Lühinägelik sõjaeelne prognoos vaenuliku mõtteviisi teenistuses

„Euroopa tango“ annab hea ettekujutuse, kuidas mõtlevad need Eestis elavad venelased, kes näevad kogu muud maailma peale Venemaa süngetes värvides, aga sinna naasta ka ei taha.

BORIS VEIZENEN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mis nurga alt sa maailma vaatad, sellisena seda ka näed.“

„Euroopa tango“ (lk 247)

Eestis elava viljaka vene kirjaniku Andrei Anissimovi romaani „Euroopa tango“, mille autor on ise määratlenud lähi­tulevikku käsitleva ulmeromaanina, on Ukrainas toimuvat sõda ignoreerides võimatu lugeda. Selles kontekstis on eriti oluline teadvustada retoorikat, millest on juba aastaid vormitud Venemaa riiklikku ainutõde: „eriline ajalugu“, traditsiooniliste väärtuste kaitse jne. Kuigi Anissimovi romaanis Venemaa siiski põhifookuses ei ole – möödaminnes antakse teada, et selles „südametunnistusega“ riigis ei muutu midagi ning surematu Putin valitseb ka 2075. aastal ikka edasi –, annab see tekst väga selge ettekujutuse konservatiivsest või pigem antidemokraatlikust vaatenurgast, mis tegi võimalikuks Ukraina sõja.

„Euroopa tango“ düstoopilise maailma loomisel on toetutud väga paljudele Vene meedias Lääne-Euroopa, Euroopa Liidu ja demokraatliku maailma kohta ohtralt kasutusel kuvanditele. Neid võib kohata kõigis infokanalites telesaadetest raamatuteni ning need taanduvad veendumusele, et „Гейропа“ ehk haige ja agoonias läänemaailm on loomult inimvastane ja silmakirjalik ühiskond, kus karistatakse selle eest, kui sa ei ole poliitiliselt korrektne, kus irvitatakse inimeste traditsiooniliste väärtuste üle, kus tõeliste tunnete (ehk müütilise „vene hingeavaruse ja lahkuse“) asemel huvitab kõiki ainult kasu ja tarbimine, kus kõik on võltsid „kombekad totud“ (lk 166) ja kus kardetakse kogu aeg paaniliselt Venemaad. Suurem osa nendest hoiakutest on Nõukogude Liidu läänevastase propaganda pärand ja nagu näha, töötab väga hästi ka tänapäeval. Nendele lisanduvad veel igasuguse tähenduse kaotanud süüdistused fašismis ja natsimeelsuses. Euroopa puhul rõhutatakse selle venevastasust, armastatakse kirjeldada heaoluühiskonna tagamaid ja ilusa fraasi taha peidetud sotsiaalset või rahvuslikku ebavõrdsust. Anissimov on saanud nendest kuvanditest palju inspiratsiooni ning võimendanud neid grotesksel ja koledal kombel veelgi.

Missugune siis on antud romaanis Euroopa lähitulevik? Ühelt poolt näeme suurejoonelist tehnoloogia arengut: mainitakse kosmosesõite Marsile ja Veenusele, robotitest teenindajaid, inimkehaosade vahetamist tehniliste analoogidega ning ka igapäevaelus kasutuses teleporteerimisteenust pakkuvaid skankabiine, mille kaudu saab inimese koopia kiiresti jõuda ükskõik mis sihtpunkti. Kuid autor, nagu ka tema kangelased, „normaalsed mehed“ vennad Ostap ja Dmitri Krõmov, ei ole sellest uudsusest lummutud, vaid tahavad olla vanamoodsad. Pole ka ime: haiguse tõttu on Dmitri Krõmov tehnoloogiliste edusammude tegemise ajal külmutatuna maganud ning avastab ärgates õudusega, et elab täiesti uues maailmas. Just vendade vanamoodsus annab neile võimaluse valve alt põgeneda, kui uus tehnoloogia lakkab üheks päevaks töötamast, ja päästab nad globaalsest katastroofist. „Ja veel räägiti, et kõiges on süüdi ukraina prostituudid, kes olid kutsutud Kuule, ja nemad, olles narkotse suitsetanud, vajutasid valele nupule“ (lk 175).

Nagu näeme, pole Anissimovi sarkasm suunatud uue maailma olme pisidetailide pihta, nagu näiteks keeld süüa liha „humanistlikel kaalutlustel“, vaid sihib palju kõrgemale. Autori tähelepanu all on „lääneliku eluviisi“ väärastunud ettekujutused, mida ta igal sammul ka võimendab. Peatume siin ühel näitel, milleks on lastekasvatus ja perekond. Euroopa tulevikku kirjeldatakse järgnevalt: „Seaduse järgi jäetakse lapse sugu sündides määratlemata. Saanud kuueteistkümneaastaseks ja teadlikuks, otsustab laps ise, kas ta on poiss või tüdruk. Kui loodus ei ole lapsele meelepärane olnud, parandab vea meditsiin. Selle seaduse kahte punkti rakendatakse kaitsmaks last vanemlike eelistuste eest. Esimeses punktis käib jutt traditsioonilisest perekonnast. Sellises perekonnas on ette nähtud, et last ei toida rinnaga mitte üksnes ema, vaid ka isa. Igal niisugusel perekonnal peavad olema kunstrinnad, mis mahutavad piisava koguse inimtoitu“ (lk 10). Edasi kirjeldab autor, et lapsed peavad kandma nii poiste kui ka tüdrukute riideid, et emad ei tohi imikuid oma käega puutuda ning seaduse rikkumise korral võetakse laps vanematelt ära ja antakse ära samasoolistesse peredesse või pedofiilidele, kelle õigus intiimelule on tuleviku Euroopas kaitstud. Kõik need ettekujutused on kergesti taandatavad Vene meedias liikunud libauudistele lääne lastekaitsest, mis võivat iga hetk lapsed ära võtta, samasoolistest perekondadest, kes kasutavat lapsi seksuaalorjadena, jne. Selliste kuulujuttude toel ehitab Anissimov üles küll fiktsionaalse düstoopilise maailma, kuid kahjuks see juba vastabki paljude arusaamale Euroopa elust.

„Euroopa tangost“ võib noppida veel hulga tsitaate, mis toovad esile, kui silmakirjalik ja inimvaenulik on lääne „veganite valitsus“, näiteks lubades Aafrika riikides kannibalismi ja põhjendades seda sellega, et tegu on „rahvuslike traditsioonide“ kaitsega. Arutletakse selle tsivilisatsiooni savijalgade üle: Ameerika Ühendriigid on teoses oma tähtsuse minetanud ja kogu maailma majandust vaata et juhib kommunistlik Hiina (päris otsene iroonia kapitalismi kõlbmatuse suhtes). Kõige suurem hoop on kahtlemata kõrge vanuse seadus, mille järgi peab igal vanuril – ja Euroopas on kõik kohalikud juba päris eakad ning noori ülivähe – olema nn eakaart: „Otstarbekalt elamise seaduse kohaselt kuulusid kustutamisele need isikud, kellel seda dokumenti polnud“ (lk 12). Vastava kaardi taotlemine on üks suur bürokraatlik piin, sest seda tuleb igal aastal uuendada ning maksta selle eest hiigelsumma. Mainitud kustutamine on aga „humanistlik“ inimese tapmise viis: eakas indiviid astub skankabiini ja ta kustutatakse seal ära nagu tavaline arvutifail. Niisiis näeme tehnoloogiliselt arenenud heaoluühiskonna fassaadi taga seaduspõhist inimeste likvideerimist. Romaanile pealkirja andnud „Euroopa tango“ on ametnike kavandatud humanitaarkomisjoni hümn, mille saatel hakatakse eakaid mõrvama. Viide natside kombele saata oma ohvrid koonduslaagrisse või gaasikambrisse kena muusika saatel on ilmselge. Tähelepanuväärne on, et tango esma­esitusel tantsivad seda „pederast ja lesbi“ (lk 39).

Eesti lugejale võivad teatud huvi pakkuda need romaani leheküljed, mis on seotud „väikese vaese riigi“ (lk 205) Eestiga, kus on elanud vennad Krõmovid. Seal nagu ei olegi midagi muutunud ja edastatakse uudiseid „tsentristide järjekordsest võidust reformarite ja vene fašistide üle“ (lk 90). Võib isegi mõelda, et Eestit ja eestlasi on kirjeldatud suhteliselt positiivselt ning pankur Arvo, tema kaunis naine Leila, naabrinaine Reet ja koguni Eesti president on peategelaste suhtes heatahtlikud, kuid sarkastilised nooled ei kao, kui selgub, et abielupaari aiarobotite nimed on Jaška ja Saška. „Sajandeid kestnud solvumine Venemaa peale ei lasknud väikese rahva hinge vabaks“ võtab selle kokku autor (lk 93). Ka visatakse kilde „sõltumatu Eesti sõltuvuse“ üle Euroopa Liidust (lk 92), seegi on üks populaarne Vene meedia iroonia sihtmärk, ning leitakse, et „Brüsselis ei jõuta veel õieti aevastadagi, kui Tallinnast karjutatakse juba „Tervist!““ (lk 118).

Anissimovi romaanis on Euroopa Liitu kujutatud kui salakavalat bürokraatlikku tapariiki, mille ametnike kõige õudsem tüüpnäide on tähtis nina ning „kärnkonn“ Magda Collins, kes vihkab südamest venelastest peategelasi ning soovib, et nad kustutataks. Areneb keskpärane intriig, lugeja ees virvendavad mustvalged karakterid. Igati normaalsete vendade Krõmovitega liitub vana elulaadi igatsev neiuke Catherine, kes armub jääst sulanud Dmitrisse. Psühho­loogilisusest siin rääkida ei saa, seda ei luba romaani pamfletlikkus. Tänapäeva peegeldusena kõlab aktuaalselt küsimus, mille esitab üks romaani tegelastest: „Meie omad on tublid. Naaseme ehk Venemaale?“ (lk 110). Ja juba varem on kõlanud ka vabandav vastus: „Kodumaa on nagu ema, seda ei saa valida. See ei ole ka tüdruk, kellele meeldida püütakse. Mulle ei meeldi riigikord minu kodumaal, sellepärast ma ära sõitsingi. Aga Venemaast halba rääkima ma ei hakka ja ei luba ka teistel seda teha. Isegi sinul mitte“ (lk 108). „Euroopa tango“ annab väga hea ettekujutuse, kuidas tajuvad maailma need Eestis elavad venelased, kes küll ei taha ühel või teisel põhjusel Venemaale naasta, kuid kes näevad kogu muud maailma läbi tumedate prillide, on esimesed, kes usuvad kuulujutte ja populistlikke avaldusi, ja tunnevad end võõrana seal, kus peaksid juba ammu olema omad.

Romaani lõpus pääsevadki Euroopa poolt ahistatud Krõmovid ja Catherine koju ehk okupeeritud Krimmi, mis on loomulikult omaette tähenduslik. Nad vaatavad televiisorist valitsejat Putinit, kuulavad tema sõnu, et „nüüdsest iga inimene, kes kasutab sõnaühendit „Vene rahvas“ ja unustab selle ette panna sõna „suur“, kannab kriminaalvastutust kuni eluaegse vangistuseni“ (lk 246), näevad Kremli müüride ees esitatavat „Euroopa tangot“. See ei ole tegelikult Putini režiimi kriitika, ei ole isegi naiivne arvamus, et kõik valitsused on ühtviisi halvad. Ostap Krõmov pigem arvab, et „kui tolerantne Euroopa võttis vastu totraid seadusi ja järgis neid rangelt, siis Vene seadustel oli puhtalt deklaratiivne iseloom“ (lk 246). Nüüdsed sündmused on veel kord tõendanud, et niisugune mõtteviis on vale.

Intervjuus portaalile tribuna.ee räägib Andrei Anissimov, et Nõukogude Liidu lagunemisega on Venemaal professionaalne kunst otsa saanud, mõistab hukka nii fašismi kui ka kommunismi ning leiab, et demokraatia on kohutav, aga midagi paremat pole suudetud välja mõelda.* Eesti keelde on arvukalt tõlgitud vene nüüdiskirjanduse teoseid, mis on nõukogude pärandi suhtes kriitilised. Sarkastiline, hirmu- ja foobiarohke „Euroopa tango“ on erand: ühelt poolt tasakaalustab see meie arusaama Venemaa kirjandusest ja selle otsingutest, aga teiselt poolt hoiatab, et autori Eestis elamine, hoogne sulg ega vastuolulised vaated ei pruugi mõnikord kirjanduses populistlikku tupikusse sattumist ja külma sõja aegsete troopide taaskasutamist ära hoida.

* Элла Аграновская, Андрей Анисимов: Если пишешь – пиши, а если хочешь трепаться, то это уже другая профессия. – Tribuna.ee 21. XII 2021. https://tribuna.ee/tribuna/interview/andrei-anisimov-intervju/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht