Maailmade piiril. Aken orgu, teler itta

Berk Vaher

Aare Pilve „Ramadaan” on kõige huvitavamat tüüpi raamat: vaheldumisi on „selge” ja „segane”, kuni „selge” pole enam üheselt „selge” ja „segane” pole nii „segane”.        Mõne aja eest Sirbis Berit Renseri ja Terje Toomistu reisiromaani „Seitse maailma” arvustades nentisin, et belletristlikust reisikirjast ootan ennekõike autori sisemise retke kaardistust, turistiinfo saamiseks eelistan käsiraamatuid. Ent kirjandusega on ikka nii, et mingeid tõsikindlaid maitsereegleid ei saa isegi enese jaoks kuigi püsivalt kehtestada – kirjanduse võlu on ju suuresti ka võimes ikka ja jälle neid reegleid kõigutada.       

Kujunes nõnda, et Aare Pilve peamiselt Mazzano-kogemusel põhinev teos „Ramadaan” ilmus just mu enda Mazzano retke eel ja osutus kätkema nii sisekaemusi kui puhtlogistilist infot (kui ka mõndagi veel), täites minu jaoks nii poeetilise teksti kui reisijuhi funktsiooni. Niisiis õnnistatud, ent ka kallutatud lugemisseisund; kuidas ma ka end vaevasin juurdlusega, mil moel oleksin tollesinase logistilise info küllusesse suhtunud siis, kui mul poleks Mazzanosse asja olnud, jäi ometi kõigutamatuks tõsiasjaks, et mul polnud ju alternatiivi. Ma sain seda raamatut lugeda kas Mazzanosse sõites ja seal viibides või juba pärast naasmist, mitte aga täiesti Mazzanost  puutumata. (Mittelugemine polnud samuti alternatiiv, sest Aare Pilv on üks mu lemmikautoreid eesti kirjanduses).       

1.       

Selgituseks: Mazzano Romano on kirjanikele ja kunstnikele vähemasti nimeldasa tuntud paigake Itaalias, Roomast umbes 40 kilomeetrit põhja poole, paiguti escherlikult ruumiriukaline mägilinnake või alev üüratu Treja oru looduskaitseala veerel. Soomlaste Väinö Tanneri Fondil on seal kaks ateljeekorterit, kus vaat et juba kümmekond aastat on saanud viibida ka eestlased, ning nõnda on meie kirjanduses ja kunstis ka juba jõudnud tekkida Mazzanotekstide  ja -kunsti mõtteline arhiiv.     

Samas tundub mulle, et Aare Pilve „Ramadaan” on esimene eesti kirjandusteos, kus niivõrd  suurel määral tollele paigakogemusele keskendutud; teistel on too moodustanud ühe osa raamatust või inspireerinud tekste, mis otseselt kirjutamispaigale ei viitagi. Aare (lubagem mul teda siin edaspidi nimetada nii, nagu ma teda igapäevaeluski kutsun) mainib ka Kärt Hellerma „Mazzano päevikut” teoses „Sinine missa”, mille lugemist ta aga enne oma reisi ja raamatut teadlikult vältis. Eks ta ole, me kõik ihkame kuskil olla Robinsonid ja astuda selle esimese jälje; Mazzanos tekib aga puhuti tunne, et kogu see org ongi eestlaste (ja soomlaste) poolt mägedevahesse tallatud, kõik „teised” tunduvad olevat siin juba ära käinud. Teiselt poolt on ju iga kogemus paratamatult erinev, sest kogejad erinevad, kogemise aeg erineb ja vahel erineb ka ruum (sattusin vist esimese eesti kirjanikuna hoopis kunstnike ateljeesse elama, sest kirjanike oma oli remondis); erineb aja, ruumi ja iseenda tunnetus  selles kogemuses. Nõnda ei peljanud ma Aare raamatut lugeda, vaid, nautinud ta varasematesse teostesse kätketud tajumistarkust, pigem just otsisin sealt kõrgendatud tähelepanuga teid, paiku ja olukordi, millele oma tajud peale kirjutada. Aga nendest juba pikemalt teine kord ja kuskil mujal.       

Õigupoolest kujunes lugejasuhe „Ramadaaniga” üpris keerukaks, samavõrd käänuliseks ja künklikuks kui paikkond ise. Ja samas,  just seda ma ju raamatuilt ootan, eriti viimasel ajal, kus lugemise lobedust ja lohutavust teinekord vaat et teisi lähenemisi välistavaks väärtuseks ülistatakse. Mul ei ole iseenesest midagi lihtsuse, arusaadavuse ja narratiivse sirgjoonelisuse vastu (nagu mul ei ole näiteks iseenesest midagi neil päevil kogu kultuuri mõõdupuuks kujunenud Jaan Tätte vastu), aga ma ei tunne ka, et see mulle huvitav oleks või et ma inimese ja keelevaldajana sellest kuidagi  kasvaksin. Ent keerukas ja heitlik tekstikogemus ei tähenda ju vaid kirjut kimpu ekstaatilisi naudinguid – sinna sugeneb tõrget ja mõistmatust, võõrdumist ja igavust, ning „päeva lõpuks” võib kogumulje ka pettumuseks osutuda. Riskantne värk.     

 2.       

Muidugi on olemas ootused ja ootused. On üldised ootused lugemiselamuse kui sellise suhtes (et ikka üllataks, raputaks, vapustaks ja kütkestaks – ootan pigem seda kui „lepitust”) ja on konkreetsemad, autori varasemast loomingust lähtuvad ja sealt kordaläinu põhjal  ettevõetavale uudisteosele projitseeritavad (ehk siis pigem ikka seda „tuntud headust” igatsevad). Aare varasemast loomingust on mulle korda läinud ta aistimispoeetika, kujunditihke (linna)ruumikõnetamine ja maastike kogemise mälu, leidlikud keelemängudlausumised ja žanripiiride ületamine (kui vaid mõningaid hõlpsamini mõistega sildistatavaid elemente loetleda); ta eelmises teoses „Näoline” lummasid eriti nood unenägudel põhinevad  palad, mis lõppesid kuidagi äkki ja mõistatuslikult ja säilitasid nõnda salapära, mis ehk teksti „arendamisel” traditsioonilisemaks novelliks lahtunuks. Midagi selletaolist tundus mõnede ta blogisissekannete põhjal hakkavat sündima ka „Ramadaanis” ja ma natuke lootsin, et „Ramadaanist” kujuneb värske vahend seismaks vastu mu arvates aegunud ja liialt piiravatele taotlustele, mida mitmed (ise kirjanikuna tegutsevad) kriitikud olid hiljaaegu  uuemat proosat lugedes väljendanud.   

Neid taotlusi esindavad mu meelest näiteks Vahur Afanasjevi arvustus “Maandumisvõimetu lendur” Donald Tombergi teosele „Kazimir, Vladimir ja teised” (Sirp 30. IV), Jan Kausi arvustus Lauri Pilteri teosele „Retk rahemäkke” (Eesti Ekspress 28. V), mitmed Toomas Vindi ja Peeter Helme kirjutised jms – kõik (küll erineva kategoorilisusastmega) langetavad  teostele hinnangu mingist abstraktsest „selge loo”, alguse ja lõpuga narratiivi mudelist lähtuvalt, selmet leida väärtusi neis tekstides nii, nagu nad end välja pakuvad, ja olla avatumad ka nn lõpetamata joonte poeesiale. (On mõistagi mõnevõrra meelevaldne käsitada nende kriitikute hindamispõhimõtteid järjekindla ja staatilisena, aga ajaliselt lähestikku sattunud seisukohad paratamatult võimendasid üksteist, lõid mulje teatavast „konjunktuurist”.)   

Tänaseks on marginaliseerunud ju luule hindamine ainuüksi riimilisuse ja rütmi kategooriate põhjal; kunstikriitikud ei pea realistlikku figuratiivsust ammugi enam ainsaks kvaliteedimärgiks ja muusikakriitikud ei lajata igale uustulnukale „salm-refrään-salm” malliga. Miks on siis proosakirjanduses nii raske hinnata „selgest” lahknevaid jutustamisviise, kus algus ja lõpp pole puust ja punaselt paika naelutatud?  Ent Aare pole kunagi meelsasti kirjanduslikesse võitlustesse angažeerunud, tahtnud seal pooli valida ega kirjutanud oma teoseid manifestatiivseiks või hõlpsasti mingisuguse manifesti tarbeks rakendatavaiks. Nõnda osutus olema ka „Ramadaaniga”: ei saanud sellele mingit de(kon)struktivistliku proosakeele kontrrevolutsiooni ehitada, kuna erinevalt ta varasemaist proosatükkidest oli “Ramadaan” esmapilgul üsna konventsionaalne reisinarratiiv, kohati lausa pedantselt detailne reisipäevik, mis teeb küll mõningaid edasi- ja tagasihüppeid, poeetilisi ja moraalifilosoofilisi kõrvalepõikeid ning jätab samas tekstindamata kõige intiimsemad sfäärid, kuid kummati ei pelga olla lehekülgede kaupa vaguralt ja pingetult olmeline (kus käisime, millega sõitsime, mida sõime, keda nägime). Oma domineerivalt tekstilõimelt tundub „Ramadaan” niisiis teosena, mis täiesti vabalt (et mitte öelda  „lobedalt”) võiks sobituda „lihtsa lugeja” realismiriiulisse, mille muu täide raamatumüügitabeliski kajastub. Aare varasemat loomingut on seal märksa raskem ette kujutada, ehkki ka argielu luulendamine on ju eelmisteski raamatutes mõnevõrra kohal.       

3.       

Nõndasamuti on „Ramadaanis” kummati kohal kõik nood teised ta kirjapruugi aspektid. Kuigi Itaalia reisi esimesed eredamad muljed tulevad Napolisse saabumisel ja sealse võõrustaja Andreaga kohtumisel, läks „Ramadaan” minu jaoks „käima” siiski arheoloogiamuuseumi kirjeldusest (lk 34–39), kus juba lapsepõlves nähtud reprodelt tuttav Aleksandrimosaiik tekitas Aares mõtiskluse algupäraste kunstiteostega kohtumise väärtusest aegadel, mil koopiaid peaaegu polnud ja tuligi tulla kunstiteose enese juurde, nendeni reisimine võttis tuntava aja elust; värvitruude koopiate ajastul on elukogemus sellevõrra lahjendatud. See mõtisklus on mõneti võtmeline kogu teose suhtes (mis oma tänaseks mõneti tavatus mahus võtab kindlasti tuntava aja lugeja  elust): Aare ise on modernistlikult kahe maailma piiril või ise nende piiriks, ühelt poolt veel võimalikult vahetu kogemuse, nii loodus- kui kultuurikeskkonnaga sõbrunemise otsinguil; teiselt poolt juba tugevasti mõjutatud vahendatud kogemustest.       

Vahendatule tuginemine väljendub osalt selles, et kuigi ta on hoidunud lugemast varasemaid Mazzano-tekste, on ta ometi ehitanud oma Itaalia-kogemuse ammusemate meeste  loodud vundamendile – Bornhöhe ja Frey arhailises keeles reisimuljetele XIX sajandi lõpust –, kõrvutades oma kogemust ikka ja jälle nende omaga. Ent veelgi enam sekkub või sujub ta kogemisse teler. Mazzano ateljeesse jõudnult ongi Aare püütud kahe „akna” vahele, mis teda lummavad. Ühelt poolt päris aken orgu, ja selle oru vaatlemisest-väisamisest pärinevad mõned raamatu intensiivsemad lõigud (näiteks lk 199-200): „Vastaskülje  puiestik – ühtaegu sõre ja ühtlane lehestu, ühtaegu hargnev ja voogjas, ühtaegu dis- ja konkreetne, ühtaegu konkreetne ja abstraktne roheline elav korrastatud mateeria, tihermikest ja hõrendikest koosnev maasse juurdunud lai jõgi, pikitud kaljupaljandite võrendikest, raagus okste näol aeg-ajalt oma alussõrestikku paljastav. Võrad on otsekui mingi purskumise tardunud jäljed – elav aine on maa seest esile purskunud võravormiks. Enda unelisse kõikumisse  sulgunud looduse küllane ärksus, elususe pidev valmisolek kohe ärgata ja lõpmatu viivitus enne teadveletulekut. Loodus ütleb sosinal „mmmmm…”. Unesnõidujate kohisev vägi. Oru enda püstine maapind, orgu langev ja orupõhjast üles viskuv nõlv, oma nõlva pidi üles võlvuvas languses ja alla langevas ülesviskumises ja ometi oma sagivas lainetuses paigal püsiv org, puhas kestev olevik”. („Mmmmm…” viitab ühtlasi tagasi teose proloogiks olevale  luuletusele, kus Aaret huvitavad taju ja maastiku ja väljenduse seosed vägevasti esile tulevad). Selles ajutises kodus aga ka teleaken rohkem kui 500 kanaliga, mis avavad talle Eestis peaaegu kättesaamatu Kaug- ja LähisIda. Võõras, võluvas ja veidi ähvardavas islamiilmas on ramadaaniaeg, Aarele on see ühtlasi paast kodumaa teabest; sideme nõrgenemine „Eestiga” kui konstruktiga, „depressiivse väikelinnaga”, aga ka käitumusliku „keharepertuaariga”,  kuna ta viibib nüüd „kohas, millele linnulennult on Aafrika lähemal kui Berliin või London, Eestist rääkimata” (lk 79).       

4. 

See distantseerumine paistab Aaret kummati ka vaevavat (millal enne paast mugav on olnud?). Üheks teose kordusmotiiviks kujunevad moraalifilosoofilised arutlused, mis viivad religioosselt või üldinimlikult tasandilt (Jeesuses kehastunud vägivallatuse ja andestuse ideest, mõne aja pärast ka küsimusest „mis on suurem kuritegu, reetmine või tapmine?”, lk 182) otseselt oma eestlase-identiteedi vaagimiseni ja enese positsioneerimiseni sellega  seotud ideoloogia suhtes. Nii kuulutab Aare Mazzano naaberlinnakeses Calcatas kunstnik Ly Lestbergiga võidusamba ning vabaduse nimel tapmise üle vaieldes: „Ja kui mina mõtlen selle valiku peale, siis pean ma ütlema: mingu siis Eesti vabadus, aga isiklike tapamälestustega vabaduses elamine pole enam mingi vabadus. Minu jaoks on tõeline, inimlikem vabaduse viis olla vaba sunnist ja valmidusest isiklikult tappa teist inimest. [—] 

Nii et jah, mingi Venemaa avarustest pärit  sõjaväkke värvatud kuti elu on minu jaoks tähtsam kui abstraktne Eesti isamaa. Muidugi, kui ma satuks temaga kuskil sõjaväljal silmitsi ja ta sihiks mind, tulistaksin ma teda, et ellu jääda. Aga see isamaa, mille ma selle tulistamisega päästaksin, ei teeks mind õnnelikuks ega lunastaks mind, ja ma jääksin elu lõpuni põlgama neid, kes on mind ja toda kutti sellesse hullumeelsesse „tapa või sure”-olukorda asetanud ning kelle nimesid jäävad laste ajudesse  taguma ajalooõpikud” (lk 336).     

Need on julged, ehk lausa hulljulged sõnad – samas ju tavalise eneses selgusele jõudnud eurooplase või maailmakodanikust humanisti  sõnad. Raamatu levides võivad need aga kutsuda esile marurahvuslikke hüsteeriahooge nendes, kes sisimas teavad, et peale oma ideoloogilise paranoia neil sellele maale muud anda polegi. (Kindlasti mitte nii head omakeelset kirjandust.) Nii suveräänne vabaduse demonstratsioon toob ühtlasi ilmsiks, kuivõrd isamaalise vabadusidee äärmuslikud propageerijad pole ise hoopiski vabad, vaid ennast ja teisi mingisse lõpmatusse ennast kütvasse vaenlaseotsingusse ja võitlusretoorikasse kütkevad; nad on justkui vabastuspeetuses, suutmata elada seda vabadust, mis on ammugi olemas; nad suudavad elada vaid olnud või taaskardetavas lahingusituatsioonis, aga mis elu see on? Mis vabadus see on? Aga nii lihtne see päristine vabadussuhe ju ka ei ole. Aare avastab end pärinevat justkui mitmest Eestist, mõnesse ei taha ta kuidagi tagasi: „Loomulikult, meie siin elame maal,  kus tuleb pidevalt ennast õigustada, tõestada, võidelda oma kehtivuse eest, iga kontrolör ja bürokraat tunneb vajadust ennast kehtestada teiste kulul, üha vähem osatakse kehtida iseenesest, oma ülesannet täites, ikka peab see toimuma mingi võitlusena, otsekui oleks eluõigustus ja enesekehtestus mingi defitsiitne kraam, mida kõigile ei jagu ja siis peab seda mingite nippidega teistelt üle lööma. Kide ja kidur maa, kus valgust antakse vaid jaopärast,  nagu talongi alusel, kus su väärtus kirjainimese või teadlasena sõltub sellest, kui osav oled sa kirjutama selliseid pabereid, mille põhifunktsioon pole loetud saada, vaid lihtsalt kuskil ametniku riiulis olemas olla” (lk 209-210; selle mana päästab aga pelgast kibedaks, kuigi tabavaks purtsatuseks jäämisest kohe järgnev ootamatu keelelis-maastikuline reebus: “Väljal kivivõsa aunasid.”) Samas jällegi on Eestis kodu ja lähedased, mälestused ja teater, kõik,  mille pärast öelda: „Ma tunnen hetkel siin Itaalias ennast palju paremini kui Eestis, aga hoidku jumal, et mul ei tuleks kunagi silmitsi olla võimatusega koju naasta” (lk 358). Aga ta jõuab koju, koduse akna ja teleka vahelisse eluruumi.   

5.     

Seda kultuurilist pingestatust täiendab või ulatub sellest isegi üle teine, milles ka nood pikad argised kirjeldused uue tähenduse omandavad; ühelt poolt tunneb Aare vastumeelsust pompoossuse ja vallutusambitsioonide vastu ning taotleb kõiges inimmõõdulisust, inimesest lähtumist, mida sümboliseerib raamatu kaanelgi islami-poolkuul kõõluv Vitruviuse „proportsioonimees”. Rooma tekitab talle ja  ta kaaslasele Sirlele seetõttu frustratsiooni ja pettumust, Firenzega ja eriti selle Duomo’ga nad aga sõbrunevad: „kui näiteks Roomas on kõik üleelusuurused ehitised mõeldud otsekui inimest pisendama, inimest igas mõttes oma külluses üle trumpama, siis Firenzes mõjuvad üleelusuurused ehitised, näiteks Toomkirik ja hiigelraekoda, pigem niimoodi, nagu oleks nad inimese poole pööratud, nagu tahaks nad inimese kaasa võtta” (lk 291-292). Samas jällegi  kannustab kirjutamist soov või tunnetatud vajadus ulatuda enesest üle, „õigustada usaldust”, paigutada oma reis avaramasse aegruumilisse konteksti, ajaloolisele ja geopoliitilisele taustale. Ent siin tekib tõrge, konflikt inimmõõdulisega. „Ramadaani” pikad ajaloolised passused mõjuvad enamasti külmalt ja ebaisikuliselt, raidkivise raamatutarkusena, mille osakaal on põhjendatud vaid ebamugava Rooma-kogemuse piltliku väljendamisega tekstimassiivis.  Sõltub muidugi lugejast, küllap mõnele ajaloohuvilisemale on nood kirjakohad põnevamad või meelepärasemad kui isiklikud läbielamised ning tajukeelendamised. Adun siiski, et mulle toob mõni zen-budistlik ainurida Aare Itaaliat märksa lähemale kui faktitihe loeng. (Lk 116 koosneb kogu peatükk „Kümnes öö” lausest „Rõdu seinalambi taga sisalik, täpselt inimnaha värvi – ilmsi”. Ööd on raamatus kirjas „landscape”-formaadis, kus tekst tõuseb „päevade” suhtes lugejale „püsti ette” nagu mäekülge pidi üles vohav metsistunud org. Ööd on esitatud luules, ent on ka üks murdmata ridadega unenäojäädvustus.) Ikkagi just inimpalet otsib Aare ka nii kauges ajas kui suures ruumis – terasest Andreast saab Napoli „nägu” ja kogu Itaalia sissejuhataja, ujedast hosteliportjeest Carmelost aga Firenze „nägu”; Dantet mänginud elav skulptuur (õigemini näitleja, „kes kehastas kõrge keskendumisega  skulptuuri ennast, mitte seda, keda skulptuur peaks kujutama”, lk 254) inspireerib lausa ühe dantelikus vormis peatüki; Mazzanoski on mitmeid koloriitseid vanamehi, nagu ka idamaade telekanalites; ning eks ole Bornhöhe ja Freygi aja(loo) inimnäod, isiklikku suhet luua aitavad „vanamehed”. Vaid Rooma ei anna end õieti näole; samas sünnib seal raamatu lõpupoole selle ehk inimlikult kõige liigutavam stseen – nii saavad Aare ja Sirle ise „Ramadaani” Rooma  ühisnäoks.     

6.       

Kogu pikalegi arvustusele tavakohaselt saada täheruum on nüüd kulunud „Ramadaani” pingeväljade kaardistamisele, ülekohtuselt vähe ruumi on jäänud sellele, mis teoses mu ootusi kõige õdusamalt täitis – une kui algoleku üle mõtisklemisele, sisalikumängudele, linnaruumi poeetikale (stiilinäide Napoli muljest: „Mägede külge, külje alla ja sisse uuristatud ja riputatud linn, linn, mis polnud maastikusse  asetatud, vaid maastiku sisse surutud, maastiku sisse otsekui löödud, maastiku sisse trüginud linn, millele siis maastik omal kombel ise pidevalt vastulööke andis”, lk 17). Ehk tulekski neist kirjutada omaette jutud. Ehk tasukski need sinna rahule jätta. Samuti ülekohtuselt vähe jäi sellele, mis ehk enim üllatas – Aare lapseea neuroosidele ja foobiatele (lk 228–232) –, aga neistki kirjutab ta juba ise kõige haaravamalt ja mida ongi mul lisada?       

Ehk vaid meenutada, kuidas Jan Kaus 12. augusti Sirbis Kalle Käsperi Buridanide epopöad käsitledes tõstatas küsimuse, mis on nende teoste „suur idee”. Üllatav, aga oleme vist totalitaarrežiimide traumadest siiani tõrksad selliste mõistete suhtes, ehk isegi harjunud neid juba päris vabale inimesele vastanduvaks ja ahistavaks pidama – aga kirjandusteoses on „suur idee” ju midagi niivõrd elementaarset kui too koorukese all peituda võiv iva, mis teisi  inimesi võiks kõnetada. Tähelepanuväärne, et see on just „suure ideena” kellelegi (ja kindlasti mitte ainult talle) taas meelde tulnud ja õigupoolest osutub sellise idee olemasolu palju tähtsamaks kui see, kas jutustaja räägib „selget lugu” või mitte. „Selgust” ja „suurt ideed” (ehk moodsama ja vastutusvabama sõnaga „pointi”) on liigagi hõlpus samastada; ometi võib „selge lugu” samavõrd varjata idee puudumist kui „segane”, aga samamoodi võivad mõlemad  „suurt ideed” kanda, ja selle üle arutlemine, ka vaidlemine on vajalikum kui „koorukeste” krõbistamine (või ainuüksi koorukestesse ehk vormilistesse küsimustesse takerdumine).   

Aare Pilve „Ramadaan” on kõige huvitavamat tüüpi raamat: vaheldumisi on „selge” ja „segane”, kuni „selge” pole üldse enam nii üheselt „selge” ja „segane” pole ka nii „segane” midagi. Segane? „Aga me oleme pärit euroopalikust ternaarsest kultuuriruumist, nii et miski kolmas sidus meid rohkem, kui see lepitamatu erinevus meid lahutas. Meid sidus see, et me  saime selle valiku loomusest ühtmoodi aru, olgugi et me olime häälestatud valiku vastaspoolustele. Ja see sidusus on üks kolmas vabadus, mille eest ei saa tappa ega surra – see on mõtlemise vabadus, selle vabadus, mis meist üldse inimesed teeb ja mille tõttu on üldse mõtet inimene olla” (lk 337-338). See(gi) võiks olla selle teose „suur idee” – inimmõõtu idee. „Ramadaan” leiab ja jagab küllaga seda kolmandat siseilma ja reisitava ruumi, isiklikult  kogetava ja abstraktselt ajaloolise vahel.