, mõistetakse vähemalt õigeks. XIX sajandi lõpuaastail arvas Oscar Wilde, et järelpõlvede kujutluses omandab ta koha markii de Sade’i ning Gilles de Rais’ vahel. See oli ülimalt lihtsa­meelne ja väga liialeminev ettekuulutus. Ajalugu näitab õige koha kätte kõigile ja lõpptulemust teame: Wilde ise on praegu kaheldamatu geenius, markii de Sade kuulub inimkonna õpetajate hulka ja Gilles de Rais mõisteti 1992. aastal õigeks. Aga kanoniseerida teda ei saa: on ju usaldusväärselt teada, et tema lossis harrastati alkeemiat ning juba selle tõsiasja pärast ei tule tema ülendamine pühakuks üldse kõne alla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht