Maailmakirjandus lastetoas

Mare Müürsepp

Lastele tuleb anda parimat. Üks viise väga heade autorite ja teoste äramärkimiseks on Hans Christian Anderseni medal. Seda autasu annab IBBY (International Board on Books for Young People – Rahvusvaheline Noorsookirjanduse Nõukogu) alates 1956. aastast kirjanikule ja alates 1966. aastast kunstnikule kestva panuse eest lastekirjanduse edendamisel. Et hoida seost maailmakuulsa jutuvestjaga, on Anderseni medaliürituse patrooniks Taani kuninganna Tema Majesteet Margrethe II. (Kuninglik kõrgus on muide ka ise kirjandusega mitmeti seotud, näiteks on ta illustreerinud laste ja noorte lugemisvara, sh Tolkieni „Sõrmuste isanda” väljaande.) Iga kahe aasta tagant esitavad Anderseni autasust huvitatud riigid oma kandidaadi nii kirjaniku kui ka kunstniku auhinnale, nende seast valitakse välja finalistid ja seejärel parim kirjanik ja kunstnik. 2014. aasta 24. märtsil selgub, kuidas läheb meie kandidaadil Aino Pervikul.

Anderseni auhinnakandidaatide nimekirju lehitsedes ilmneb, et mõnigi autor on neis nimekirjades juba aastaid, kord finalistide hulka tõustes, siis jälle tavakandidaadiks taan­dudes. Kindlasti pole see žüriile lihtne töö, võrrelda eri keeles ja laadis kirjutavaid autoreid. Oma sõna on neis otsustes kindlasti öelda rahvusvahelise suhtlemise reeglistikul, näiteks, et mõnegivõrra jälgitakse riikide, keelte ja kontinentide esindatust. Võtan siin vaatluse alla viimase üheteistkümne korra laureaadid (alates 1992. aastast). Nende hulka on mahtunud neli Suurbritannia, kaks Ameerika Ühendriikide, kolm Saksamaa, kaks šveitsi, kaks Tšehhi ja ühekaupa Prantsusmaa, Itaalia, Uus-Meremaa, Iirimaa, Hollandi, Brasiilia, Argentina, Jaapani ja Iisraeli autoreid, nii et medali saanute nimekiri teeb gloobusele tubli ringi peale.

Kas need kirjanikud ja illustraatorid, keda maade lastekirjanduse eksperdid on esitanud oma parimatena ja kellest rahvusvaheline žürii on valinud tippude tipud, on teada-tuntud ka eesti lugejale?

Raamatukogus ja -kaupluses teoseid sirvides tundub ju, et tõlkekirjandust on süle ja seljaga võtta.

Kui aga otsida Anderseni medali pälvinud kirjanike teoseid, siis leiame üheteistkümne autori kohta tõlgituna vaid David Almondi raamatuid. David Almondi „Skellig” (originaal 1999, saanud ka filmiks ja ooperiks) on eesti keeles ilmunud aastal 2000 kirjastuselt Tiritamm, tõlkinud Tiina ja Priit Zingel. Hea uudis, et juba on ilmumas ka David Almondi 2012. aastal avaldatud raamatu „Poiss, kes ujus piraajadega” tõlge kirjastuselt Draakon ja Kuu. Kui „Skelligi” on kriitika määratlenud kui noore täiskasvanu (YA – young adult) raamatuna, siis „Poiss, kes ujus …” on pälvinud vanusemääratluse 8-12 aastat. Peab siiski ütlema, et David Almond kirjutab üsna ühtviisi: küllalt lihtsa lausega, konkreetselt, luues nappide vahenditega eriskummalisi sügavamõttelisi olukordi. Tema kujutusviisi iseloomustatakse maagilise realismina ja, olgu öeldud, see kipub üldse tänapäevases laste- ja noortekirjanduses valdama.

