Maailm(a) avatud aknast

Jan Kaus

W. G. Sebaldi Austerlitzi tegelaskuju teeb kütkestavaks fakt, et kuigi tegu on kahtlemata raskemeelse ning avaruse ihkamisest hoolimata kaunis kinnise indiviidiga, on tema mõtlemine kõike muud kui suletud.W. G. Sebald, Austerlitz. Tõlkinud Mati Sirkel. Toimetanud Malle Kiirend. Varrak, 2009. 256 lk. 1. „Austerlitz” on kahtlemata teos, millest tahaks ja tuleks rääkida, kuid mis tundub olevat sedavõrd eneseküllane, et sunnib erilise ilmselgusega tundma sellest rääkimise piisamatust ja piiratust, teosest jutustamisel tugevalt tekkivat võimetuse frustreerivat tunnet. Arvustus peaks piirduma pelga üleskutsega „Lugege kindlasti seda raamatut!”. Aga vastuolu piidlebki tõsiasjast, et just nimetatud eneseküllasus  mõjutab siiski kirjeldamist proovima. Sebaldi viimaseks jäänud raamatus jutustatakse lugu Jacques Austerlitzi nimelisest mehest, kes on kaotanud Teises maailmasõjas oma juured, oma tausta, põhjuseks tema juudi päritolu. Väikse lapsena kistakse ta oma pere ringist välja ning viiakse talle täiesti võõrasse keskkonda.

 

Lugu rullub lahti üle Euroopa, liikudes läbi Madalmaade, Prantsusmaa, Inglismaa, Tšehhimaa, kujutades endast Austerlitzi juurte  vaevalist otsingut. Sebald kasutab selleks nõudlikku stiili, intensiivset ja tihedat jutustamist, justkui oleks loo ülestähendamisel lubatud endale vaid mõned hingamispausid: tekstis pole taandridu, ühelt teemalt teisele minnakse üle ühtaegu sujuvalt ja hüplikult, näiteks kasutab Sebald läbivalt mitmeid vormivõtteid, mis lubavad tal loobuda otsesest kõnest ning liita ühte lausesse, ühte aega ja ühte hetke mitu jutustajat: „Vahel rääkis Maximilian,  nagu Věra mäletas, ütles Austerlitz…” (lk 146). Ometi pole tegu tekstiga, mida saaks nimetada „massiiviks”, pigem sobiks sõna „hoovus”. Tekstihoovuse jõudu tasandavad raamatus päris suurel hulgal leiduvad fotod, mille kasutamine jutustuse illustreerimise eesmärgil tundubki olevat Sebaldile omane stiilivõte (fotomaterjali on kasutatud ka tema „Väljarändajates”).

Seega – kuigi lugu räägib rasketest asjadest, ei saa selle iseloomu määratleda  sõnaga „painav”, sest kõige kohal või taga hõljub mingi tavapärasest palju õhulisem melanhoolia, meelenukrus. Üks põhjus, miks „Austerlitz” sellise mulje jätab, võib ilmneda viisis, kuidas Sebald voolib mingeid sümboleid või kujundeid, mis läbivad kogu teost, kordagi ennast peale surumata, kordagi lämmatamata jutustust ennast – ühe eksiläinud inimese portreed ajastu horisondi taustal. 

2.

Raamatu tagakaanel lugu lühidalt koondavas tutvustavas tekstis on Austerlitzi nimetatud „raskemeelseks rännumeheks”. See on täpne nimetus, mis tabab Austerlitzi tegelaskuju tuuma. See väljend ühendab raskesti ühendatavad pooled. Tõsi, Austerlitz on raskemeelne, teda iseloomustab ligipääsmatus, suletus, üks  Austerlitzi eluteele sattunuid nimetab teda „kinnikülmunud tiigiks” (lk 187). Ometi on tegu rännumehega, kes armastab vaksaleid, ning oma seljakoti kohta väidab Austerlitz teose minajutustajale, et „see olnud ainus tõeliselt usaldusväärne asi tema elus” (lk 37) – lugejal on võimalik vaadata ka seljakoti fotot. Muidugi, see ei välista esmapilgul raskemeelsust, vaid just kinnitab seda, sobides Austerlitzi juurtetuse illustratiivseks materjaliks.

Ometi tundus  mulle lugedes, et seljakott sümboliseerib kaht Austerlitzi olulist iseloomujoont, mis muudavad ta „raskemeelsust” tugevalt, kandes selle sõna tähendusele vaat et vastupidist impulssi: tema erakordset mõtlemis- ja kujutlusvõimet ning seda, kuidas see võime otsib ja leiab avatust, avarust. Esiteks on Austerlitz suurepäraselt haritud, kuigi ta ise nimetab seda pisut pahakspanevalt „teadmiste kuhjamiseks” (lk 123). Sebald kirjeldab oma kangelase suurepärast  detailitaju ja mälu, nüansirikast ja filosoofilist ruumi- ning ajamõistmist – justkui räägiks lugejaga keegi, kes oleks võrdväärne vestluspartner nii Walter Benjaminile kui Gaston Bachelard’ile. Tõsi, just avatus teadmistele võib süvendada isoleeritust, viia eriti terava üksindustajuni ja see just nimelt Austerlitziga juhtubki: „Samuti ei tundnud ma end kunagi kuuluvana mõne klassi, elukutse või usutunnistuse juurde” (lk 111).

Siiski tundub, et Austerlitzi  erakordse tähelepanuvõime juures saab ta lause ka mingi teise tähenduse – just avar mõtlemine ei lase kinnistuda kindlasse kõnelaadi. Ning muidugi iseloomustab Austerlitzi ja tema avaruseigatsust võime imepäraselt fantaseerida. Selle kinnituseks sobib kas või lõik, kus ta kirjeldab mälestust päikesevalguse mängust viirpuu okste varjudega seinal: „ometi olid siin, selles ikka uuesti moodustuvas päikese- ja varjupõimingus näha liustikujõgede ja jääväljadega  mägimaastikud, kõrgplatood, stepid, kõrbed, lilleaasad, meresaared, korallirahud, arhipelaagid ja atollid, tormipaindes metsad, värihein ja triiviv suits … /—/ … kui me üheskoos vaatasime pikkamisi hämarduvasse maailma, küsis Adela minu poole kummardudes: Kas näed palmide latvu ja karavani, mis tuleb sealt läbi luidete?” (lk 99). See tsitaat näitab, kuidas Austerlitzi raskemeelsus sisaldab just rännuvõi pigem avarusekihku, soovi murda oma elu  raamidest mingisse avatumasse, avaramasse meeleseisundisse, ulatuda ruumis ja ajas kaugele: „Viimaste aastate unetutel öödel nägin ma sageli, kuulates naisdiktoreid Budapestis, Helsingis või La Coruñas, kuidas need hääled kaugel eemal oma sakilisi radu käivad, ja soovisin, et ma oleksin juba nende seltsis” (lk 145).

Just avaruse igatsusest sündiv fantaasia viib Austerlitzi korduvalt aja- ja ruumiülesuse või -ühtsuse seisundeisse: „Kõik hetked meie elus  paistavad mulle siis ühesainsas ruumis koos olevat, täiesti nii, nagu oleksid tulevad sündmused juba olemas ja ootaksid vaid seda, et me lõpuks neisse kohale jõuaksime …” (lk 222).

Austerlitz räägib ka „mineviku tagasitulekust” (lk 160), kuigi ajast väljumise impulsid ei tundunud mulle tema tegelaskuju juures kõige olulisemad, vaid terviku osad. Oluline on siin väljendi „raskemeelne rännumees” keeruka sisu kese.        3. Nagu öeldud, iseloomustab Austerlitzi karakterit pidevalt käivituv fantaasia: „Kahvaturohelistest, valkjatest, ookrivärvi või oranžidest samblikest kaetud sarkofaagid olid katki, hauad ise osaliselt maast välja tõstetud, osaliselt sellesse vajunud, nii et võis arvata, nagu oleks mõni maavärin surnute aset vapustanud, või oleksid nad viimsepäevakohtu ette kutsutuna väljunud oma kodadest ja seejuures paanikas segi paisanud selle kauni korra, mille meie olime neile peale sundinud” (lk 198). See tsitaat tundub väga oluline, sest annab aimu Austerlitzi (ja miks mitte iga inimese) loomuse keskmest – teadvuse sarkofaagist väljuda püüdvast hingest, kelle põhiline impulss suunab teda üha avaramate perspektiivide poole. Austerlitzi põhilisi iseloomujooni on kinnisus,  kuid suletus ümbritseb ka tema lapsepõlve – alates oma perekonna suletusest ta mälu ees. Aga tähenduslikuks muutuvad siin ka tema inglastest asendusperekonna elu ruumilised nüansid: „üks minu magamistoa kahest aknast oli seestpoolt kinni müüritud, samas kui ta väljastpoolt oli endistviisi alles” (lk 42).

Seegi on tabav suletuse sümbol. Sellele vastandub mälust kustunud kadunud aeg oma pere seltsis. Seda vahendab Austerlitzile tema lapsehoidja  Věra – Austerlitzile olevat meeldinud just vaadata aknast välja, „alla sireliaiale ja vastasolevale madalale majale” (lk 136).

Sebald kirjutab: „Mulle minu kummalisest jälgimiskunstist jutustades oli Věra püsti tõusnud ning sisemise ja välimise akna lahti teinud, et lasta mul vaadata alla naaberaeda…” (lk 137).

Niisiis ei vastandu siin mitte ainult suletud ja avatud aknad, vaid avatud aknad illustreerivad Austerlitzi enda „rändavat raskemeelsust” – soovi  vaadelda, jälgida. See annab põhjenduse Austerlitzi teadmisjanule, mis viis teda „tegelikkuse teaduslikust kirjeldusest kuni kõige eriskummalisemate üksikasjadeni” (lk 224), kuid näitab ka, et rändamine ja teadatahtmine on ehk vaid aseaine lapsepõlves kogetud pärani aknast avaneva maailmale. Ja muidugi seda, et kõige suuremad rännakud sooritada ja aknad avada võib just mõttes: „Aegamööda tekkis niiviisi mu peas iselaadi ideaalne maastik, kus  Araabia kõrb, asteekide riik, Antarktika, lumeAlpid, Loodeväil, Kongo jõgi ja Krimmi poolsaar olid ühesainsas panoraamis koos, elanikeks kõik juurdekuuluvad kujud” (lk 55). 

4.

Kuna Austerlitzi kihilise tegelaskuju taustaks on juudi rahva saatus Teises maailmasõjas,  ei pääse muidugi mööda ka natsismi teemast. Sebald seob selle veenvalt – ning jällegi poeetilist väljapressimist vältides – suletuse motiiviga. See ilmneb siis, kui Věra kirjeldab Austerlitzile tema ema Agáta elu natside okupatsiooni all, kus ta „kartis aknaid avada, istus tundide kaupa liikumatult sinises tugitoolis salongi kõige pimedamas nurgas või lebas sohval, käed näo ees” (lk 151). Või kui Austerlitz kujutab ette okupeeritud Pariisi:  „Vahel arvasin nägevat akendeta politseiautosid kihutamas läbi õudusest tardunud linna” (lk 221). Kõik see – kinni püsivad aknad või akende puudumine, liikumatus tardumuseni, käed näo ees – süvendab muljet suletusest, liikumisruumi vähesusest või puudumisest, sümboolsest kinnimüüritusest. Üks võrdpildilisi võtteid, mida Sebald osava materjali doseerijana välja mängib, viib suletuse allapoole maa- ja veepinda, sidudes avatuse hingamisega. Seda juba kinnimüüritud aknaga asenduslapsepõlves, kus kasuisa „Elias pidas vankri järvekaldal kinni ja viis mind linnamüüri poolde kõrgusse, kus ta siis jutustas mulle oma isamajast, mis seisvat seal vahest saja jala sügavuses tumeda vee all” (lk 46). Maa- ja veepinna alla vajumise või kadumisega seob Sebald ka natsismi ohvreid: „meie, allasurutud, elasime teatavas mõttes merepinna all …” (lk 153). Paar lehekülge edasi  manab Sebald sellele väitele valusalt külge liha ja luud: „Agáta palus mind peagi, et ma lahkuksin. Hüvasti jättes embas ta mind ja ütles, et seal eemal on Stromovka park.

Kas sa läheksid mõnikord sinna minu eest jalutama? See ilus paik oli mulle nii armas. Vahest näed sa tiikide tumedasse vette vaadates ühel heal päeval minu nägu” (lk 155). Kui Austerlitz vaatab aegluubis Agáta jälgi otsides üht natside tehtud propagandafilmi n-ö heast elust getos, siis  „filmile lisatud muusikapalad /—/ liiguvad niiöelda maa-aluses maailmas, õudusest täidetud sügavustes, ütles Austerlitz, kuhu iial pole laskunud ükski inimhääl” (lk 213). Raamatut lõpetav mõjuv vaatepilt, mida ei taha siinkohal ümber jutustada, kasutab samu võrdpilte, mis muudab ühe rahva ohtralt ekspluateeritud ja paraku tihtipeale pisut kulununa mõjuva statistikaga kannatused füüsiliselt kombatavaks. Enamgi, Sebaldi enda stiilivõtted hakkavad  kõlama kokku loo sisuga: tihedalt kokku surutud, justkui paari hingetõmbega jutustatakse lugu inimesest, kes tahab vabalt hingata ning kes kasutab mälestuste kõrval või asemel teadmisi, igatsust ja fantaasiat, et tunda elusolemist avaruse, mitte üha rohkem koomale nihkuva suletusena, nagu tundsid tema vanemad toona tekitatud reaalsuses, mis nad neelas. Sellist lihtsat, arusaadavat, aga mõjusat sümboolikat kasutaval kirjandusel on palju  suurem mõju kui kuus miljonit kilbile tõstval statistikal. 

5.

Eelkõige teeb Austerlitzi tegelaskuju siiski kütkestavaks fakt, et kuigi tegu on kahtlemata raskemeelse ning avaruse ihkamisest hoolimata kaunis kinnise indiviidiga, on tema mõtlemine  kõike muud kui suletud. See avaneb igal moel: üleüldises kalduvuses vaadelda ja jõuda vaatlustega teadmiseni maailma paljususest, soovis teada saada oma minevikku, „teadmise kuhjamises”, imelisi, nii unenäolisi kui realistlikke kujutlusi loovas fantaasias, üleüldises meeleseisundis, mis kompab kõikvõimalikke piire inimese elus, nende piiride illusoorsust ja seda läbi kõige sügavamate elusolemise kihtide: „piir surma ja elu vahel on läbilaskvam, kui  me tavaliselt arvame …” (lk 243).

Nii sain mina Austerlitzi lugu lugedes kogeda, et piir kirjanduse ja elusolemise vahel on läbilaskvam, kui me tavaliselt arvame: ma hakkasin sügavamalt hingama, tegin pea teadvustamatult lahti akna ja tundsin tekkinud õhuvoolus hetkeks piiritut, teravat õnnetunnet, et ma asun pealpool maaja merepinda ja et mul lastakse seda teha just nii nagu ma seda parajasti soovin. 

P.S. „Austerlitz” on suurepäraselt tõlgitud ja toimetatud. Aga jäi silma, kuidas on loobutud võõrkeelsete (s.t mitte saksakeelsete) tsitaatide joonealusest tõlkimisest – teosest leiab ka päris pikki lõike mitmes võõrkeeles (peamiselt prantsuse ja inglise keeles). Huvitav, mis on olnud sellise otsuse ajendiks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht