Maailm maailma taga

Birk Rohelend

Linda-Mari Väli. Eikeegi Eikunagi Eikusagil. Toimetaja Johanna Ross. kujundaja: Lilli-Krõõt  Repnau. Värske Raamat 2011/9, 144 lk        „Miks peab nii palju jooma, Ljonja? Miks peab nii palju sööma?” Ljubov Andrejevna Ranevskaja, A. Tšehhovi „Kirsiaed”  Ühel pühapäevahommikul istusime õega kohvikus ja jõime latte’t. Mina olin kiirustamas kooli, õde laevale. Kohvikus oli soe ja hubane, kohvilõhnane; akna taga oli piinavalt külm. Akna taga oli külm ja seal seisis üks poiss. Minuvanune. Määrdunud rõivad seljas, käsi katki,  huuled verised, silmis kuidagi hämmeldunud pilk. Tundsin ta ära, võpatasin. Tuttav poiss oli, mäletan teda ammusest ülikooliajast. Tark poiss. Narkomaan. Skisofreenik.         

Kaotajate põlvkonna lapsed       

„On kummaline tõsiasi, et vabadus ja võrdsus, kaks demokraatia põhilist ideoloogilist alustala, on omavahel vastuolus. Loogiliselt võttes välistavad vabadus ja võrdsus vastastikku teineteise, just nii nagu ühiskond ja indiviidki teineteise välistavad”, on öelnud Thomas Mann. „Diktatuur  võrsub demokraatiast, kõige sügavam türannia ja orjus kõige ulatuslikumast priiusest”, on öelnud Platon. Vabadusest ja võrdsusest räägib ka Linda-Mari Väli teos „Eikeegi Eikunagi Eikusagil” (EEE ). Peategelanna Maria ja tema sõbrad Fredi, Agnes ja Tõnn on hõivanud mahajäetud hoone ühes enam-vähem hüljatud Tallinna piirkonnas. Nad on otsustanud elada teistmoodi: hoolivamalt, ausamalt, iseseisvalt. Nad ei rendi ega oma üldse mingisugust õigust  majale, milles nad elavad, ega teavita oma seal viibimisest kedagi. Nad on kodust ära jooksnud varaküpsed teismelised, keda otsivad taga nii murelikud vanemad kui ka politsei. Nad ei ole olukorra ohvrid, vaid noored, kes esindavad kindlat maailmavaadet. Nad protesteerivad tarbimisühiskonna vastu, on loomaõiguslased ja anarhistid ja uue aja hipid. Nende skvott saab nimeks Utoopia, kehastades seal viibijatele ideaalset, kommuunilaadset miniühiskonda,  mis on rajatud idealistlikele alustele. See, et loomingus taas õigluse ja õiguste piire kombitakse ja selliseid küsimusi esitatakse, on huvitav märk. Võiks öelda, et ka vaba Eesti on nüüd arenenud nii kaugele, et pelgalt maiste vajaduste rahuldamisest enam ei piisa. Esimese hooga meenuvad Noormetsa-Strideri „Mässajad” ja von Trieri, Ulfsaki ja Viljandi kultuuriakadeemia 8. lennu „Idioodid”. Kas eluviis on valik või paratamatus? EEE on autor pühendanud  „Holden Caulfieldile ja kõigile teistele õnnetutele hingedele, kel mingigi tundlikkus ja tunnetusvõime veel säilinud on”. Tõepoolest, see teos on eelkõige manifest kehtiva ühiskondliku korra vastu, uustulnuk viimaste aastate holdencaulfieldide laines, peategelanna Maria kui „Mu sõralise sõbra” Karli ja Mikk Pärnitsa „Hundikutsikaeetika” Andersi kambajõmm. Need kõik on tegelased, kes omal kombel protesteerivad tarbimis- ja eduühiskonna  reeglite vastu. Nad on kaotajate põlvkonna lapsed, need, kelle vanemaid ei ole lõputu töörügamine raha ja asjade nimel õnnelikuks teinud. Saksa autori, 2010. aasta Stückemarkt’i näidendiauhinna võitnud Julian van Daali teoses „Kõik välja lülitada” („Alles Ausschalten”) arutleb üks tegelane selle üle, miks tunneb tänapäeva noorem põlvkond ennast niivõrd kasutuna – kõik on halvasti, sest kõik peaks olema hästi, noorte elu peaks olema parem ja kergem kui eelmisel  põlvkonnal. Aga vanemate aeg ja energia on kulunud tööle ja teleka ees passimisele, lapsed on jäänud oma muredega üksi, oskamata järeldusi teha või kogemustest õppida. See tegelane ütleb: „Teil oli veel põhjust suud lahti teha. Mis siis meie jaoks üldse järele jäänud on? Meil ei ole ju üleüldse mitte midagi enam, mille vastu me saaksime olla. Meile tehakse kõik ette ja taha ära, ja seda juba nii kaua, et me oleme sellega ammu ära harjunud”. Just selle  vastu EEE skvotteribande võitlebki: nad tahavad õppida ise tegutsema, ise vastutama, ise hakkama saama. Küsimused, mida nad endale esitavad, on kõige suuremat sorti: mis on elu eesmärk? Mis on õiglus? Kust jookseb halva ja hea piir? Miks peab kogu aeg nii hirmus palju sööma ja jooma ja tarbima? Küsimused teevad lugemise huvitavaks ja keeruliseks. Huvitavaks, sest need on küsimused, millele iga inimene oma elus vähemalt korra vastust otsib. Keeruliseks,  sest vastused ei pruugi meeldida.     