David Almond on ise elav esineja, mitu meist on teda otse laval näha saanud, kui ta lugejate teatris osales Santiago de Compostelas IBBY kongressil 2010. „Poiss, kes ujus piraajadega” on teksti poolest niivõrd selge, et sobiks tükati teise klassi lugemikku, kuid seejuures areneb autori mõttevahetus lugejaga üsna kaalukaks. Kui hakata tegema sellist ohtlikku tööd nagu piraajade keskel ujumine, on enamikule inimestest takistuseks sisemine piraaja, ütleb ta oma noorele peategelasele. Almond usaldab oma lugejat, olgu see mis vanuses tahes, ja räägib temaga nagu sõbraga. Ta oskab üllatada, lugeja pingule tõmmata ja samas maha rahustada. Kas olete kuulnud lugu mehest, kel polnud ühtegi lugu? Ei. – Lugu tuli kohale ja pistis ta nahka! Kuigi algul võib tunduda, et „Poiss, kes ujus …” lähtub samast vaeslapse ja töötuksjäämise jms motiividest nagu „Harry Potter” ja Roald Dahli mitu lugu, selgub siiski ruttu, et Almond viib oma lugeja senitundmatule rajale.

Tore, et on kirjastajaid, kes on tema teosed nii ruttu pärast ilmumist eesti lugejale vahendanud, hoiavad seega tema loomingul silma peal. Paraku, jah, medaliga hinnatud kirjanike teoseid kuigivõrd rohkem meile seni tõlgitud pole (nagu öeldud, uurisin viimase paarikümne aasta nimekirju).

Maria Teresa Andruetto, Margaret Mahy, Aidan Chambers jt ootavad avastamist. Aidan Chambers on sealjuures suurt lugupidamist pälvinud ka laste lugemaõpetamist ja lugemiskeskkonda käsitlevate teoste eest, üks uuem kokkuvõte varem ilmunust on „Räägi mulle: Lapsed, lugemine ja kõne lugemiskeskkonnas” („Tell Me: Children, Reading and Talk with The Reading Environment, 2011). Aidan Chambersi „Tantsi mu haual” („Dance on My Grave”, 1982) leiab käsitlemist noorte lembelugude ülevaadetes.

Värskeimat medaliomanikku, Maria Teresa Andruettot on žürii tunnustanud julge ainevaliku eest (migratsioon, õiglusetus, vägivald, armastus, vaesus, poliitika …). Andruetto „Tüdruk, süda ja maja” („La niña, el corazón y la casa”) räägib viieaastasest tüdrukust, kes elab emast lahus ja käib tal vaid külas, et näha, kuidas ema kasvatab Downi sündroomiga väikevenda. „Stefano” on lugu poisist, kes tuleb Itaaliast Argentinasse elama, nagu see juhtus ka Andruetto enese perega. Andruetto väljendusviis on lakooniline, otsekohene, ise on ta öelnud, et üritab kirjutada ilma adjektiivideta. Ta kõneleb tegevuse kaudu ja see annabki ilmselt tema karmile teemakäsitlusele lapse kui lugeja vaatepunktist vajaliku konkreetsuse. Peab ütlema, et nii Andruetto kui ka mõnegi teise esiletõstetud autori puhul tõdevad kriitikud ja kirjandusajaloolased, kuivõrd eksitav on teose määratlemine laste kui adressaadi kaudu. Väga hea lasteraamat pole kindlasti mitte ainult laste raamat, see on lihtsalt väga hea kirjandus, millel on lisaks „redelipulk” väiksema elu- ja keelekogemusega lugeja jaoks. See ei ole kirjandus, mis passib vaid lastetuppa, see on päris kirjandus, mis laseb ka lapsel teosesse siseneda.  

Anderseni medali saanud illustraatoritega on meie raamatusõbral rohkem ühendusi kui kirjanikega. Quentin Blake (2002. a medalist) on tuttav Roald Dahli raamatutest, mida nüüdseks on eestindatud juba täitsa palju. Kindlasti väärib vaatamist ka Dahli koduleht, mis on kujundatud Blake’i illustratsioonidega.

Max Velthuijs (2004. a medalist) on ise end määratlenud drawthor’ina ehk siis ühtaegu joonistaja ja teksti autorina – ja viimast just oma toreda konnasarjaga, mille paarikümnest raamatust on eesti lugejani jõudnud kolm: „Konn on konn”, „Konn ja talv” ning „Konn ja võõras” (Varrak, 2000–2005).

Wolf Ehrbruchi (2006. a medalist) loomelaad on nähtav raamatus „Lugu väikesest mutist, kes tahtis teada, kes lasi talle pähe” (Tänapäev, 2007). 2008. aastal pärjatud Roberto Innocenti maailmast saame aimu väljaannete „Pinocchio seiklused” (Varrak, 2006) ja „Pähklipureja” (Egmont Estonia, 1997) abil. Ka 2010. aasta medalisti illustraator Jutta Baueri pildid on eestikeelses väljaandes leida, nimelt James Krüssi raamatus „Majakas Vähimadalal” (Tänapäev, 2005).  

Viimatine, 2012. aasta medali pälvinud kunstnik Peter Sis on aga hoopis eriline. On üsna intrigeeriv, et tšehhid on saanud nominendiks nimetada 1949. aasta Brnos sündinud, kuid illustraatorina alles pärast Ameerika Ühendriikides 1982. aastast elama asumist esile kerkinud andeka autori. Sis on illustreerinud nii teiste autorite raamatuid kui ka ise oma lugusid pildi ja sõna tervikus loonud, sealhulgas nii mudilasraamatuid („Madlenka” jt) kui ka küpsemale lugejale ajaloolise põhjaga lugusid, nagu „Elupuu” („The Tree of Life”) Charles Darwini elutööst või siis hoopis autobiograafilistel motiividel „Müür: Kasvades üles raudse eesriide taga”(„The Wall: Growing up Behind the Iron Curtain”) – lapse- ja noorpõlvest Tšehhoslovakkias. Auhinna kättesaamisel nimetas Sis tänukõnes oma kolme mentorit – Jiri Trnkat, Quentin Blake’i ja Maurice Sendakit, kes on kõik ka ise saanud Anderseni medali. Kiire otsing näitas, et ühte Peter Sisi teost pakutakse meil Rahva Raamatu e-poes. Sisi esitus on nii selge, ja – muidugi kunstniku puhul ootuspäraselt – pildirõhuline, et see võiks vabalt meil müügis olla ka ilma tõlkimata. „Müür ...” on ju ka meie paljude lapsepõlvelugu.      

Rahva Raamat müüb ka Shaun Tani teost „Saabumine” („Arrival”, ilmunud 2006), mis on viimaste aastate üks tähelepanuväärsemaid lastekirjanduse areenil, sealhulgas on see esile tõstetud IBBY uuemas projektis „Vaiksed raamatud” (Silent Books). Ühelt poolt kujundusvõimaluste enneolematu paindlikkus ja teiselt poolt laste kasvamine mitmekultuurilises ümbruses, keelte paabelis, ja ehk ka muud põhjused on viinud ideele tähtsustada rohkem kui varem tekstita raamatuid.

Shaun Tan oli kutsutud IBBY viimase kongressi peakõnelejaks. Tema „Saabumine” on raamat saabumisest, tulemisest – eesmärk oli luua universaalne migrantide lugu. Segaperest pärit kunstnik tahtis paljude kultuuride, eri vanuses ja üldse erisuguste sisserändajate lood ühendada üheks suureks looks. Koduigatsus, võõras toit, pere- ja töömured – kuidas esitada seda kõike veenvalt ja tõepäraselt? Parim viis olla tõepärane on kasutada fantaasiat, leidis Shaun Tan ja tegi sellise raamatu, nagu „Saabumine” seda on.

Ehkki algul on osutatud kirjanikest medalistide vähesele tõlgitusele, läheb pilt helgemaks, kui vaatame medalikandidaate: nendest on meie lugejale kättesaadavad Philip Pullmani, Tonke Dragti, Eoin Colferi, Paul Maari, Tiina ja Sinikka Nopola ja mõne muugi raamatud. Õige pea on lisandumas Jean Claude Mourlevat’ „Ookeani kutse” tõlge (Draakon ja Kuu). Kindlasti on oluline, et meie keelde tõlgitakse lähemate maade teoseid, mis on meile ainelt ja mõttelaadilt tuttavlikud, nagu hiljuti ilmunud Essi Kummu „Jutukas Elias” (Fiore Publishing, tõlkinud Ingrid Maasik) või Selemonas Paltanavičiuse „Tere, kuidas läheb? 14 kirja metsast” (Tammerraamat, tõlkinud Juhan Raud). Anderseni medali nimekiri võiks aga olla ka üks valiku alus, kui tuleb mõte lastele ja noortele uut kirjandust vahendada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht