Maandumisvõimetu lendur

Vahur Afanasjev

Donald Tomberg lendab, nii et lust vaadata, aga ta ei oska või ei taha maanduda.  Donald Tomberg, Kazimir, Vladimir ja teised. Toimetanud Mart Kalvet. Kunstnik Andres Varustin. Kirjastuskeskus, 2010. 124 lk.   Lennuvõimetust linnust on mul alati mõnevõrra kahju. Linnu suurim eelis on lendamine. Murtud tiivaga lind ajab suisa nutma. Tervete tiibadega pingviin, kes ometigi ei lenda, on seevastu täitsa tore vaatepilt. Emul pole ka viga. Pingviin ja emu loobusid taevaavarustest maa ja vee kasuks, lennuvõimetus on nende evolutsiooniline valik.

Kuid püüdkem nüüd ette kujutada maandumisvõimetut lindu! Poeetilise kujundina kaunis, ent ei saa ju päriselt puhkepausita lennelda, rääkimata sellest, et söögipoolist pakub maaja merepind võrreldamatult rikkalikumalt kui õhuruum. Lendamise  kõrgeim (ja ühtlasi madalaim) eesmärk on maandumine.

Donald Tombergi raamatu „Kazimir, Vladimir ja teised” sisu on otsekui põlislend. Seal on palju mõtteid ja mitu toredat tegelast. Näiteks Kazimir, kelle lintmakkidest ja muudest käepärastest vahenditest meisterdatud lennuk püsib õhus vaid seetõttu, et mees ise valdab lendamise kunsti ning jaksab lennumasinatki taevas hoida. „Sina eladki selleks, et elada,” ütleb luuletaja (lk 17) Kazimirile, keda on filosoofilise lennu ja kahe õlle järel haaramas eksistentsialistlik äng. Ja eks elavad elamise pärast teisedki raamatu  tegelased.

Ükski ei paista kandvat autori poolt määratud ülesannet. Näiteks noormees, kes alustab elu iga päev uuesti. Plaanib, aga ei muuda õigupoolest miskit. Ja nii jääbki. Orgastilisi kulminatsioone pole, tihtilugu tegelased isegi ei kohtu, vaid lendlevad niisama läbi lehekülgede. Avastuslikud kulminatsioonid on raamatus mõistagi olemas. Nõnda hakkab keegi paksude prillidega Vladimir kokku elama prostituut Annaga ning arglik tõlkija Maarja Jakovlevna armub lendurisse.

Ei raatsi Donald Tomberg pakkuda oma tegelastele ei suurt pidu ega suurt pahandust. Inimkeeli öelduna  pole jutul saba ega sarvi. Tühjaks ei saa hambusolevat teost aga teps mitte nimetada. Tombergi trump on absurdi ja realismi põimiv kujundlikkus. Ligikaudu kaheksa trükipoogna jagu, mis raamat pikk, hoidis see mind haigutusteta enda küljes.

Toon siinkohal ära kirjakoha leheküljelt 23: „Vladimir ootas Kazimiri. Kõrvaltänaval, seal kus asub viinapood, kukkus üks joodik matsatades kõhuli. Hiinas algasid sellel päeval massirahutused, Hollandis tõusis hilinemisega õhku üks lennuk, mille pardal oli mees, kes oli läbi lugenud kõik raamatud maailmas. Maarja Jakovlevna põranda alla  krabistasid hiired”.

Minu arust on tegu päris kobeda tekstijupiga, mis ütleb ühtaegu vähe ja palju. Kuid vitraaži ladumiseks kogutud klaasikillukuhi ei ole siiski vitraaž, olgu vaatajal kui tahes hea kujutlusvõime. Kuidas ka püüdsin, terviklikku taiest ei osanud ma sellest kuhjast ehitada. Selle töö peab ikka autor ära tegema, mitte lugeja. Nagu alul sai öeldud, on lendamise eesmärk maandumine. Lõputult taevas liuglejat on mõnda aega huvitav jälgida. Ajapikku hakkab igav, ja pööradki pilgu mujale.

Maandumisvõimetu linnu tõsieluline ekvivalent on lendur, kes ei saa maanduda.  Telik on puruks, kütus on otsas, maandumisrada pole näha … Lood on halvad, halvad on lood, olgu ulmeline igilendur pealegi vahva mõttekujund. Täiesti ebaõiglane oleks Donald Tombergi kirjanikuna lennuvõimetuks nimetada. Vastupidi, Tomberg lendab, nii et lust vaadata. Ainus häda, et ta ei oska või ei taha maanduda. Kindlasti on võimalik, et jutt ei jõua kohale lugeja süül, kuid hoiatab ju autorgi mitmes kirjakohas lugeja poole pöördudes, et loos ei pruugi miskit juhtuda.

Donald Tombergi kirjanduslikku sõnasuutlikkust on ometi  kahju niisama raisku lasta. Soovitan tal astuda literatuursesse partnerlusse usaldusväärse isikuga, kellel jagub terviklike lugude ideid, kuid puudub võime neid ilusasti kirja panna. Kahepealine Tomberg teeks nii mõnelegi kaasaegsele kirjanikule tuule alla. Jään ootama.