Loetud ööd ja hävingumängud
Asko Künnapile istubki pigem mängulisus kui üheplaaniline sotsiaalkriitika või ideoloogiline programm.Asko Künnapi teatraalselt ilusa ja kergelt hirmuunenäolise väljanägemisega raamat ilmus eelmise aasta hilissügisel. Raamatust on jõudnud kirjutada Mihkel Kaevats (Looming 2009, nr 2) ja Jan Kaus (Postimees 13. XII 2008) ning olen seda ka ise lühidalt käsitlenud Loomingu 2008. aasta luule ülevaates (Looming 2009, nr 3). Loomingus leidsin, et Künnapi mõttejoonis on selles kogus selgem kui varasemates, ehkki teinekord tundub ka, et tegu on kujundiehituseks valitud (ajavaimuga sobiva) ideoloogiatoestikuga.
Püüan oma muljeid siin laiemalt valgustada ja tähelepanekuid täiendada. Mõnes mõttes võib selle öise pealkirjaga ja rohkeid öökujundeid sisaldava raamatu kohta öelda, et see on hiljaks jäänud. Raamatus on kaks temaatilist dominanti: oma-põlise-eestiliku otsimine (või kinnitamine) ning tarbimist ja turumajandust peaaegu demoniseeriv sotsiaalne kriitika. Pean silmas seda, et tarbimisühiskonna kriitika selle deklareerival kujul on oma kõrgaja juba üle elanud. Mingil hetkel sai liberaalsest kapitalismist ja meediast räsitud ühiskonna ühemõttelisest hurjutamisest üks eesti luule peasuundi, vaat et kohustuslikuna mõjuv eetiline programm.
Loomulikult on sotsiaalkriitilist luulet jätkuvalt vaja, ainult et deklaratiivsuselt ja ajakirjanduslikkuselt (sageli ka lihtsalt tuntud tõdede kordamiselt) võiks rõhuasetus nihkuda analüütilisuse poole. Kuigi eks meil ole ju ka mõtlikumat ja sügavama haardega sotsiaalset luulet, kas või näiteks Hasso Krulli kolme aasta eest ilmunud „Talve” ühiskonnateemaliste tekstide näol. Kui pidada silmas iseäranis viimase aastaga muutunud ja jätkuvalt muutuvaid majandusolusid, pole tarbimiskriitikal peagi enam sedasama põhja, mis majanduskasvu aastail. Nende muutunud olude valguses on Künnapi luulekogu tekstidest kõige tabavamaks ja vaimukamaks osutunud just apokalüptilised nägemused. Apokalüptilistele, allakäigu- ja lõputeemalistele luuletustele pühendab oma arvustustes hulga ruumi ka Kaus, tuues paralleele lausa Spengleri „Õhtumaade allakäiguga”.
Ent kui Kaus tajub, et luulekogu atmosfäär „hoolimata huku kõminast mõjub pehmelt, soojalt, nagu pastelsetes toonides unenägu asjade vaiksest tupikfinaalist”, siis mulle tundub, et Künnapit valdab hävingukujunditega ümberkäimisel hoopis mingi iseäralik mängulust. Hukumäng paistab autorit tõeliselt inspireerivat ja selleteemalistes tekstides on tal tavaliselt ka kõige rohkem hoogu. Näiteks luuletuses „Jah, see tuleb” või raamatu ühes efektsemas luuletuses „Öö tõttab ütlema”, millest toon ära ka Loomingus tsiteeritud read: „Ostke veel, mida oskate, / sest siis, kui saabun mina, / on kingiks ja tasuta kõik” (lk 88). Tõmmet tunde poole, et „kohe saab maailm otsa”, võib näha ka luuletuses „Koridor. Olgu veel seekord”: „Olgu, olgu veel see üks / ja see kõige viimane kord, / olgu viivuks veel see ületestitud, / läbinämmutatud maailmakord” (lk 28). Luuletuses „Küll” saavad täis nii „kannatuste karikas / kui reovee mahuti ja ilma kõvaketas” (lk 90).
Teatavat mõnusat apokalüptilist õõva, meie maailma jahmatava moondumise meeleolu on ka raamatu illustratsioonides. Või vahest ei olegi pildid illustratsioonid, vaid hoopiski tekstidega paralleelsed peategelased – mine sa võta kinni. Näeme siin igasugu elukaid kummastavas keskkonnas: kalad on õhus, loomakolbaline tüüp sõidab tõllas või meisterdab midagi, putukad ukerdavad masinatel ja klaasmullis konnad hõljuvad koduse mööbli kohal. Seda visuaalset fantaasiat ja kombinatsioonirõõmu vaadates on mul kahju, et see raamat ei ilmunud siis, kui ma ise olin õuduseja ulmehuviline varateismeline: need pildid oleksid andnud kujutlusvõimele kõvasti toitu.
Kõikvõimalikke süngeid, pahaendelisi ja ähvardava hõnguga kujundeid, mis paistavad Künnapile meeldivat (siin on rohkelt epiteeti „kuri”, saatana portfell ja põrguväravad, leheküljest 66 on saanud lausa 666), kasutab ta ohtralt ära turumajanduse ja tarbimise demoniseerimisel. See demoniseerimine kipub aga minema üheplaaniliselt tõsimeelseks ja muunduma lihtsakoeliseks laushukkamõistuks, kusjuures pankurite ja küünetehnikute hurjutamisega öeldakse meile vaevalt midagi uut. Tallinn on härjapõlvlaste käes, ringi jooksevad umbkeelsed kodukäijad (sõna umbkeelne või ummiskeelne esineb veel paaris luuletuses), luuletaja kaebab saatanlikust ahnusest haaratud Eesti kohta: „Ja järjest raskem on su urukoera mõõtu lõvisid/ järjest raskem on sind armastada” (lk 52). Teinekord löövad välja ka kättemaksu- ja karistusekujundid: küünekunstnikke, kuraatoreid, meediafiguure, müügimehi ja jõmme karistatakse mälestusega autori küüditatud sugulastest, samuti kahtlustatakse, et eelmainitud tegelased on „ajusurnud, lõpusteni seestunud” (lk 55). Advokaadi vahanukk pistetakse siiliokkaid täis (lk 14).
Liberaalse kapitalismi esindajaist ja produktidest hakkab minul igatahes päris kahju, teinekord tahaks neid (oh, kas mitte meid endid!) kaitsma hakata. Mitmes luuletuses on ähvarduse- või karistusemotiivid seotud Eesti ja ajaloo teemaga („Kõne aadressita hiiest”); tekstis „Hüvasti, Kuningas” nendib luuletaja aga, et on „oodanud aastaid juba / riiklikke matuseid, aga peaossa soovisin, / ausõna, hoopis kedagi teist!” (lk 59). Seda laadi tekstid pärinevad suurelt jaolt raamatu neljandast tsüklist pealkirjaga „Ühe indiaanipealiku nimi” (raamat on jaotatud seitsmeks osaks). Samanimeline luuletus on mälu-, ajaloo- ja kättemaksuteemalistest tekstidest kõige intrigeerivam, ehkki ühtlasi üsna hermeetiline: kui ärasöödud ja uuesti sündinud indiaanipealik Varavana Mees Kes Kardab Oma Sõnu arvab, et ta sõnad „saavad sööma igermaane” (lk 47), võime mõelda, mida näiteks söömine tähendab – süümepiinade tekitamist, nõudmist, et indogermaani rahvad (masinglikus kõnepruugis) oma minevikukuritegusid avalikkuse ees tunnistaksid? Kes teab. Allakäigule ja kurjale ilmale vastukaaluks toodud tõelisus on seotud ikka maa, looduse ja minevikuga.
Luuletuses „Eile” (ehk Künnapipoolne „Eile nägin ma Eestimaad”) räägitakse „ühest paremast pärisest, palju vanemast ajast” (lk 48). Üks pärisuse-teemalisi luuletusi „Selle metsa tagant algab maa” näitab maakujundiga, kuidas „omast”, konkreetsest ja kodusest, saab midagi transtsendentaalset – vaidlustamatu „päris”-väärtus: „Selle metsa tagant algab maa, mil nimeks Emm ja Aa ja Aa. /—/ Selle metsa tagant algab maa, kus kõneldakse Keeles” (lk 33). Tegelikult naudib Künnap tumedaid ja sünge hõnguga kujundeid ka nendes luuletustes, mis räägivad heast ja omast. Näiteks kakskeeles („Kambja-” ja eestikeelses) vanaisatsüklis: seal nülitakse ohvriorav, Kambja kivid on kurjad ja vanaisa nimi hauakivil lausa kuratlik (lk 42). See on üldse üks kummaline luuletus, lõppu vaadates („Kes kiirem meist kahest, / haarab kabuurist sõna / ja ütleb ja solvab ja võidab”, lk 43) justkui ka omalaadne psühhoanalüütiline arveteklaarimine. Huvitavat jubeduse ja helguse segu näeb ka kenas kujundirohkes luuletuses „Kilest Katedraal”, kus kasvuhoonetomateid „mullasui toidab / mullusui maetud naaber” (lk 25).
Mitmete Künnapi tekstide kohal hõljub mingi unenäolisus. Endiselt on tal neidki luuletusi, mis tekivad assotsiatiivsetest või kombineeritud kujundijadadest ning jäävadki hermeetiliseks (nende luuletuste tähenduse küsitavuse on välja toonud näiteks Martin Oja ja Tiit Hennoste). Tõepoolest, on tekste, kus metafoore (või petu-metafoore) lahti muukida või tervikmõtteid tajuda on raske („See linn sel ööl tol korral”). On luulepilte, mis justkui hakkaksid üldarusaadavat kuju võtma, ent kaotavad siis jälle piirjooned ja hämarduvad. Luuletuses „Ma kukkusin keerlevasse koridori” (lk 12) ladestub kujundeid rohkesti, öeldakse aina ümber ja kaude, ja igaüks võib iseenda jaoks välja mõelda, kas „jalgadega kalad” on näiteks tundetud ja arutud ametnikud või miskit muud. Sarnaselt mõjub ka „Ühekäeline Wilhelm Tell” (lk 27) – kujund on häiriv ja kurb, küllap räägib tänapäeva ühiskonna kärbunud inimesest, aga selgeid tõlgendusi sinna sisse lugeda ei söanda.
Veidra mulje jätavad selle luuletuse järgmised read: „tahtke pesta mu ajud ja tajud ja… / tänavad tallata kingi su kõigi!” Konstruktsioon jääb ebaloogiliseks, haruta seda, millisest otsast tahad. Ja kui ebaloogilisus oli tahtlik, siis pole see siin eriti õnnestunud võte. Tuleb ette kujundeid, mis intrigeerivad, tõmbavad tähelepanu, tekitavad ootusi – aga tasalülituvad siis teiste kujundite reas, ilma et paljulubavad idud suureks kasvaksid. Mõni hea mõte oleks väärinud mu meelest pikemat arendamist, näiteks raamatu lõpus pisikeses kirjas trükitud read: „Kes vaatab Pimedusse, ei tohi karta, kui Pimedus vastu vaatab”. „Metskitš” (lk 87) on vahva nali, aga oleks stiilseks väljaarendamiseks eeldanud mu meelest pigem lõbusamat, andresehinlikku sürrealismi või vanapalikku huumorit. Tõsipahases toonis härjapõlvlaste Njuujorki (ehk lääneihaluses ja tarbimishulluses Tallinna) kritiseerivas luuletuses tekitab ta registri suhtes segadust, võib tunduda lausa, justkui nöögitaks lõuapooliku võttega teksti ennast. Samas luuletuses esineb veidi varem ka iseenesest tore „seekli” ja „söökla” riimimine, mis aga ei suuda luuletuse publitsistlikult hukkamõistva tooni tõttu samuti oma vaimukusepotentsiaali päriselt realiseerida: „Aga öösel maksab see linn / ehtsaid Brüsseli seekleid. / Ja öösel lehkab see linn / veel vene-aegseid sööklaid” (sealsamas). Kaevats leiab oma arvustuses, et proosaluuletust „Raha” poleks kogus pruukinud olla (lk 65: „Mu jumal, kuidas raha mind armastas! Milline kirg, milline pinge”). Aga mulle see impro meeldis – see töötas hea selge võtte peal ja tekitas uusi mõtteseoseid.
Mulle tundub, et Künnapile istubki pigem niisugune mäng kui üheplaaniline sotsiaalkriitika või ideoloogiline programm. Minu meelest oleks lahe, kui Künnap kirjutaks mänguliselt (ka oma sürripoolses kujundiseades, ehkki võib-olla veidi vähem peitust mängides) rohkem sestsamast disaini-reklaamimaailmast, mida ta väga hästi tunneb. Mängulisust hindab ta ju ka ise, kui vaadata tema meediaaktsioone ja lauamänge. Tahaks uskuda, et ikka veel kehtivad sõnad, mis ta on enda kohta öelnud mõned aastad tagasi intervjuus Ekspressile: „Ma kahtlustan, et mingis mõttes on Asko maailm selline ilus mängumaailm. Mitte halvas mõttes, aga igatahes mängulisem kui keskmisel inimesel” (Eesti Ekspress 10. IV 2003).