Vastuolud ja inimlikkus       

EEE on eelkõige filosoofiline nägemus, karakterid on surutud hääletoru rolli. Nende omavahelised suhted ei arene ega jõua nad ka sisemise äratundmiseni. Palju on ülerõhutamist, nii kursiivi kui ka analoogsete korduste näol, nt  „Agnes tegi peenutseva ja häiritud näo pähe ja vingus”, et oma sõnavõtu järel „huuled kriipsuks kokku vedada ja tehtult ohata”. Kohati käitutakse suisa melodramaatiliselt. Fredi läheb näost punaseks ja virutab rusikaga vastu põrandat; Agnes surub peopesa vastu rinda:     

„Mul on selline veider tunne, nagu oleks siit, siit seest, nagu oleks siit seest midagi puudu” – nagu Jane Eyre’i ajastukaaslane, mitte tüdruk trammipeatusest. Tõnni ainuke omapära on see, et ta on leidlik nokitseja. Miks see häirib? Sest just sõnumiga raamatu puhul on oluline, et tegelased oleksid inimesed, et nad mõjuksid „nagu päris”. Inimlikkust on nendes aga vaid vastuolude jagu. Näiteks kassikese Pigi Lii päästavad nad õhinaga näljast ja külmast, aga tolle  kõhutäiteks rändav konserveeritud tuunikala ei ärata neis mingeid emotsioone. Kuidas siis nii, et ühe loomaliigi suhtes kehtib moraalne vastutus- ja kaastunne ning teise jaoks mitte?   

Tegelaste poolt välja hõigatud loodusearmastus  jääbki sisutühjaks, noortel jääb bioloogilistest ja zooloogilistest teadmistest kõvasti vajaka.   

EEE on ladusalt kirjutatud ja selles on huvitavaid keelelisi leide. Näiteks hüvastijätukirja kohta on kirjutatud: „säärased kirjad ei ütle  meie vanematele rohkem kui kivid tee ääres või linnud taeva all”. Ühe inimese kirglik ideoloogiline deklaratsioon on teise jaoks paber ja tint, tuttavad sõnad arusaamatus seoses. Aga kõnekate võrdluste kõrval on ka palju sisutühje üldistusi. Eks seegi ole ajastu märk. Ameerika nüüdisaegne kirjanik Tao Lin (kellelt pärineb ka romaan „Eeeee Eee Eeee”) ütleb: „Suhtlus inimestega, kelle jutt koosneb klišeedest, võib mõjutada mõtlema ja kõnelema klišeerohkelt  ja üldistades”. EEE s tunneb peategelane Maria vastumeelsust tarbimisühiskonna poolt ette kirjutatud survele „ennast müüa” ehk siis arvatavasti survele saada hea töökoht, käia üheksast viieni tööl, teenida raha; Maria nimetab seda lihtsalt „ajupesuks” ja majandussüsteemi kui sellist lühidalt „monstrumiks”. Ta tunneb vajadust käibetõdede vastu mässata, aga ei märka, et tema enda hüüdlaused on niisama tühjad. Kes peseb kelle aju? Millega? Töölkäimine  on väsitav küll, aga kust siis raha peaks tulema, kui tööl ei käi? Ja millest peaks elama, kui pole raha? Viimase kulumise üle muretseb nende pisike seltskond pidevalt; alternatiivi ei leita, „tarbimisest” ei osata loobuda, vahendite puudumisel hakatakse lihtsalt varastama. Sellisele käitumisele leitakse suurepäraseid õigustusi Robin Hoodist kuni „mustmiljonäride õõnestamiseni” välja. Aga kust ja kellelt peaks siis varastama, kui poleks seda „monstrumit””?         

Fanatismist terrorismini         

Teose alguses räägib Agnes oma ideaalist olla „hea inimene”, kõige ja kõigi vastu. Mõned leheküljed hiljem sõidab terve seltskond ühistranspordiga, tundes viha „nüride, väsinud nägudega”, „põrgupõhjast pärit trammiinimeste” vastu, kes tekitavad tegelastes ületamatut tülgastust ja ängi. „Tarbimise” ja „monstrumi”  kõrval vihatakse ka kooli ning „jahu”, mida „kästakse pähe tuupida”. Ühes lõigus teatab Maria autojuhtidest rääkides: „Ma võiksin nad vabalt ja ilma igasuguseid süümepiinu tundmata koos kõigi oma lollakate autoloksudega mingisse hiiglaslikku kombaini ajada, et see kõik siis üheks tillukeseks ja tähtsusetuks metallkamakaks pigistada”. Tao Lin on oma blogis avaldanud mõtiskluse Cho Seung-Huist, koolitulistajast, kes tappis kolmkümmend kaks  ja vigastas veel kahtekümmet viite kaasõpilast ja -õpetajat. Tao ütleb: „Ma tahan öelda, et ma tunnen Cho Seung-Huile kaasa, sest see on loomulik, kuna Cho oli inimene, kes kannatas. Aga ka sellepärast, ja just peamiselt sellepärast, et raev, vihkamine, ükskõiksus, šokk, õudus, uskumatus, õnn, erutus ja ükskõik missugune teine tunne või olek, mida ma ette kujutada oskan, ei aitaks kuidagi kaasa sellele, et midagi sarnast tulevikus ei juhtuks; samal ajal kui kaastunne,  nagu ma usun, on miski, mis vähendab maailmas valu ja kannatust, (ja seda) igas situatsioonis”. Hukka mõista on lihtne, kaastundeks tuleb leida hingesuurust. EEE tegelastel ei ole seda piisavalt.   

See-eest on neil suur ja oluline idee: ei rõhumisele ja vägivallale! Kuidas seda saavutada? Eks ikka survestamise ja vägivallaga. Survestamine kui kirjade jätmine, lendlehtede levitamine, kodust ja koolist ära põgenemine, sundimine ülejäänuid leppima enda teistmoodi ja haakumatu maailmavaatega. Otsene vägivald kui lipu ära varastamine Toompea tornist, poodidest ja ehitusplatsidelt varastamine ning seadusvastaselt hõivatud maja ukse naelte ja laudadega  kinnilöömine, võõralt territooriumilt lahkumast keeldumine. Igasuguse äärmusliku ideoloogilise pooldamise puhul on alati oht, et väga ilusate ideede esitamisel takerdutakse klišeedesse. Klišeed toodavad nürimeelsust, fanatism vägivalda. Holden Caulfield, kellele teos on pühendatud ja kes raamatu lõpupoole ka üles astub, Maria unenäos, on üks vääriti tõlgendatumaid karaktereid kirjanduse ajaloos. Jah, tal oli ilus idee. See oli sama ilus kui Raskolnikovi  hobuseunenägu. Ja ometi, kurikuulsus reaalsuse Raskolnikov Mark David Chapman lasi selle ilusa idee tõttu John Lennoni maha.       

See oli samuti sümboolne, ideoloogiline mõrv. Chapman tahtis samuti hävitada maailmast  „silmakirjalikkust”, tahtis vähendada süütute kannatusi, käitus oma arust kui üks õige Holden Caulfield. Jah, Chapman tõepoolest muutis reaalset maailma. Nagu ka Seung-Hui. Viimane ütleb oma hüvastijätukirjas: „Te olete rüvetanud mu südame, vägistanud mu hinge ja põletanud mu südametunnistuse tuhaks. [—] See oli teie otsus. Nüüd on teie kätel veri, mida ei saa kunagi maha pesta[—] Kogu teie priiskamisest polnud küllalt. Sellest polnud küllalt,  et täita teie hedonistlikke vajadusi. Teil oli kõik olemas”. Tema suunas oma viha „rikkurite võsukeste” vastu ehk soovis taas tappa sümbolit, mitte tegelikke inimesi. Ometi surid tegelikud, oma näo ja eluga inimesed. Seung-Huil oli veel üks huvitav omapära – millalgi ülikooliajal kaotas ta oma identiteedi. Ta tutvustas ennast võõrastele nii: „Hi, I am Question Mark” (tõlkes kõlab see kui „Tere, mina olen küsimärk”). „Eikeegi Eikusagil Eikunagi” on ka omamoodi  identiteedi kaotamise lugu. „Kui kõik oleksid eikeegid, poleks enam mingit teesklust,” leiavad tegelased. See on liigagi lähedal Chapmani ja Seung-Hui uskumustele.     

Tule sellena, kes oled       

Ühiskonna muutumise üle ja eluviiside ja -filosoofiate üle saab mõtiskleda väga mitut moodi. On ju Tšehhovi „Kirsiaedki” üks võimalik variant portreteerida erinevate ühiskondlike ideaalide põrkumist. Keerulised küsimused, millele keegi vastust ei tea, on tegelikult ideaalne alus ühe  teose sünniks. EEE on väga hea raamat, sest tõstatab olulisi küsimusi ja inspireerib diskussiooni teket. Niivõrd jõulise ja hästi vormistatud maailmapildiga peab suhestuma, selle suhtes ei saa jääda passiivseks, ei saa öelda: „Ja mis siis?”, vaid tuleb nõustuda ja vaielda, rõõmustada ja ärrituda, nördida ja tunnustada. Mul on väga hea meel, et Linda-Mari Välil on olnud julgust alustada raskeimast, üldinimlikust plaanist. Ainult et üks asi häiris mind sedavõrd, et  sellest sündis käesoleva mõtiskluse sügavaim sisu. Teose lõpuosas on koht, kus Maria avalikustab, et idee selleks väikeseks revolutsiooniks tuli tal LSDd tarbides. See tähendab, et see ilus mõte, see pretensioonikas ettevõtmine on algusest lõpuni üksainus suur narkounenägu, utoopia Utoopias. Kanepist oli juttu varemgi, väikese Agnese suust pärinevad sõnad: „Mari juhatab meid ju kunsti juurde tagasi, juhatab materialismi taha”. Kurb on tõdeda, et narkotarbimise  maailm asjade-tarbimise maailma taga ongi nende „uus reaalsus”. Samal ajal on väike Agnes ise kanepi ohver, tema paranoilised kujutelmad võimenduvad skisofreeniaks, ta pääseb üle noatera enesetapukatse edukast lõpust ning lõpetab kinnises vaimuhaiglas. See ei ütle aga ülejäänud tegelastele midagi, sest Maria küsib siiralt: „Aga kunagi olid ju kuuekümnendad, oli terve maailmatäis hipisid ja veel mitme maailma jagu muutumistahet, aga kuhu see kõik kadus?”. Lihtne vastus on: suri. Keerulisem vastus on see: pärast neid sõpru ja mõttekaaslasi, keda mul (ja liiga paljudel teistel) on tulnud loovutada mõnuainete fataalsetele kõrvalmõjudele, ei suuda ma enam narkootikumide tarbimises näha midagi õigustatavat. Muutmistahe jääb alles, aga kaine peaga on selle teostamiseks võimalikud teed palju kitsamad, meri ulatub lausa alahuuleni välja. Ja hind, mida nende ideaalide, selle „parema”  maailma nimel on makstud, on ilusas kuldses päevavalguses lihtsalt liiga ränk. Kurt Cobaini kodulinna Aberdeeni linnapiiril on silt: „Tule sellena, kes oled” („Come As You Are”). Tulge, noored, valutage südant, tehke kunsti, uskuge maailmaparandamise võimalikkusse. Ainult palun ilma narkota.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht