Luulesalv

JÜRGEN ROOSTE

Solarise epitaaf

ahh jätke see pidu katku ajal
jätke see abstraktne impressionism
see hülgemöla ja kajakaväljaheidete kopulatsioon
me ajaloo ristteel

kriiskavad katuste kohal kriiskavad
priiskavad galeriides kohvikuis priiskavad

must tuhat elu ei tähenda midagi
kellegi elu ei tähenda midagi
varesejalad ja minevikupookstavid
hunnitud maalid – see tähendab

maalid ilma hunnideta –
ilma tänapäevakunnideta

Attilade asemel ropud ja labased tattilad
põhjakõrbend sõjapudrukattilad
poiss sihi õigesti poiss sihi õigesti
kasva meheks sesse ilma – võta püssikirpu silma!

poiss – sihi õigesti sihi õigesti
lõpuks aru siis saadki kõigest nii

kõigest nii

ahh jätke see pidu katku ajal
jätke see abstraktne impressionism
see hülgemöla ja kajakaväljaheidete kopulatsioon
me ajaloo ristteel

mil surevad mustad ja valged
sel sitasel malelauwal – tantsivad
isade-emade hauwal nii kauwa
et vaimuvarbad et hingekannad on villis

teid tõmmati tillist meid tõmmati
kõvasti tillist

sel kõigel pidi olema tähendus see
pidi olema pärisrelv päris võimalus
muuta maailma elu iseennast – kõike
see ei pidand olema butafoorne õun

mis täidab suu vahtplastiga see ei pidanud olema
paukpadrun – vaid kuul rauwas kuul rauwas
me tantsime emade-isade hauwal
mustad ja valged elud ei tähenda midagi

kriiskavad katuste kohal kriiskavad
priiskavad galeriides kohvikuis priiskavad

ahh jätke see pidu katku ajal
jätke see abstraktne impressionism
see hülgemöla ja kajakaväljaheidete kopulatsioon
me ajaloo ristteel – sa vahid seda viimast

stseeni nagu näljane koer – rippu keel
rippu keel – teatrit kunsti ja luulet veel

luulet veel!

 

Tööpõld on lai

terve elu olen teadnud et kunstnik
ei tee päriselt-veriselt tööd
et ta veedab vaid ööd sulnilt
kulgedes linnatänavaid vahedaid-mahedaid
et ta lebotab-luuletab ära oma aja
et temas on kõik see peidus
mida meil pole vaja –
aga ikka olen ma uskunud
uskunud nagu laps päkapikke
uskunud nagu harras kristlane
uskunud nagu peremeest ootav koer
usub ukse avanemist ja pikka pai
ja toidukausi täitumist
ma olen alati uskunud et lõpuks
tuleb üks kunstnik ja lunastab mind
kingib mulle kogu selle kunsti
kogu selle mõtte kogu selle
valu
ja selle meeletult ilusa
ja just sellepärast olen ma
igaks juhuks alati ise teind
toda kunsti – et kui juhtub
et ei tule kedagi teist
siis olen ma ise see olen ise kohal
ja teen selle kunsti ära
selle musta ja valge
ja see ikka päästab meid
see ikka lunastab
see ikkagi ütleb
et sel kõigel oli mõte
et olemasolutöö ongi öö
kui kulged sõpradega
teadmatusse
vastu armastusele
vastu veel loomata kunstile
vastu kõigele mis teeb
olemise valusaks hellaks
talumatuks
ainuvõimalikuks

 

Jürgen Rooste

Erakogu

Jürgen Rooste on vabakutseline kirjamees, ise hulga raamatute autor ning nii mõnegi kolleegi teose toimetaja või arvustaja. Vahel vist aga hoopis muusa või prototüüp. Äsja ilmus Rooste sulest kaks uut luulekogu, „Sagittarius A*“ ja „Kollilood“. Avaldame kaks luuletust Rooste 2. juulil Tallinna biennaalil Solarise kunstigalerii avamise käigus ette kantud buketist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht