Loomegeeniused ja joomad

Valle-Sten Maiste

Mihkel Raud elab uusaegse geeniusemuinasjutu omaenese kehastuses läbi ja tunneb, et on üha suurema pasa sees.Mihkel Raud, Musta pori näkku. Tammerraamat, 2008. 280 lk. Kui rock 80ndatel meedia tähelepanu pälvis, puudutati teemat rangelt kõrgkunstilistes terminites. Staare endid labaselt epateerima ei lastud. Ka noortelehe veerul andis kergemuusikas toimuvast aru tegelane, kelle leksika oli akadeemiliselt rangem kui tänastel Sirbi klassikaveergudel. Bravuur ja tissid jäid täiesti fookusest välja. Muusikakirjutisi ilmestasid bodybuilding’u asemel hullunult muusikalise virtuoossuse arendamisele pühendunud karvaste  tegelaste udused pildid. Nende kõrvalt oli lugeda „äärmiselt puhas ja täpne vokaal”, või „...koduvabariigi lavadel Eesti NSV teeneline kunstnik...” Niisugust juttu aeti näiteks kontserdist, kus esitati Jimi Hendrixi cover’eid.

 Tuleb tunnistada 80ndate eesti muusika ainulaadset lokkavust. Rock’i toores ja sisutu, brutaalne enesekehtestussoov ühildus loovalt rahvusliku ja isiksusliku vabadusihaga. Saavutatud tulemus on rahvusvahelises kontekstis  ehk kentsakas, kuid toonaseid vokaalinstrumentaalseid püüdlusi suunanud yesistatud Alliksaare latt jättis huvitava jälje kogu tollasele muusikale. Tantsupundidki (Karavan) matkisid Queeni ja Raua raamatus Veidemanni koloriitse perssesaatmisega esil õnnis padujoodik Mätas esitas hardcore-röginaid Joel Sanga ja Puškini tekstidele.

Vabaduse kümnenditel levimuusikas elitaarsed püüdlused marginaliseeruvad, rock  proletariseerub ja minetab virtuoossuse ning sõnumi sügavuse. ETV levimuusikaülesvõtetes hakkavad domineerima soome popis 80ndatel valitsenud primitiivsed mallid. Tänases muusikakultuuris juba teist aastakümmet nii levinud Dingo-riffide ja mugandustega „Romeost ja Juliast” oldi Raua kirjeldatud ajal a priori mängust väljas. Toonane maitse oli TPI rock’i-klubi egiidi alla koondunud meeste kontrolli all, eelistus oli aga Pink Floyd, Marillion, Yes, Jethro  Tull, Rush. Singer-Vinger figureeris nimetatud narratiivis noateral. Kui ideoloogiline barjäär ületada suudeti ja Tartu levipäevade nimelisele esindusüritusele kvalifitseerutigi, jäädi tippkonkurentsi silmas pidades muusikaliselt ikka küündimatuks ka selliste omaloominguliste superpaladega nagu „Sängselgsilm” või „Mina pean sambat…” välja tulles.

Ülal toodud kontekst näib olevat üks taustu, millest lähtuvalt Raud oma 80ndate tegevusele sedavõrd trööstitu hinnangu annab, nagu „Ei ühtegi laulu, soolot ega kuradi duurigi, mille järgi Jakobsoni habeme ja Õuna Endli intelligentsiga klouni järeltulevad põlved meenutada suutnuks”. Raske on kujutleda ülekohtusemat enesehinnangut. Keskkooli lõpetamise ajaks oli Raud olnud võtmefiguur kahes 80ndate olulisemate hulka kuulunud eesti metal-bändis. Mäletan, kuidas kuulasin Golemi Sabbathi vaimus lugu „Allahi nimel”, hinnates  seda enam eklektilisest Grapsistki. Raua teine bänd Metallist oli küll kentsakas ristsugutis, kelle kõlapildi väljaarendatuse ja ambitsioonide vahele jäi tükk maad, kuid latt oli seatud uskumatult kõrgele. Raua lood „Kuningas” ja „Vastandite võitlus” olid vastavalt liidu (Graps) ja Eesti populaarsemate puntide (Vinger) LPde peal ja Raud viimase kitarrist. Kas võis koolipoiss veel enamat? Kui keegi 1980. aastate EN SVs noore jumala ametit pidas, siis oli see  Mihkel Raud.

See, et toonane väljapoole elitaarsete püüdlustena paistnud rock’i-elu sisaldas alkoholi uppunud veealust osa, milles naturaalselt leidis aset rohkem jälki ja kirevat, kui tänased eluajakirjanikud tehislikult produtseerida suudavad, ei tohiks olla üllatus. Küll üllatas, et Raud seda nii värvikalt esile mõistab tuua. Ma ei ole aastaid enam Raua (nagu enamikku muidki) telesaateid vaadanud, kuid kümnenditaguse  „7 vapra” ja arvukate raadiosaadete põhjal ei julgenud küll arvata, et see tõsine mees kirjutab raamatu, mida lugedes naersin vist enam, kui mis tahes teist raamatut lugedes. Pealegi on Raud osanud pikantsustest pungil loosse panna valusa sisu, mis annab võimaluse võrrelda „Musta pori” parima ilukirjandusega. Sellega ei paku Raud kontrasti mitte ainult kurvastavat tühisust eksponeerivatele näitlejannade elulugudele, vaid ka kiidetud,  kuid üsna sisutule „Ruja” ooperile.

Oma saavutustele Raud „Mustas poris” liigset tähelepanu ei pööra. Kirjutamata on jäänud enam-vähem kõigest, mis 80ndatel Rauaga seotult eesti rock’i-ellu puutus. Metallisti perioodist räägib lisaks groupie’de episoodile vaid üks pildiallkiri. Sellest, kuidas Golemis vokaal Urmas Varele ja trummid Joasoole läksid, nii et see bänd kõlas sedasi, et läheks tänagi kõhklemata kontserdile, me midagi teada ei saa. Ba-bachist pole raamatus sõnagi, rääkimata Kojamehe plaatide sissemängimisest Raua poolt, nii et seegi bänd kõlas muusika moodi. Tõenäoliselt on paljuski tegu detailidega, mis Raua jaoks sündisidki kahe pohmaka tajumatul vahealal. Eesti rock’i sünnivaludes on ent  tegemist tublide lehekülgedega, mis mõneski mõttes ootavad ületamist tänini.

Raud ei ole aga kirjutanud mälestusi, ei 80ndate rock’i ega ka mingit hõlmavat SingerVingeri lugu. Raamat on mineviku suhtes valikuline, pidevusetu, põgusaid hetki riivav, fragmentaarne. Üldiselt kirjeldab Raud suurimaidki joomareid-joobareid heatahtlikult, erandiks on parteilised ja muidukarjeristid. Raua raamat toob enesestmõistetava selgusega  esile, et 1980. aastatel ei olnud ametliku ideoloogia raames teotsemiseks muud sundust kui labane karjääri- ja materialistlik erisoodustuste himu. Kummalisel kombel ei ole raamatus, mis on meesšovinismi ja homopõlguse kvintessents, esil rahvuspinnal toimunud konfliktid, mis olid 80ndatel väga aktuaalsed. Venelasi Raud ei süüdista. Jamad on oma pugejate tehtud.

Loomulikult on „Poris” palju juttu muusikutest.  Väga õnnestunud on raamatu pildiallkirjad ja samalaadsed lühikesed iseloomustused teksti sees. Lakoonilisusele vaatamata on nende seas määratlusi, mis lähevad ajalukku: neis on südamlikku suurust ja tabavust, millelaadsega mõne rock’i-loo tegelaste portreteerimisel tuleb meelde vaid Mart Kivastik. SingerVingerisse puutuv avaldub raamatus suuresti siiski vaid lookerimise eesmärgil anekdoodimasinana. Kummalisel moel on selle veel enne  80ndate lõppu arengupeetusse takerdunud bändi lugude saatel noor olemist harrastanud lai hulk mitme põlvkonna kodanikke.

Kamraade karikeerides teeb Raud Jürlaud esile tõstes Volmerile läbivalt liiga, vähendades nii tema suutlikkust kui osakaalu. Tõsi, Jürlau lugude ja seadeteta oleks Turist jäänudki underground’i või teravmeelseks estraadiansambliks. Kuulates 80ndate keskel oma esimest Turisti linti, kus olid Volmeri lood  pluss Jürlau samas vaimus „Kodusõda” ja kolm J. Geils Bandi cover’it, tekkis just viimatine tunne. Kuid tagantjärele vaadates tundub, et Singer-Vinger tähistaski paari aastat loomingut, kui loodi napp plaadi jagu huvitavalt komponeeritud laule. Rühmituse ideeline ja sõnaliskunstiline erksus jäi siiski Turisti aega, elas veel Vanemões ja on tänaseks ammu surnud. Ja see erksus oli suuresti vingissaare-volmerlik. Neid teemasid Raud ei puutu. Selle ülipopulaarse  bändi lugu nagu muudki tegelikkusest pärinevat ainest on Raud tarvitanud taustana loomaks tervikut, mis on pigem ilukirjanduslik kui memuaarne.

Raua meetod sarnaneb Martin Amise „Surnud laste”, Ellise „Ameerika psühhopaadi” ja Houellebecqi romaanide omaga. Erinevalt arvukatest kaasaegsetest ei usu viimased, et eraelulises või ka ühiskondlikus piiride ületuses ja eelarvamustest vabanemises on midagi  ihaldusväärset ning kujutavad järjest räigemat kuju võtvat cool’i elumöllu traagiliselt. Erinevalt Amisest ja Ellisest ei tooda Raud süžee arendamiseks ajuga räigusi. Raud on 80ndate noorukite kujutamisel elutruu; noortejoomingud võtsid sageli vastikumagi kuju. Mu koolipõlve kuuluvad pildid ka veinipurkidega puruks pekstud ja üleujutatud korteritest, kust omajagu olmetehnikat on  tänavale loobitud jms. Nii Ellise kui Amise teemaks on inimsuhetesse kaldunud instrumentaalsus, külm vahendlikkus. Ellis ja Amis on Kanti vaimus hoiatajad, kes imevad pastakast jäledaid pilte näitlikustamaks, mis kõik võib juhtuda, kui inimsust ei kohelda eesmärgina iseeneses. Raud ei upu oma teema avamisel võikasse  maailmalammutusse. Ta kujutab lihtsalt teatavat sorti tühjust. See on romantilise mina asjaks iseeneses muutmisel tekkinud tühjus. Uusajal on väga armastatud eelarvamustevaba ja aina enam täiustuva, üha uutele eripärastele saavutustele allutatud isiksuse muinasjuttu. Raud elab selle muinasjutu omaenese kehastuses läbi ja tunneb, et on üha suurema pasa sees.

Sai elatud ja ei olnud igamehe elu, aga Raud ei hoople kunagise vinge eluga. Ta esitab ennast sageli kimbatuses, piinlikultki. Raua tagasivaade glamuuriilma telgitagustesse on illusioonitu. Selle väliseks nukraks taustaks on tegelikkus, kuidas paljudest suurtest ja väiksematest legendidest saavad varakapitalismi tulekuga vaesed, kõrvalejäetud, isegi allakäinud inimesed. Edasi näitlikustab Raud paljuski enese näol, kuidas rock’i-masinas pole taganttõukajaks sageli ütlemisvajadus, vaid pelk iha  kõvema tuuri peale saada. Raud kirjutab teda häbistavaid mälestusi sellest, kuidas ta sisemiselt piinles, kuna lootus Riskil kidrameheks saada läbi kukkus ja kuidas ta pisut hiljem ja „kõvema mehena” Grapsi bändi Stihhanovi asemele pugeda püüdis. Selle asemel, et tegeleda oma asjaga, üritati puhtmehaaniliselt vabariigi tasemele ja sealt edasi üleliidulisele areenile hüpata. Raud näitab, kuidas ihaldatud muusikailm on paljuski kiivas tehniline pürjellus. 

Raud on oma 80ndatest rääkides ikka üritanud kesksele kohale tõsta alkoholi. Soovimata laskuda joomafilosoofilistesse teoretiseeringutesse, arvan, et alkoholiga on paljuski samamoodi nagu levinud müüdiga LSDst – sinu trip’id ei moodustu muust kui sellest, mis niikuinii su sees on. Meie loomeinimestes võimendavad joomad neis niigi keskseid romantilisi nostalgiaid. Jooma kaudu üritatakse näiliselt justkui mahendada, aga sisuliselt  edendatakse auku geeniusehakatise iseäralike loomepüüdluste ja nende kaudu loodetava õndsuse vahel. Jooma on üks moodsaid kurtuaasse armastuse vorme, mille kaudu püütakse mitte oma ihale järele anda ning koletut tõelisust fantaasia abil talutavaks muuta. Ainult fetišid on äraspidi. Jumaldatud Leedi kohapeal on loomeinimese enese geniaalne mina ning Leedile allutatud mina puudulikkus on projitseeritud nn sitasele maailmale. 

Raud näitab, kuidas jooma kaudu jõutakse hingetu kalkuseni, nii et ei panda isegi kõige olulisemate lähedaste kannatusi tähele. Kuid geeniuste deliirset enesesse kiindumist ei tuleks pidada millekski eriliseks. On iidsemaid analoogilisi äraspidise fetišismi vorme, kus hingestatakse midagi abstraktset selle asemel, et ümbritsevale keskenduda. Arhetüüpne jäägitult endasse imev ja inimlikult kalgistav abstraktne asendustegevus on muidugi mammonakummardamine. 

Stiilid on segamini. Ei ole enam ajad, kus kõigil olid rousseau’likud minaotsingud, freudlikud unenäod või hemingwaylik kirjanikukäekiri. Küllap võlgneb Raud kaudselt nimetatutele mõndagi, olles nendega siiski pigem pöördsuhtes. Ta ei paku meile heroilise mina otsingulist teekonda variserlike eelarvamustega palistatud maailmas. Ta näitab pigem, et romantiline heroilisus on ise küsitav eelarvamuslik elumudel. Erinevalt Ellisest või Amisest  ei ähvarda Raud meid fantaseeritud võikustega, mis saabuvad, kui inimvahekorrad veelgi mehaanilisemaks muutuvad. Ta pigem näitab, et see, mida oleme harjunud romantilise geeniusekultuse tuules ihaldusväärseks pidama, sisaldab muu hulgas ka tülgastavat hingetust ja tühjust.

Tähelepanuväärne on, mida Raud kirjutab seksist. Olen üldjoontes päri nendega, kes arvavad, et netiporno ajastul ja pärast Philip Rothi  ei ole raamatu formaadis enam erilist mõtet seksiteemadel ponnistada. Kuid Raud on laval saadud orgasmidest pihtides vaimukam kui pere lõunasööki keppinud Roth. Raua pihtimused tõstatavad teema, mida ei ole minu arvates eksitavalt käsitletud mitte ainult pornos ja macho-biograafiates, vaid ka suures osas freudijärgses kirjanduses. Lawrence’i kuulsast „Lady Chatterleyst” kuni Houellebecqini kirjeldatakse ühes või teises võtmes midagi,  mille on sõnastanud Martin Amise kangelased. Nimelt, et armastus on hipide loba ja seks vaid keha funktsioon nagu söömine ja sittumine.

Nii võib teatava kultuurilise korralduse puhul ju ka olla. Kuid olen kogenud, et meie kultuuris kasvanule pelgalt sellest, kui lits, kes tahab tööga ühele poole saada, ütleb, et kepi mind, iha tekkimiseks siiski ei piisa. Raud kirjeldab naturaalselt, kuidas toorelt nina alla torgatud seksivõimalus tekitab pigem impotentsust. Niisuguste teemade ülesvõtmine on meie kõikelubaval ajalgi haruldane. Raua raamatut tuleb kõrgelt hinnata nii ajastu- kui subjektipsühholoogiliselt.