Mõningaid kohtumisi, lende ja nokatäisi Sommeriga

Paavo Matsin

Lauri Sommeri panust Viljandi ruumipoeesiasse on raske alahinnata.

Eeldustest ja põhjendustest

Olen Viljandiga olnud seotud päris mitmeid aastaid. Mingil ajahetkel oli mul võimalus asustada Viljandi vanalinnas koguni kolme korterit, millest kahel oli järvevaade ja ühe keldrisauna kaunistas igivana linnamüür. Aga siis, kinnisvarahangeldamise kõrghetkel, lahkusin linnast, ja ostsin algselt ühele lähikondsele mõisnikule kuulunud hooned ja maavaldused. Arvan, et tunnen Viljandit mingil määral. Lugesin süstemaatiliselt kõike, mis tundus Viljandiga seotud, uurisin vanu kaarte, otsisin kadunud hoonete asupaiku. Tegelesin otseselt ka geomantiaga. Hiljem juba provotseerisin kohalikke inimesi, küsides neilt, kus asub näiteks juudi kalmistu. Üldjuhul jäid nad vastuse võlgu. Viljandi on muidu väga huvitavate inimeste linn, nii oli kord mu naabriks Viljandi paadimehe poeg. Selle sümpaatse härra isa oli olnud vabariigi ajal järvevaht, nii et tal oli tõsi taga. Sarnaseid uskumatuid lugusid ja isikuid õppisin tundma päris mitmeid ning need kohtumised tundusid antud linna hästi iseloomustavat. Kõik ei olnud aga nii uskumatult loogiline. Ajalise distantsi puudumise tõttu ei suuda ma oma toonast tegevust veel väga selgesti analüüsida, täielikuks mõistatuseks on mulle jäänud näiteks põhjused, mis viisid mind sisustama üht oma tuba (mis oli vaatega legendaarselt järsule Kõrgemäe tänavale) just hiina stiilis. Selles toas kuulasin ma päris sageli sufide kõrval ka Lauri Sommeri muusikalugusid. Muide, sama korteri teisest aknast paistis rosettidega kaunistatud kunagine Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumi hoone, kus õppis ka Sommerile oluline luuletaja Eha Lättemäe, kellest ta on teinud nii raadiosaate Klassikaraadios kui ka kirjutanud pikema artikli (vt Sakala 20. II). Mõnes mõttes on Viljandi ikkagi vägagi väike, kontsentreeritud ja ajalooliselt huvitav linn. Niisiis, muude teoste ja kadunud autorite kõrval tutvusin ka veel elavate ning kunagi Viljandiga seotud olnud või jätkuvalt ühenduses kirjanike loominguga, sealhulgas ka Lauri Sommeri kirjutatu ja plaadistatuga. Hiljem tagasi mõeldes tundus ta looming järsku kõige muu Viljandi-teemalise kõrval kuidagi eriti oluline. Ma ei osanud seda tunnet kuidagi seletada ja kui nüüd ilmus Sommeri uus luulekogu „ K. L. ja N. ”, otsustasin ka ta varasemad asjad põgusalt just sellisest vaatenurgast üle lugeda.

 

Päris algusest, kujundusest ja mulksuvatest torudest

Sommeri kõige varasemaid luuletusi sisaldav kogu on „Raagraamis poiss” (2001). Iseloomulik ja teema seisukohalt oluline on selle raamatu lõppu paigutatud fotoseeria pealkirjaga „Viljandi”, kus pungilike ja hipilike tegelaste piltide juurde on alati pandud kirja ka see, mis tänavalt nad pärit on. See natuke ansambel Vennaskonna enesedokumenteerimist meenutav võte tutvustab lugejale teiste huvitavate persoonide hulgas ka Sommeri luulekogude illustreerijat Ramo Tederit (Riia maanteelt). Kuna Ramo on olnud peaaegu kõigi Sommeri luulekogude illustreerimise juures, siis on ta Eha Lättemäe kõrval teine Sommerile ja tema loomingule oluline Viljandiga seotud isik. Ramo kujutatud inimfiguurid näevad minu arvates välja nagu mingid kummalised melanhool-sentimentaalsed nukud, kes viibivad justkui suletud fataalses maailmas. Pigem kannavad nad emotsiooni, mitte tegevust, erinedes seega oluliselt näiteks Jüri Arraku kunagistest maividest, kes olid ühte nägu, suunates põhitähelepanu oma tegevusele. Ramo figuurid meenutavad  rohkem vanu Tšehhi nukuteatri nukke, millega sai erinevates kombinatsioonides edasi anda elu müstilisi põhiprintsiipe ka ilma erilise loogilise mõtlemiseta, tunnetuslikult ja otse. Selles mõttes tooksin eriti esile kõige viimase luulekogu „K. L. ja N.” kujunduse ja illustratsioonid. Siin on tekstid ja Ramo figuurid paigutatud punastele lehtedele ja kaanel on lähivõte mingist gigerlikuna mõjuvast faktuurist (tegelikult kuuldavasti haidade rahvakunst ja totemismipõhjendused). Mulle lõi see veidi ähvardava õhkkonna, sest siin võiks leida (vaatamata kunstniku või kujundaja ilmselt hoopis teistele teadvustatud ideedele) mingit kujundaja sügavamat arhetüüpset geniaalsust, kuna ka H. R. Giger tegeles masina (tehnika, metall) ja inimese ühendamise teemadega, kaudselt seega nukuteemaga. Gigeri ja masin-inimese motiividega seondub pealegi skisofreenia. Kunagistest Hasso Krulli skisoanalüüsi loengutest EHIs on mulle ähmaselt meelde jäänud, et ka skisofreeniku fantaasia töötas vist nagu vabrik või mulksuv kanalisatsioon (Krull joonistas terve hiiglasliku tahvli näitlikke torusid täis ja kõik saalis viibinud kopeerisid need püüdlikult oma konspektidesse), näeksin siin kaanekujunduses ja illustratsioonides kokkuvõtlikult mingisugust teadvustamata viibet Sommerile olulise hullumeelsuse ja hullumaja temaatika suunas, mida ta on käsitlenud nii luuletustes kui ka avaldatud mälestustes.

 

Jämpsist, Valuojast ja Kauge tänavast ehk Viljandi geomantilistest alustest

Teatav kohatine morbiidsus ja nukrameelsus (vahel helgemas variandis) esineb ka Sommeri tekstides, näiteks on päris mitmes luulekogus ülalmainitud hullumeelsuse teema (vt kogu „Raagraamis poiss” tekst  „Tony 2 kirja vaimuhaiglast” või kogu „Nõidade õrnus”, kus tuuakse ära luuletus Jämejala psühhiaatriahaigla almanahhist Kontakt). Viljandi seisukohalt on aga Jämejala ehk Jämps oma kinnise asutusega vägagi märgilise tähendusega. See lähikonna, kohe-kohe linnaga kokku sulav asula toob sisse ka geomantiliselt skisofreenilise, kahestunud, kord üks, kord teine motiivi. Asutus, millest isegi Viljandis palju ei teata, on Jungi mõistes Vari, mis kogub elaniku jaoks kõik ebahariliku ja negatiivse, ja millest kuuleb vahest vaid politseiteadetes, kui keegi on sealt põgenenud. Niisuguseid juhtumeid võiks vaadelda mitteteadvuse läbilöökidena. Sommer, kes on olnud selle asulaga seotud lapsepõlvest peale, on kohta ja selle meeleolu ning mõju kirjeldanud oma mälestustes üksikasjaliselt (vt Looming 2007, nr 5). Siit tuleneb ka üks Sommeri erinevus (ja ebaharilik tugevus) teiste Viljandiga seotud kirjanikega võrreldes: nimelt on tal olemas haruldane kogemus mõlemast poolusest (mida, muide, ühendab linnamaastikul tähendusliku nimega oja – Valuoja) ja ta on neid ka oma loomingus ühendanud. Valuojal, mis kulgeb Jämejala poolt läbi Viljandi, on tähtis koht Sommeri kodulinnaga seotud luuletustes (vt kogu „Nõidade õrnus” luuletused „Lumes käimine on vaatemäng” või  „maastik jõuab suure tyki õitsemist…” ja viimases kogus „K. L. ja N.” luuletus „Kymme aastat…” ). Nendes luuletustes kujuneb Valuoja oluliseks piiritähiseks, kohaks, kus mõtted peatuvad, kuhu igatsetakse nagu palverändur, millest eemalolek valmistab kurbust ja millega on seotud väga olulised mälestused ja läbielamised. See on koht, mis sümboliseerib individuatsiooni­protsessis leiduvate vastandite, päeva-printsiibi, s.o teadvuse ning öö valguse, s.o mitteteadvusliku ühinemist. Sommer kasutab siin sümboleid arhetüüpselt, toimub coniunctio Solis et Lunae (vt näit Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna XVI sajandist pärit kõige levinumat alkeemilist pildiraamatut „Rosarium Philosophorum”, fondinumber Giese 41), niisiis kuu ja päikese ühinemine. Jung on sellist sümboolikat põhjalikult käsitlenud ja näitlikustanud oma 1946. aastal ilmunud teoses „Ülekande psühholoogia”. Tähelepanuväärselt võimsas Sommeri luuletuses „Siit nõlva juurest, kus praegu valitseb põdrakanep…” (kogu „K. L. ja N.”) visatakse sellel tähenduslikult koormatud territooriumil, lapsepõlve mängumaal, õunu õhku: „Mõni neist jäigi õhku seisma, ja vaatas, kuidas kahanes aed, kerkis haigla”. Õun on siin kadunud paradiisliku õnne klassikaline sümbol, lapsepõlv oma mängudega on paratamatult vaid üks etapp alanud vastandite ühinemise (coniunctio) müstilises protsessis: „Õun aegus õhedaks, / kuu ja päike sõid ta / kordamööda ampsates ära / jäid vahel kylla tulev lõhn / ja sõnad, mis sadasid siia paberile.”

