MÄRKMEID SURNUD MAJAST

 

Marko Kompus

luusiva oa pobeda

su ropendav lahkus mu jumal!

on see mille tõttu

oma parema käe viie sõrmega kraabin

oma vasaku käe kuuele sõrmele hauda

torupillikoloonias kus mu sõber

tuhande aastane kahvel

õmbleb hanede ahvile vahvliga tiibu

ja tema sõber interreegnumirebane pikutab

interreegnumirohul sest unenägu ei maga

vaid kypsisemuuseumis maletavad iglu ja nandu

 

just need on need

lahtisti rööpad

hapud kui inimsõstrad

ja janu mis sõrmitseb keeli

mu harakakohvril

ja myts

mis tantsib friikartulimuusika saatel

kui dostojevski matab oboed kylmkapiajju

 

ja see oled sina kes joob valet

kui sõnnid kaaluvad tuult

kypsisemuuseumi trepil

tsementehted neerude ymber

testamentrehvid keerubiämbris

hapud kui inimsõstrad

valel teel õngitsemas õiget teed

ajana hammustamas ratast

rattana ryypamas rummu

sõpradeks pystolid-looted

 

kmhhh! mu jumal! su ropendav lahkus

on rohkem kui lootsin

nyyd mu suudluste kondid

kosuvad aevastuseni

nyyd on detsember

ja petlemmas õmblevad kellad eesnahale kaebust

 

mu jumal! mu jumal!

astu ometi inimesele kui rehale

siis sa tead mismoodi maitseb

selle maailma ikalduv mööbel

mu jumal! mu ropendav jumal!

miks lehmana punases ehas

ma kirvega istutan puid?

 

ääremärkus yhele luuletajale

 

ma ei näinud oma põrmkonna parimaid päid

helluses laostumas

kui sõja lokid purskasid vuntse ja

välgud lõid läbi ysa

ja ma kysisin

kas marketis myyakse tisse

või hoopis tissipildiga marke

ja kelle omad on need arbuussuured uurid

 

kolm kysimust kui kevaddoonor autosid idutas teedel

mind suudlesid hulluse suule

eemal viagra joast kukkusid alla systaga ahvid

ja hyljeskõrbe vahvelaasadelt tõusis lendu

maarjasinelis sõjamees

kui lendkalakristus

ja kui lendkalakristus mu kyynte alla ajas palvete pinde

naersin oma konjakilonkavat maagiat

inimrattana hypeldes

tuttuuel taburetil

ymber triipkoodide inglid

 

oo meile meie halleluuja anna meie

masturbatsiooni täna ja homme

 

baklazhaandzhäss (ehk neli pitsat)

 

öö voolavad käärid lõikavad laevade juuri

aga mina tellin vihmapitsa

mis isuvalt õitseb

 

palun yks vihmapitsa

mis isuvalt õitseb

 

öö on äkkena õhtus ja lypsab pingviine

nagu parandusõppus

öö on aabitsat põetav õde kes plaksutab

jõehobumõtet

öö on mahe mõrvar mõõnamas kõrkjate kohtus

öö sinu seltskonna tuubist seenetab tyhjus

mu hingest kohkunud kopsu

 

veel yks vihmapitsa

ja las ta isuvalt õitseb

 

öö ohvriväravast läbi minnes annab võisarvne aeg

mulle uue poonitud pilvikunina

see on hoiatus et hapnikuroigas kosudes hoigab

see on kipsistuv kinnas ja punast tinistav syda

see on kiirrongapilet korjuste kuurorti

 

veel veel vihmapitsat

ta nii isuvalt õitseb

 

öö tumedast pookstavist kõik õõvad ma nopin

ööd õitsevalt mõistan viljana unustan

öösse võtan ma kaasa oma õnne enne oreli kärvamist

sest öö on sääskede kuningas janu ja muusika

pikutav jäätis

 

oh pitsa pitsa

sa nii isuvalt õitsed

15.10.2004

 

kurvad kurvad tsensorid

 

pisaravõõras on isamaa pugu

kui tumedalt yhtime jõehobumetsade kajas

meie mõlema vagurad kruusid

on medusa silmade tõugu

igayks teater kus hanguvad raha tulbid

teisalt jällegi elusad ketsid kuninga kaalul

nilpsamas jõudu vikatipsalmist

 

meie liha on surma seier

ta koidutab kammi mis kammib läbi laotuse neerud

meie ajud on pimedalt sulgivad trepid

seente kiirteel loitsuta pakkumas

pisarasilmuse kyyti

alasti siiski on kalmistu käised

kui ontlikul nuumal kakstuhat fallose aastat

hillitseb pihus

 

kristjan jaagu päeval AD 2005

 

mina ja eestimaa hellitame teineteist

emakeelega iga päev põrguni välja

 

2004ndama aasta orgasm

 

sink olgu inglite myrk kogeleb mägi

kui ma tahan astuda buddhast välja

? pihus mälestuspilet ?

vanni tiibeti tädide põllul

 

et suudelda mõrtsukhaid juulis