LUULET: Palava päeva pildid

Veronika Kivisilla

Neid päevi pole paljumil ei liigu ükskipilv ei tuulja juba hommikkion nõnda kuumei jaksa väreledagi Hommiku varajanemitmehäälsussidrunmelissipuhmaska Hildegardkuulas sedatuhat aastat tagasi

Olen mesilasega paaris
ürdiaias tööl
sina otsid
ja mina otsin
ja igaüks
otsib oma

Nurgelistest peediseemnetest
Pablo F1
on sirgunud
punased sangarid
vankumatutes rivides
saateks vaablase bass

Olen kleepunud
päeva nätske
ihu külge
tuian ja pinisen
nagu kärblane
liimilindil

Nööril pestud särk
väänata ei jaksanud
päev ja pesu väänaks
justkui mind
särk kuivab niigi
nagu nõiavärk

Paljas põngerjas
baldahhiini all
mu nukkuv röövik
ja kirju päevakoer
higipärlid laubal
moosivahuvuntsid ees

Ärgates imestad et
sõstrad on suuremad
nagu sa isegi
sa usud suve
ega tea veel et
ainult talv on päris

Laps järgneb miraažile
ei taju talve
suve selja taga
näeb maasikaid
mitte moosipurke
keldri igihallis jahedas

Õpetan lapsele klusiile
kpt
kuum, palav, tuline
gbd
guum, balav, duline
ongi selge

Kesk halvavat kuuma
helistad sina
kõrva ja telefoni
sinu ja minu vahel
voolab higi ja piriseb sääsk
alati on midagi

Kanavarbad
kuumas liivas
koer va puugikong
vahib vanameest
kes joob piima
juba seitsekümmend aastat

Pean suletud
silmaluukide taga siestat
marjadest saab
otse põõsas moos
oleme kõik
südamikuni soojad

Pruunkuum rabajärvepind
põhja pool kihiti jahedat
õhk suudleb siidist ihu
ununen istuma
kivil kaunis
keerukas kiilkiri

Poiss püüab
kaldavees kalavilgukesi
me loksume
lõuna pool ekvaatorit
ordoviitsiumi
laiskades vetes

See päev kivistub
mu kehasse tuhatjalgsena
kes elas ennemuiste
ja elab veelgi
kui pole kuuma
kätte surnud

Päeva palav pada
haub öösel
podinal edasi
liha lööb
kontidelt lahti
pehmeks ja nõdraks

Selgrootuna rooman
unes su poole
kuni ärkan
kaisus roidunud padi
ei meenu kuumemaid päevi
küll aga kuumemaid öid

juuli-august 2010