Hilisem elukoht Kauge tänaval jätab alles emotsionaalselt olulise ja „helgelt nukra” sideme Jämejalaga: „Tänane e-mail Ramolt: „praegu… / on öö…see on kõik.” / Tõesti, sama ka Kauge tänavas. / Jämejala tuled paistavad nyyd selgemalt ja neid on rohkem, / sest oksad ei kata alumisi enam kinni.” (vt kogu „Nõidade õrnus” luuletus „Tänane e-mail Ramolt: „praegu…”). Maastikuline pinge linna ja mitteteadvust presenteeriva asula vahel on selgelt tajutav. Seda on Sommer edasi andnud ka oma mälestustes: „Jämejala on yks minu jalg, millega ma mööda maailma käin, teine on Virukülä (või Räestu) Sänna kylje all – neile on hea toetuda. Viljandi (Paalalinna lõpp Kauge tänavas, mille aknast paistab „soo”, uue haigla tuledemäng ja ka Jämejala) ja Tartu kohad (Karlova – Annelinn – Vaksali, pluss lähedus Supilinnaga) on siis justkui kere, käed ja pea – hariduse saamise, kogemise ja mõnede asjade teostamise paigad” (Looming 2007, nr 5, lk 737).

 

Kokkuvõtteks

Sommeri panust Viljandi ruumipoeesiasse on seega raske alahinnata ja juba ülalkirjeldatud  geomantilistel alustel ja unikaalsetel eluloolistel põhjustel on seda ka äärmiselt raske ületada. Nii jäävadki näiteks Aare Pilve Viljandiga seotud lapsepõlvetekstid kogus „Näoline” (vt „Ekspositsioon: ise” või „Mina”) suhteliselt triviaalseteks ja liigsentimentaalseteks, lihtsalt ühtedeks paljudest teiste omasuguste poeetiliste tagasivaadete seas. Raamatuesitluse pressiteates oli kirjas, et enamik Sommeri uue kogu luuletusi on kirjutatud Võrumaal Varstu vallas Räestu külas. „K. L. ja N.” ongi ilmselt siis jätkuvat ruumipoeetilise fookuse nihkumist registreeriv päevaraamat, kus ei ole enam väga palju Viljandiga seotud tekste. Paradoksaalselt on selles teoses oluline isegi see, mida seal (enam) ei ole. Ka Viljandi parnass on võrdlemisi tühjaks jäänud, lahkunud on Vello Lattik ja Siim Kärner. Näitasin ikka küllatulnud sõpradele eemalt vana baretiga poeeti, kes istus ka kõige palavama ilmaga konjakiklaasi taga, diplomaat käsikirjadega laua kõrval, vaadates justkui kõikenägevalt läbi seinte. Selliste isikute ja nende loomingu olemasolu on tegelikult äärmiselt oluline, mis siis, et vahel unustati mõtlikult lahkudes isegi kohver käsikirjadega laua kõrvale maha. Jah, Viljandi lossimägedes Filosoofide alleel ei kõnni enam vana kooli metafüüsilisi jalutajaid, kellele tuleks järsku meelde, et diplomaadikohver uue luuletusega ununes kultuurimaja kohvikusse nimega Parnass.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht