Lp Christa Wolf!

Aija Sakova

Olen tahtnud Teile kirjutada juba ammu. Kui möödunud aasta juunis ilmus Teie viimane romaan „Inglite linn ehk dr Freudi kuub”, olin väga liigutatud, sest see puudutab nii Eesti kui Saksa ühiskonna jaoks väga olulisi mineviku mõistmise ja mõtestamise küsimusi. On imetlusväärne, kui ausalt ja julgelt Te lähenete oma lähiminevikule, ajale, mil langes Berliini müür ning mida ajalugu jääb tundma ja tähistama Saksamaa taasühinemisena (sks keeles die Wende ehk ümberpööramine). Teie romaan aga annab mõista, et mitte kõik ei pruukinud kogeda seda protsessi rõõmupeona. Ka juriidilises mõttes teame, et Saksamaa Demokraatliku Vabariigi ehk DDRi koosseisus olnud liidumaad taasühendati lääneliku Saksamaa Liitvabariigiga. Teisisõnu ei olnud Teie meelest tegemist kahe võrdse osapoole liitumisega, mis omakorda justkui tühistas kõik Teie ning Teie kaaskodanike ideaalid ja tõekspidamised. Teie olite ju (olnud) sotsialist ja uskusite sotsialistliku ühiskonna võimalikkusse, vähemalt riigi algusaastatel. Hiljem sai Teist n-ö lojaalne dissident. Te olite aktsepteeritud ja respekteeritud DDRi kirjanik, aga olite ka aastakümneid DDRi julgeolekuteenistuse pideva jälgimise all, millest räägite ju ka oma jutustuses „Mis jääb” („Was bleibt”). Sellegipoolest ei tahtnud / ei suutnud Te DDRist emigreeruda, sest see oleks tundunud vale.

Ilmselt juba praegu räägitakse Saksamaa koolides ja ülikoolides suurt saksasaksa kirjandustüli ja 90ndate alguse kirjandustekstide ümberväärtustamist käsitledes eeskätt Teist ja Teie loomingust, sest just 1992. aastal selgus, et olite informaatorina julgeolekuteenistuses arvel ning Teile oli antud agendinimeks Margarethe. Kaust avati 1959. aastal ning suleti üsna pea informaatori koostöövalmiduse puudumisel. Sellest hoolimata sattusite topeltrolli (moraalsuse instants vs. julgeolekuteenistuse mitteametlik informaator) ning Teie maailm oli korraga pahupidi pööratud.

Arhiiv talletab Teid ju järeltulevate põlvede jaoks informaatorina, ehkki Teie enda mälus ja isikupildis sellist mälestust ei ole. Teie identiteet muutus küsitavamaks kui kunagi varem ja Te olite sõna otseses mõttes ohus. „Inglite linn” räägib kõigest sellest, ehkki kohati tundub uskumatu, kust leidsite selle jõu, et raamat lõpuni kirjutada.

Sama aukartustäratavad nagu „Inglite linn” või „Lapsepõlvelõimed” on ka Teie teised romaanid ning jutustused, rääkimata Teie kirjanduslikest päevikutest. On väga vähe neid, kes suudavad niivõrd süstemaatiliselt, niivõrd sügavuti minevaid tekste luua, mis avanevad lugejale alles kiht-kihilt.

Te olete kahtlemata palju rohkem kui kirjanik, mõtleja või eeskuju ning Teie romaanid ei ole sugugi vaid ilukirjandus, vaid ühtlasi ajalooteemalised esseed ja filosoofilised mõttearendused.

Te olete olnud suur inspireerija nii minule kui ka paljudele teistele. Suur tänu Teile selle eest!

Ma loodan väga, et meie dialoog jätkub ka edaspidi!

Tallinnas 5. detsembril 2011. aastal

Aija Sakova

 

***

Christa Wolf sündis 18. märtsil 1929. aastal ja suri 82aastasena pärast pikka ja rasket haigust Berliinis 1. detsembril 2011. aastal.