Luule tõlkus

Luulet

Eesti Kirjanduse Teabekeskuse kutsel ja eestvedamisel kogunesid eelmisel nädalal Käsmu kirjanike majas luuletajad Katalooniast, Iisraelist, Slovakkiast, Sloveeniast, Islandilt ja Eestist, et tõlkida üksteise luulet üksteise keelde.        Eestlastest osalesid tõlkenädalal Maarja Kangro, Doris Kareva, Carolina Pihelgas, Hasso Krull ja Tõnu Õnnepalu, kõik vilunud ja kogenud luuletõlkijad, Hasso Krull ka veebipõhise tõlkeluuleajakirja Ninniku looja ja eestvedaja. Iisraeli luuletaja ja tõlkija Amir Ori luulet iseloomustab huvi müütide  ja heebrea keele võimaluste vastu, ta on olnud õppejõud Jaapanis ja Suurbritannias ning asutas kümne aasta eest Helicon Society, mis õpetab väga läbimõeldult ja süstemaatiliselt luuletamist, korraldab luulefestivale, annab välja luuleajakirja ja -raamatuid.     

Katalaani luuletaja Jaume Subirana on ühtlasi proosakirjanik, ingliskeelse ilukirjanduse tõlkija ja kirjandusõppejõud, töötanud Katalaani kirjandusinstituudi direktorina, tema täpsete metafooridega luuletekste iseloomustab nappus. 

Martin Solotruk on Slovakkia luuletaja ja tõlkija, ingliskeelse luule asjatundja, kes on Slovakkias käima lükanud luulefestivali „Arc Poetica International” ja samanimelise kirjastuse, mõlemat juhib ta ise. Solotruki luule on tulvil intellektuaalseid konstruktsioone, tema poeetilised kujundid on tihedad, oma luule materjalina kasutab ta  mitmeid teadusalasid, eriti bioloogiat ja füüsikat.     

Sloveenia poeet Gregor Podlogar juhib luuletamise ja Ameerika luule tõlkimise kõrvalt kultuurisaateid  Sloveenia rahvusringhäälingus ning tegutseb aktiivselt DJ-na. Tema luulet iseloomustades on vist täpseim öelda, et sel lasub tugev XX sajandi paine. Islandlane Eiríkur Örn Norðdahl kirjutab lisaks luulele ka proosat ja tõlgib kaasaegset luulet. Ta on suurepärane esineja, kõlaluule esitaja, kelle looming on sotsiaalselt  tundlik ja mänguline, üles ehitatud kõlakonstruktsioonidele.     

Tänu Käsmu tõlketöötoale sai eesti luule rikkamaks paljude tõlgete võrra ja osake eesti luulest on nüüd heas tõlkes kättesaadav heebrea, islandi, sloveenia, slovaki ja islandi keeles. Luule tõlkimise võimalikkusest ja võimatusest on palju räägitud, töö käigus tuli taas ilmsiks, et täpseim teise autori teksti mõistmine ja ümberpanek on võimalik just nõndamoodi kõrvu istudes ja omavahel tekste nüanssideni läbi rääkides. Käsmus  tehtud tõlked jõuavad eri maade kirjandusajakirjadesse, luuleportaalidesse, veebilehtedele ja parimal juhul ka võõrsil välja antavaisse raamatuisse. Tallinna kirjandusfestival „HeadRead” oli sellele seltskonnale hea võimalus üles astuda ja oma luule kuuldavaks teha – nii originaalkeeles kui ka tõlkes.  Tõlketöötoa tegid võimalikuks Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kirjanduse Teabekeskuse partnerorganisatsiooni Literature Across Frontiers toetus.

Ilvi Liive, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse juhataja

*

Amir Or
Mõned ütlevad

Mõned ütlevad, et elu ongi jätkumine alternatiivi kiuste,
mõned, et vallutamine; mõned tõmbavad võrdusmärgi

elu ja selle puudumise vahele; ja mõned ütlevad, et elu
on meile antud, teenimaks neid, kelle elu

ei ole elu. Mina ütlen: Sina.
Sellel on lihtne seletus: taas kord ümbritseb öö

kõike nähtavat. Kodudes süttivad lambid. Ja valguses pole muud pilku
peale peegli, midagi peale selle, mis näeb mind

nägemas teda; ja mitte ei vabasta see, vaid toob igatsuse, ei kanna surma,
vaid elu. Ja sellest pilgust võtan ma kogu sooja ja külma – öö ümbritseb kõike –

ja ma igatsen teda, kes mind näeb läbi puutumise
ja ma ei mäleta midagi. Ainult seda.

Tõlkinud Doris Kareva

Kiusatus

Mahajäetud apelsinisalus –
lapsekäed-lapsejalad, lapsesilmad –
mängisin üksinda peitust,
kui korraga langes kõrge rohu peale mu ümber
üks kohalolu.
Õhk oli selge, maa oli selge:
kõik silmanähtav oli läbipaistev
otsekui film ekraanil.

See oligi kiusatus:
hõõruda mind vastu sind,
meie mõtlemist vastu ta kujutist.
Tunda.

Meie olime ennegi seal, sa mäletad ju,
emata ja isata, nabatagi,
vaid esimese lõikega märgistatud.
Kaalutuna, mõõdutuna, hävitusest vabana
rändasime üksteise sees, unistasime maailmu kokku,
elasime.
Aga panused olid liiga väikesed,
risk polnud muud kui mäng.
Iha oligi tegu,
ainsa hetkega valmis. Ja sa mäletad ju, et nõnda
me saimegi siia:
ühestainsast ihast,
ühestainsast pilgust.

Ja siin me nüüd oleme, püdelas õhus,
püüdes seda sisse hõõruda, kõigest väest –
iga aistingut, iga kohtumist.
Meie päikesed tõusevad ja loojuvad,
meie maailmad saavad vanaks,
kuid siin:
ootamatult avastame
oma hinges uue kortsu,
ja see – see on tõsi. Viimaks ometi
võime kaotada ja hävitada,
viimaks ometi oleme elus. Hetkeks
võime isegi surra.

Tõlkinud Hasso Krull

 

Martin Solotruk
Selgroog selgrool

Ilma tujukat ettearvamatust
me trotsime,
selgroog selgrool.

Nagu oleks su keha lõngakera
mu lülisamba
kogu kõditav areng – nii lamame,
selg vastu selga, õdusalt kaisus
kujutlus iseendast,

väikesed käed lapselikult kui käpad
põse all –
aga ka teisiti, siiamlikult
oleme seotud,
vahelduvvoolu kaks faasi.

Kord oled sina üks, mina teine
ja korraga vastupidi
lõpmata kiiresti,
niipidi, vastupidi

et ükskõigestuda …

Me oleme põimunud
virtuaalselt,
virtuaalfootongeenide
valguse vood, mis
muuhulgas hoiab me näod
hellenlikult noored,
ning annab isegi
julgust kujustada

peenruumide
kuldlõike fotosünteesi
istsiaalvastavuses,
millest
midagi tajume nimelt praegu
kesk kosmilist pimedust
pehme teki all,
kus see, mida kuuleme,
kõlab
dubleeritud filmina
päikese algupärast.

Tõlkinud Doris Kareva

Jaume Subirana
Käsi tule paistel

Aru saada, nad ütlevad. Aga millest?
Tulekumast peopesal?
Koldeesise kivipingi tundest vastu kätt?
Tule veetlusest talvel? Halust? Tuhast?
Sõrmed, mis ise kipuvad tule poole
on juba suur seletus küll.

Seltsiks

Tuttavad surnud on mulle seltsiks,
ma olen nende taevas enne aega.
Nimed, hääled, näod – eile
püsib elus, visa, trotsib kurvastust.
Ma elan, seltsiks surnud minus,
kõik iga hetk on suremas.
Ma elan, seltsiks surnud, minus
kõik iga hetk on suremas.

Tõlkinud Tõnu Õnnepalu

Eirikur Örn Norðdahl
POL POT

Pol Pot poseeris peeglile paleepeldikus,
pool potti podises, potis polnud ploomimoos,
Pampersid põrandal polnud puhtad,
peenis põdes Parkinsoni.

Pol Pot poseeris popstaarina,
pomises peenisele: „Paisu, partei päralt!“
Piidles pohmellis palet, papilloome, poorilisi põski.
Peldikuuksele prõmmiti.

„Pagana paariad,“ pomises Pol Pot, poseerides
Plutona, pantokraatorina, paavstina, Pipi Pikksukana.
Pol Pot peeretas, perutas ponina, pandana,
puskis peeglit, pobises projektidest, pildus paberit.

Peldikuuksele prõmmiti.
„Pingutage, parasiidid,“ pomises Pol Pot.
Pladistas põlvini potis, pasundas:
„Pol Poti parim, puhastav paraad!“

Peldikuuksele prõmmiti.
„Pasandage põldudele!“ pomises Pol Pot.
„Pagana peenutsevad professorid!
Poliitkorrektne populatsioonipraak!“

Peldikuuksele prõmmiti.
„Parool, palun!“ pomises Pol Pot.
„Psühhiaater,“ poetati. Pol Pot pruuskas: „Persse!“
Poksijast psühhiaater puudutas peldikuust.

Pehkinud peldikuuks paiskus pärani.
Põrandalt paistis pisike plekk, pääsukesepask,
pleekinud püksid. Pool potti pragunes.
Pol Pot poseeris popstaarina.

Tõlkinud / töödelnud Maarja Kangro

Gregor Podlogar
Kahekümnes august

Täna on vaikne esmaspäev
udusambad liiguvad pahurate inimestega kaasa
Kontoriseinad hingavad sama õhku,
tunnevad samu tundeid, mõtlevad samu mõtteid.

Täna olen ma nagu laps.
Kirjutan ikka veel pliiatsiga,
kihutan ikka rattaga ringi, proovin ikka
minema pääseda, kasvõi hetkekski.

Täna taipan et sajand on kinni löödud
nagu kanalisatsiooniaugu kaas. Uudised on tühjad.
Inimesed ei ole targemad. Poliitika ei sure.
Meist ei jää järele muud kui mula.

Täna on töölised tee jälle üles kaevanud.
Nad otsivad vist kulda. See suur auk,
mis kruusa sisse kaevati, meenutab
kiviaegse koopa sissepääsu. Kui vahva!

Tõlkinud Carolina Pihelgas