Luule

 

LIMERIKUMÄNGE  Harald Rajamets

 

Grammatika

 

Kui Aadam koos Eevaga Eedeni

pidi jätma, säält järgmise reedeni

  nad lidusid läände,

  kus rajava käände

nad lõid, jõudes Viini paleedeni.

 

Tõde Trooja hobusest

 

Punt kreeklasi puges küll Trooja 

puuhobuse keresse sooja,

  kuid taplema linna

  ei mõelnudki minna,

neist luiskas üks lugudelooja!

Jah, Homeros, nõder ja pime:

too salgas meilt hobuse nime

  (mis Pegasos oli). 

  Et võltsida voli

ta võttis ka muus, pole ime!

 

Avarii

 

Oli riivatult rikas Lucullus,

teda kihutas luksusehullus,

  kuni viimaks ta FIAT

  üks miil enne Riiat

üle katuse kaks korda rullus.

 

Richelieu?d

 

Odessas kord käis Richelieu?l,

kes oli sääl linnapeatööl,

  külas vaarvaarlell kardinal:

  ta näitas end kardinal

ühel üheksa pojaga ööl.

 

Tere

 

Noor filosoof  Theodor Adorno 

kolm korda käis läbi Livorno

  ja iga kord uus

  oli ?tere? ta suus:

Labdien! Hyvää päivää! Buon giorno!

 

Loreleida

 

Elab Emajões näkk Loreleida,

kelle võlusid rõivad ei peida.

  Ei laevameest leidu,

  kes uimega neidu

vees nähes end jõkke ei heida.

   

Merehädaline

 

Suur elevus käis üle Utria:

torm küla all randa tõi kutri ja

  ihualasti mehe,

  kel kate ning ehe

oli ainus ? soe karusmüts, nutria.

 

Oma saar

 

Oi kaua ju küll Miina Vaart

sõuab määratut merd! Oma saart

  aga Miina ei leia,

  tal paat ?Odysseia?

on vilets ja puudu on kaart.

 

Möll

 

Kolm riiakat möllasid Paldiski

bordellis ? kaks Uldist, üks Valdiski,

  kes muidu on kaine:

  tal Riias noor naine,

ning joomale mees pole aldiski.

Hoorajajuhtum

 

Mees kenal Stefania Skorajal

on liiderlik lendur, sel hoorajal

  on peas miski segi:

  kord reedel ta tegi

oma töö Domodedovo hoorajal.

 

Sünnis matus

 

Kui surma sai kaupmees Wei Wong,

sest ette jäi Pekingi rong,

  laip sündsalt sai maetud:

  täissiidiga kaetud

oli seestpoolt ta sarga salong.

 

Kosmiline katastroof

 

Ühel Maalt äsja saabunud Puupeal,

kel sinakal maapaistel Kuu peal

  heas kaaluta tujus

  kulg mõnusalt sujus,

mask purunes nina ja suu peal.

 

Loovisikud

 

Kui poripoeet Robi Roovisikk 

sai teada, et nüüd on ta loovisik,

  siis ärkas tas ausus,

  ta vandus ja lausus:

?Olen nüüd nagu ennegi joovisik!?

 

Äririsk

   

Kui turule kirjastus ?Gala?

tõi Stemingway ?Lihava kala?,

  üks kriitika-tala

  küll suisa, küll sala

teost rappis: Ei liha, ei kala!

 

Vaimu- ja ihutoit

 

Ants Annega kesk Piccadillyt

kord istus, mees luges John Lylyt.

  Paik paistis nii lage (incredible!),

  lektüür näis nii mage (inedible!),

et nad vahele sõid piccalillit.

 

Krõõda Õõda

 

See meediaveis vana Õõda

vist ongi too Vargamäe Krõõda 

  hull lehm, kes, veel rammus,

  jäi ahtraks ja ammus:

?Minu piima te enam ei mõõda!? 

 

Nakkus 

 

Kui haigestus Roomas Valeeria,

tal meelt rusus ränk tusanteeria:

  ta pulmareis luhtus,

  sest kuidagi juhtus,

et pitsast ta sai pasanteeria.

 

Skandalett

 

See, et piimapoes käis preili Prett, 

ühes jalas vaid pruun sandalett,

  teises roosa sandaal,

  oli Jõgevamaal

  suve suurim skandaal ?

oma kohalik peen skandalett.

 

Etteütlus

 

Kaks noort alles lasteta bonlast,

keda kostitas paar head sorbonlast

Pariisis, sääl sõid mingit konlast,

  vist küll ainult reisi.

  Nad jätkasid reisi

  Sorbonne?ist Narbonne?i,

  kuid kolm purki konni

  tõid naastes ka Bonni.

Kes teab, kas neil nüüdki veel on last.

 

LAULUD NEKROPOLIST

Andra Teede

*

ja kui nad äkki ikkagi

kesk hingatud õhku ja kõdunend lihast

nuumatud vihmausse kesk

rahumäe kullatud võltsrahu

ja eriti lopsakaid puid

närtsinud lilli

või kustunud küünlaid kui

nad kesk nimetult sarnaseid nimesid

leiavad selle murenend marmorist plaadi

mis vihma ja elu ja esimese koidu eest

kaitseb mind maailmalõpu hommikuni

kui nad leiavad selle kivi mis saab

seisma koltunud lehtede all ja leidma

üheksakuuses kustunud inglis

igaviku näotu naabri

kui nad äkki leiavad meetri mida keegi ei mäleta

ja julgevad silmil sel

hetkeks enne vanaisa haua külastamist puhata

kui nad äkki näevad lugema seda peent

oi kui peent kirja

all nurgas neid ämblikuvõrguga

palistatud tähti siis ei saa

kindlasti ei saa seal seisma

?ta armastas sind?

ei seal saab olema meelas luulerida

või kulunult naljakas kli?ee

mis viimsel hetkel enne inimtühja

sägitamist nime alla toksiti

seal rohurohelises nekropolis

kui need viimased tunnistajad

ainult korraks oma pühapäevaõhtuses suitsunäljas peatuvad

ei saa olema ühtegi tõendit sellest

et kord kui pilvist sadas tähti

armastasin ainult sind

*

vaikus põletab teadvuse kangaid

mu keldreid ja kraave ja vanglaid

siis kui viimane klaas on tühi

su ainuke peegeldus väriseb minus

ja linnud on kukkunud taevast

kesk põrandat kobrutab sõnadekuhi

on kõrini plastmaskist naervast

keskjuuliööl valgus mu silmades kiigub

ja sinu ees ausaimalt alasti olen

kui seisma jääb kõik mis on kindel ja liigub

öö vormib end ümber tolm pudeneb maha

oodatu siia ei tule

kui küünalalt on tossanud viimne tilk vaha

toob palavus tormitu tuule

ja siis kui su nimi mind magades jahib

su juuksed on pudenend lahti

sa painad mind painad mind painad mind painad

mu kohal pead kotkana vahti

silmad mu mõtetes sobravad ringi

hingeõhk väristab koltunud lehti

sa painad mind painad mind painad

mu mõtteid mu puhtust ja prahti

 

*

see tüdruk kes üksinda liivimaad künnab kes

üksinda kaotab ja üksinda ründab see

tüdruk kes üksinda vee alla vajub

kes väriseb üksi kesk jääkuuma raju ta

üksi joob veini läeb aeglaselt hulluks

vihm trummeldab vaikselt ta pärlvalgel nahal

kuud seekord ei ole ja keegi ei valva

ta pead milles karjuvad kolmsada vaimu

ta samme ja kukkumist

miski ei halva ta kurjade tontide sõnatut võimu

see tüdruk käib üksi sest tee ei saa otsa

ta hoiab end püsti käed otsivad tuge

traataiast või kuivanud kadakaist

king ammu täis kive oks kraapinud nägu

kord vesi sääl puu taga justnagu paist

jalg kiiremalt kannab külm vihm murrab selga

käed haaravad õhust kui okastraat kõigub

ta hellitab musta vett miskit ei pelga

ja varjab kõik selle mis valus

see tüdruk kes üksi maaääre peal tuigub

see tüdruk me kõikide piinasid talus