„Lõks lõpmatuses” keelelõksust väljas

Sirp, Øyvind Rangøy

Vaikselt on kogumas hoogu lõppeva kirjanduskümnendi kokkuvõtmine. Berk Vaher esitas oma põhjaliku nägemuse 19. juuni Sirbis, septembrikuu Loomingus alustab mõttevahetust Tiit Hennoste. Oma artiklis kurdab viimane, et „elu kajastavat proosat” ilmus nimetatud ajavahemikul „armetult vähe”, osates konkreetsetest teostest esile tõsta vaid Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja”. Hennoste ei maini aga Eeva Parki, kelle 2002. aastal ilmunud  „Lõks lõpmatuses” pälvis oma terava sotsiaalkriitilise alatooniga päris palju tähelepanu.

Tundub, et kõikide protsesside kiirenemisega lüheneb kirjanduslik mälugi, sest „Lõks lõpmatuses” on nullindate kontekstis kindlasti mainimist väärt romaan, seda enam, et üks väheseid, mis omal vaiksel moel levib ka väljaspool eesti keelt. Kuna eesti kirjandust tõlgitakse muudesse keeltesse suhteliselt vähe, on rõõm, et leidub selliseid kaasaegseid  eesti romaane, mis ei jää vaid oma keeleruumi (unustuse) lõksu. Kuna „Lõksu” norrakeelse versiooni esitlusel osales ka Eeva Park ise, esitas Sirp selle puhul autorile paar küsimust. 

Sirp: Käisid hiljuti oma romaani „Lõks  lõpmatuses” norrakeelse tõlke esitlusel. Ole hea, jaga oma muljeid.

Eeva Park: Põhimulje on see, et pikk proosa on Põhjamaadel, aga ka Saksamaal, inimestele üks elu oluline osa, mitte ajaviide, nii et selles mõttes tundsin end Oslos kodusemalt, kui kodus. Esitlus toimus Litteraturhusetis, kuningalossi naabruses vanas ilusas kirjandusmajas, mille allkorrusel on raamatupood, kus oleksin tahtnud veeta mitte tunde, vaid  nädalaid. Esitluse olulisus seisneb just selles, et nüüd müüakse seal eesti romaani pealkirjaga „Bak hendingshorisonten”. 

„Lõks lõpmatuses” on nüüd lisaks eesti keelele olemas ka saksa, rootsi ja norra  keeles. Kas ja kuidas jõuab sinuni vastukaja raamatu edu ja kriitika osas? Milline see praegusel hetkel paistab?

Kuulsin Oslos esitluse juhilt Annely Tomsonilt, kes ette valmistades oli kõvasti Ineternetis ringi tuuseldanud, et erinevalt Rootsi põhiliselt ikkagi ajakirjandusväljaannete vastukajast on saksakeelne “Lõks lõpmatuses” tekitanud just lugejate netireaktsioonid ning need olid tema väitel ülipõnevad.  Norras ilmus suures päevalehes esitlusjärgselt selle kohta üllatavalt pikk artikkel ning minult küsiti hiljem veel luba avaldada üks luuletus, mille esitlusel ka ette lugesin. 

Tundub, et praegu elavatest kirjanikest oled sa meie üks rahvusvaheliselt edukamaid. Lisaks mitmele „Lõksu” tõlkele avaldati hiljuti soome keeles su luulekogu. Siiski ilmub eesti kirjanduse tõlkeid suhteliselt vähe ja kui ilmub, siis väiksemates kirjastustes. Kas ja kuidas saaks olukorda parandada?

Jah, olen elus, aga „edu” suhtes eriarvamusel.  See edu on miraaž, mis lähemalt vaadates hajub olematuks ja osutub eluohtlikuks, kui oma ootused-lootused sellele paned. Kirjastused on väikesed, erandiks vaid Rootsi, kus „Lõksu lõpmatuses” kirjastajaks on võimas Norstedts, kuid, nagu sa ju tead, tulenes asjade selline seis eeskätt sellest, et Eesti oli kutsutud Göteborgi raamatumessile peakülaliseks ning tänu Eesti Kirjanduse Teabekeskusele käisid rootsi kirjastajad siis tõepoolest  Eestis, et avaldamiseks sobivat romaani leida. Soome keeles ilmunud luulekogu üle olen aga tõesti õnnelik, sest just Soomes esinedes olen end luuletajana tundnud. Soome sõnatundlik ja elevil luulepublik on erakordne kogemus. 

„Lõksust” on möödas juba seitse aastat. Oled küll avaldanud novelle ja luulet, aga millal võib oodata uut romaani?

Püüan kohe, kui selle sügise tihe esinemisralli läbi saab, uuesti töösse süveneda ning veel  kord läbikirjutamist vajava romaani ära lõpetada.

 

Eeva Pargi romaani „Lõks lõpmatuses” tõlkimisest norra keelde

Øyvind Rangøy

Kui mulle pakuti tõlkimiseks romaani „Lõks lõpmatuses”, ei teadnud ma raamatust midagi. Selle asemel et hakata uurima, mis temaatikaga on tegemist, hakkasin kohe raamatut lugema, ning võib-olla ongi see üks põhjus, miks lugu mulle nii tugevalt mõjus. Lugesin selle enam-vähem ühe ööga läbi ning olin nõus tõlkima. Väljakutseks olid tõlkimise käigus enam või vähem varjatud tsitaadid, kus mul tuli Norra raamatukogudest vastuseid otsida. Selline detektiivitöö kuulubki korraliku teose tõlkimise juurde, aga norralases tekitas ehk eriti elevust pikem tsitaat Thor Heyerdahli Kon-Tiki raamatust. See katkend jõuab tõlkes „koju”, ning annab tõlkele uue mõõtme, kuna algkeelne tsitaat võrreldes tõlkega on norra kirjakeele teises variandis. Autor on mulle hiljem öelnud, et see tsitaat on talle endale väga oluline – seda enam on mul hea meel, et keel ise tõstab selle tõlkes esile.

Teine huvitav seik olid raamatu lõunaeestikeelsed väljendid. Otsisin norra keelest variante, mis mõjuksid lugejale samamoodi, kuid ma ei tahtnud kasutada liiga tuttavaid murdejooni, sest siis oleks tegevus kandunud justkui Norrasse. Lahenduseks sai Lõuna-Norra Setesdali oru murre, abiks olid sealse vallavalitsuse lahked töötajad. Murdsin ka pead, kuidas anda edasi soomekeelseid lauseid – siin oleks nimelt olnud täiesti mõeldav need norra lugejale rootsi keelde tõlkida (mis oleks lugejale arusaadav ning samuti Soomega seostatav). See võte siiski selle raamatu puhul ei toiminud, sest soomlaste roll raamatus ei klappinud soomerootslaste mentaliteediga. Lõpuks said soomekeelsed fraasid ikkagi norra keelde tõlgitud. Esimeseks ning samuti viimaseks väljakutseks oli raamatu pealkirja tõlkimine. Muudes keeltes on tihti valitud suhteliselt otsene tõlge, aga minu arvates see norra keeles ei toimi. „Lõks lõpmatuses” on seotud mustade aukude piiriks oleva lõkspinnaga – ehk sündmuste horisondiga. Viimane sai ka norra pealkirja aluseks. „Bak hendingshorisonten” ehk „Sündmuste horisondi taga” annab mingil määral edasi originaali alliteratsiooni.