Loe-ära-loe! Eesti lastekirjandus 2007

Jaanika Palm

Väikelastele mõeldud omamaine raamat areneb jõudsalt iga aastaga, libedate ja maitselagedate titaraamatute kõrvale on ka meil juba üht-teist panna.

Minu loo pealkiri on osaliselt inspireeritud, nagu ehk suuremad lastekirjanduse sõbrad isegi taipavad, mullu ilmunud Urmas Lennuki raamatust „Sööärasöö”, mis seatud selgitama lastele tervisliku toitumise põhimõtteid. Miks valisin just selle raamatu oma artikli kaanepoisiks? Sest minu artikligi põhieesmärk on meelde tuletada, et loe õigeid asju ning keha ja vaim püsivad virged. Üks paremaid võimalusi selleks on lugeda just lastekirjandust.

Teine ja võib-olla isegi olulisem põhjus on nüüdislastekirjandusega tugevalt kaasnev lugemise, õigem oleks küll vist öelda lugematuse teema. Mullu ilmus lastele eesti ilukirjandust 69 nimetust, millest proosa esmatrükke oli 53, luulet 8, ülejäänud osa moodustavad mitmesugused kogumikud. Ilmus ka üks näidendikogumik, Lehte Hainsalu „Rõõmuratas”, mille kirjastaja on vormiliselt küll lastele adresseerinud, sisuliselt aga lasteraamatuna see ilmselgelt ei kvalifitseeru. Just seepärast tabasin seda ülevaadet koostades ennast tihti mõttelt: kui palju ikkagi on inimesi, eriti just lapsi, kes enamiku sest toodangust ka läbi on lugenud? Kui lisada veel tõlkeraamatud (189), on mullune eestikeelsete lasteraamatute arv lausa aukartustäratav.

 

Rõõmustav lasteluule

Lasteluule osas oli mullu nii mõndagi rõõmustavat. Esmatrükid katsid eri vanusegrupid ja olid laia emotsionaalse skaalaga. Rohkelt ilmus kogumikke ja kordustrükke, mida annab välja peamiselt kirjastus TEA. Tore, et on taas hakanud ilmuma teemakogumikke (nt emadepäeva, jõulude, esimese septembri kohta), mida õpetajad ja laste huvitegevuse organisaatorid kannatamatult on oodanud. Luule esmatrükkidest paistavad silma Heiki Vilepi, Jaanus Vaiksoo, Aidi Valliku ja Ilmar Trulli kogu.

Heiki Vilepi „Katus sõidab” on mõeldud kõige noorematele luulesõpradele. Laste arvates on kogu pealkiri kindlasti köitev, kuid minu arvates see siiski pisut desorienteerib, juhib valejälgedele. Väljend „katus sõidab” näikse viitavat pisut hullumeelsele ja vabalt vallatule, fantaasiaküllasele temaatikale. Tegelikult on luuletaja siin märksa lüürilisem, sügavam ja siiram kui oma senistes lasteluulekogudes. Nali nalja pärast annab teed Vilepile, kes ei pea end pidevalt tõestama, ei pea tingimata olema naljakas ja lõbus, et olla huvitav. Teemadki on eelmiste kogudega võrreldes tõsisemad. Üsna mitmed luuletused on pühendatud kodumaale („Eestimaa”, „Isamaa”) ja emale („Ema”, „Valu”), aga ka austusele kõige elava vastu („Ilmapuu”). Lustakus ja lõbusus on seotud eelkõige laste mänguga, seda nii otseselt kui mõttemaailma tasandil („Doktor Irma”, „Mina lähen pensionile”, „Elfriide”). Heiki Vilepi vaatepunkt on ikka olnud huvitavalt vaheldusrikas. Suurepäraselt oskab kirjanik sisse elada laste maailma (nt „Madli mure”, „Neli lumikellukest”), aga ei jää hätta ka täiskasvanu vaatepunkti sissetoomisega.

Jaanus Vaiksoo uus luulekogu „Onu Heino eksis ära” on eriline selle poolest, et keskendub ühele tegelasele, lapsemeelsele onu Heinole. Humoorikas efekt, mida tabavad nii lapsed kui ka täiskasvanud, sünnib sellest, et täiskasvanu pannakse käituma lapse kombel. Kogus on 23 luuletust. Ülesehituse printsiibiks on aastaaegade vaheldumise mudel. „Onu Heino eksis ära” algab peategelast ja tema päevakava tutvustavate avaluuletustega, millele järgnevad hilissügisesed värsid. Talveluuletuste kulminatsiooniks on lühiooper „Onu Heino jõulupuudel”. Kogu lõpeb suvelõpuvärsside ja uue suve ootuse teemalise luuletusega.

Onu Heinos on aimata Ellen Niidu onu Ööbikut, kuid kui onu Ööbiku lugudest võis selgesti välja lugeda äraspidise psühholoogia efekti, siis Jaanus Vaiksoo onu Heinol sellised ambitsioonid puuduvad. Ilmselt just sellest tulenevalt on onu Heino pigem siiski lapselik täiskasvanu kui täiskasvanulik laps. Seda rõhutab ka kogusse sisse toodud tädi Kaie teema. Olgu nii või teistpidi, köitev on selline lapsepõlve ja täiskasvanu-elu vahel balansseerimine kahtlemata.

Kogu sümpaatseimad luuletused kannavad kena ja selget eepilist liini. Nii näiteks pajatatakse onu Heino suurest kommiisust, sellest, kui raske on kummikutega joosta mutimullahunnikutest pakataval kevadisel heinamaal jm. Kuid esineb ka sõnamängulisi vigurvärsse (nt „Onu Heino kõndis mööda”) ja toredaid lüürilisemaid luuletusi, mis näitavad peategelase elu sisekaemuslikult, kohati ka nukralt (nt „Onu Heino ootas imet”, „Onu Heino suveootus”). Tundub, et just siia on autor end kõige enam sisse kirjutanud.

Aidi Vallikult olen juba ammu lasteluulekogu oodanud. „Tirtsti ja turtsti” sisaldab 35 eri pikkusega luuletust, mis on imekenasti ja mõttekalt jaotatud nelja tsüklisse: „Päris elu luuletused”, „Kurvad ja jubedad luuletused”, „Targad luuletused” ja „Viguriga luuletused”. Aidi Vallik oskab kirjutada nii rõõmsatel kui kurvematel teemadel. Laste igapäevaelu, mänge ja tegemisi kujutavad rõõmsad luuletused rõhutavad lapse õigusi. Nukramad toonid tulevad siis, kui laste ja täiskasvanute maailm põrkuvad („Peapesu”, „Tervislik toitumine”). Tore, et on tähelepanu pööratud ka isamaalisele temaatikale – oma riigile, presidendile jne („Tahan presidendiks”, „Kevadine kodulaul”) –, seda ilma võltspaatoseta, lastele vastuvõetavalt, armsalt ja tundlikult. Kirjaniku vallatum ja fantaasiarikkam pool avaldub „Viguriga luuletuste” tsüklis.

Vormiliselt on Valliku luuletused mitmekesised ja pakuvad palju, kohe on tunda, et tegemist pole algaja sulesepaga. Kirjanikule meeldib kirjutada pikki luuletusi, mis on trükitehniliselt paigutatud kogusse ebaotstarbekalt. Luuletaja kirjeldab pigem olukorda, tunnet või emotsiooni, narratiivsust esineb vähem. Aidi Valliku lasteluuletused on tihti rahvalauluhõngulised, kuna autor kasutab meelsasti kordusi nii sõnade kui ka poolridade, vahel lausa terve värsi ulatuses. Tihti on kordused toredalt mõttelised, mitte lihtsalt sõnasõnalised.

Nii vormilt kui sisult on meisterlik ka Ilmar Trull, kelle mullune kogu „Järvevaht ja joogivesi” on kelmikas, rohkelt intertekste sisaldav kogu, mis lisaks kõigele muule on luuleraamatule väga sobivas formaadis. See raamat pakub ehk enamgi rõõmu lastevanematele, kes tänu lugemusele ja elukogemusele tabavad vihjeid varasemale kirjandusele ning kaasaja eesti ja maailma sündmustele paremini. Need luuletused loovad end igal lugemiskorral iga lugeja jaoks üha uuesti. Ei mingit kellelegi ülalt alla vaatamist või väikestele tähtsate suurte inimeste asjade selgitamist, vaid võrdsete partnerite koostöö.

 

Palju proosat

Suurema osa eesti lastekirjandusest moodustas ka mullu proosa. Väikelastele mõeldud omamaine raamat areneb jõudsalt iga aastaga, libedate ja maitselagedate titaraamatute kõrvale on ka meil juba üht-teist panna. Kodumaistel väikelastele kirjutavatel autoritel on häid ideid ja oskusi neid paberile panna. Sümpaatne on PUSA teose „Öö lugu” väikelasteraamatule ebaharilik värvivalik, Ulvi Haagenseni „Hei, Otto” must-valge lakoonilisus ning Katrin Ehrlichi illustratsioonid Heli Illipe-Sootaki värske ideega raamatule „Kus on mütsil hea olla?”. Raamatute teostus jätab aga tugevalt soovida, nende moondunud välimus ei kutsu neid ostma ega tarvitama.

Riina Kasseri värssjutustus „Kalliralli” on väikelapse ühe päeva klassikaline kirjeldus. Kuigi tuleb tunnistada, et vormiliselt kahvatum kui E. Niidu „Jakobi päev”. Ometi on siingi meeldejäävaid värsiridu ja vahvaid sõnaleide, näiteks „kalliralli”, mis tähistab pikaaegset kallistlemist. See on tore kõva kaanega ja suurte värviliste piltidega väikelasteraamat, mille illustreerija on lähtunud huvitavast väikelapse vaatepunktist.

Krista Kumbergi „Autopõnn Anto lemmiktoit” võiks meeldida kõigile väikestele poistele. Ennekõike meenutab teos Aino Perviku jutukogu „Kollane autopõrnikas sõidab ringi” ja tunamullu ilmunud Urmas Nemvaltsi raamatut „Väikeste meeste jutud”. Teos kannab endas toredat moraali, mis tuuakse ühe lasteaiapäeva tegevuse kaudu lapseni.

Eriline väikelasteraamat on ka Triinu Ojari kakskeelne (paralleeltekstid eesti ja võru keeles) „Suur must koer. Suur must pini”, mis paistab lakoonilise sõnastuse ja eluterve maailmavaate poolest silma kogu mulluse lastekirjanduse taustal. Autor kirjeldab lihtsate lühitekstidega elu läbi suure musta koera silmade. Selle raamatu märksõnadeks on „ausus”, „hoolimine” ja „mõtlikkus”.

Kõige rohkem on selgi aastal ilmunud raamatuid just algkoolilastele. Rohkelt ilmus esmatrükke kirjastuse Tänapäev sarjas „Minu esimene raamat” (Ingrid Gilts-Nittimi „Liivahiirte suur seiklus”, Reet Made „Jansiga maailma nabal”, Reet Palise „Notsu Norbert ja Tähetäpi mudaravila”, Ketlin Priilinna „Anna ja tema merisiga Julius”, Tiia Toometi „Supersünnipäev”).

Erilisim selle sarja teos on Aino Perviku „Suleline, Puhuja ja must Munk”, mida pean ühtlasi ka lastekirjanduse möödunud aasta tippteoseks. Kirjanik jutustab edasi lugu, mis sai alguse 2000. aastal ilmunud raamatus „Maailm Sulelise ja Karvasega”. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et aasta 2007 paistis üldse silma suure hulga järjeraamatute poolest, lisaks „Sulelisele ja Puhujale” ilmusid ka päkapikk Siisi (Elsa Pelmas) ja väikese põhjapõdra (Harriet Toompere) tegemiste järjelood. Suurt ajavahet raamatu tegevustikus ei ole, lugu jätkub samast kohast, kus esimene lõppes. Seekord peavad Suleline ja Puhuja ning nende sõbrad Õudik ja Karvane päästma lapsed kummitava Musta Munga küüsist. Nagu raamatu esimeseski osas, jätkatakse ka siin luuletuste ja laulude teemat, mis nüüd on lausa võtmerollis – ikka rõhutatakse, kuivõrd oluline on laulda laule õigete sõnadega, neid mitte moonutada. Just moonutatud laulu abil püüab Must Munk lastega manipuleerida, panna neid tegema seda, mida tema tahab. Loomulikult ei puudu ka köitvad kõrvalliinid, kus kerkib eredalt esile Ernsti ja libahundi ning üliõpilastega seonduv. Märkimist väärib ka see, et Aino Pervikul pole ükski kõrvalliin lihtsalt lugu iseeneses, vaid aitab mõtestada teost kui tervikut.

Raamatu kohatist õudu tekitav sugestiivne ja mõjus kirjutamisviis on tänases eesti lastekirjanduses tõeline pärl. Samuti on praeguses lastekirjanduses raske leida teist nii viimistletud ja detailideni läbi töötatud raamatut, millel midagi olulist öelda nii tänapäeva elu kui ka püsiväärtuste kohta. Pervikul ilmus mullu ka uus raamat „Paula ja aabits”, mis pakub rohkelt sõnamängulisi ja fantaasiarikkaid ühetähelauseid.

Tõeline leid on kirjastuse jaoks olnud ka Ilmar Tomusk, kelle debüütteos „Tere, Volli!” on lõbus sisseelamine lapse maailma. Keskmes on kuueaastane poiss. Autori vaoshoitud väljenduslaad sobib suurepäraselt ühe asjaliku noore mehe igapäevaelu kirjeldama. Soe huumor ja lapselik loogika mõjub nii täiskasvanud kui ka lapsest lugejale. Autor rõhutab, et ükski lapse pahandus – ei peene sulejope ega videomaki lõhkumine, aga ka keemiakatsed koduköögis – pole tegelikult pahandusena mõeldud.

Teinegi mullune debüütraamat on sümpaatne, seda nii teksti, illustratsioonide kui ka kogu ettevõtmise suurejoonelisuse, võiks vist isegi öelda, et eksklusiivsuse poolest. Piia Ausmani „Tähtsad asjad” räägib nagu pealkirigi ütleb, lastele tähtsatest asjadest personifitseeritud loomtegelaste, jänese ja muti kaudu. Soojalt ja lastele arusaadavalt jutustatakse sellest, kuidas leida ja hoida sõpru, kuidas vahepeal on olulisem iseenda suure mina kõrvale mahutada ka teine, sulle oluline inimene ja teiste eripäraga arvestada. Raamat õpetab meid otsima ja leidma kompromisse, mitte ainult iseenda õigust taga ajama. Kuigi teoses on rohkelt tarkuseteri, on autor ometi suutnud hoiduda liigsest moraalitsemisest. Raamatuga kaasas on CDd, kus loeb tekste Tõnu Aav: nii jõutakse ka kõige nooremate ja laisemate vanemate lasteni.

Kerttu Soansi raamatut „Mari ja Jüri 10 ametit” läbib tore idee, et kõik ametid on pidamist väärt, kui teha tööd südamega, olgu ametiks juuksur, piletikontrolör või aednik. Ühtlasi tundub, et see raamat on stiililt ja teemadelt selle autori teostest ka kõige lapselähedasem.

 

Poisteraamatud

Mullune lastekirjandusaasta tõi kaasa nii mõnegi poisteraamatu. Üks toredamaid neist on Mihkel Ulmani „Võlur taskust”. Kirjanik laseb fantaasial mängida mõttega, mis juhtuks, kui kõik meie soovid täituksid. Teose peategelasele, teise klassi lõpetanud Taavile tähendab tema lähedaste soovide täitumine üksindajäämist. Lõpuks selgub, et needki, kes unistatu saavutavad, pole siiski õnnelikud. Kirjanik näikse rõhutavat, et vahel on unistamine iseenesest olulisem kui unistuste täitumine.

Mihkel Ulmani raamatus on mõndagi sarnast Roald Dahli teostega, kuigi ühtlusest ja läbitöötatusest jääb nii mõneski kohas puudu. Kuna autor on püüdnud kirjutada väga laiahaardelist teost ja toonud sisse ohtralt kõrvalliine, jääb raamat kohati venima. Ehk oleks oma idee edastamiseks piisanud vaid perekonnast, oleks saanud kompaktsema ja tempokama raamatu.

Jaan Tangsoo „Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa” on ka ehk pigem poiste- kui tüdrukuteraamat, seda ennekõike just teema poolest. Autor jutustab lastele Eestimaaga seotud legende, loonud selleks kena raami. Nimelt ühendab neid lugusid kotermann Juko, kes otsib taga oma laeva, mille hoidjaks ta on loodud.

 

Noorteraamatud – enamasti tüdrukutele

Noortele ilmub iga aastaga järjest rohkem just seda vanusegruppi silmas pidavat kirjandust. Enamik noorteraamatutest on suunatud tüdrukutele, poistel on neis raamatuis minimaalne roll. Laienenud on ka nende raamatute diapasoon: on paari tunniga läbitavaid meelelahutusteoseid (Barbi-Katrin Lõhmuse „Imesid juhtub harva”, Ketlin Priilinna „Peaaegu Tuhkatriinu”, „Maarjamäe kägu”, „Tüdruk nimega Maricruz”, Ruth Vasseli „Sukk ja saabas” jt), aga ka sügavaid, mitut lugemiskorda nõudvaid raamatuid. Üks sellistest on kindlasti pseudonüümi Birk Rohelend all ilmunud „Mina, Mortimer”, mis on mõeldud noortekirjanduse vanemale sihtgrupile. Teose peategelaseks on üliõpilane, kes satub identiteedikriisi, kui tema sõber otsustab endalt elu võtta. Algul valitsevale süngusele vaatamata jääb lugemist lõpetades siiski kajama elujaatav ja julgust süstiv hoiak.

Köitev on ka noore autori Mare Sabolotny „Kirjaklambritest vöö”, mis on küll kohati rabe, kuid kahtlemata aus ja siiras ning andekalt kirjutatud.

Reet Made kogumikust „Tuhin tiibades”, kus viis noortenovelli, pakub huvi jutustus “Kiri” alapealkirjaga „Peaaegu tõestisündinud lugu”, kus on esimest korda käsitletud aprillisündmusi ilukirjanduslikult. Jutu peategelasteks on lapsepõlvesõpradest eesti ja vene tüdruk, kelle vahele pronkssõduriga seonduv kiilu lööb. Teised selle kogumiku lood on eklektiline segu nõukogudeaegsetest noortejuttudest, mida on püütud kõikvõimalikul viisil, kuid siiski ebaõnnestunult kaasajastada.

Köitvaim mullune noorteraamat on Aidi Valliku romaan „Mis sinuga juhtus, Ann?”, Anni seeria kolmas osa. Kui sageli on sarjade järgmised osad esimesest tunduvalt lahjemad, siis Anni lugude kohta see ei kehti. See sari näikse järjest sügavamaks ja sisukamaks muutuvat.

Raamatul on mitmeid sarnasusi Helga Nõu teosega „Kuues sõrm”, kus samuti lükkab sündmused käima üks mõtlematu soov. Sarnane on raamatutes ka õe-venna temaatika ja balansseerimine tegelikkuse ja unenäolise piiril. Oma uues noorteromaanis avaldub Aidi Vallik kui meisterlik ajaga manipuleerija. Kui senistes teostes on olnud kaks paralleelselt kulgevat ajakategooriat, erinevat lugu, siis nüüd on neid rohkem, ühest sündmusest juhtutakse vahest rääkima ka mitmest perspektiivist. Juba ainuüksi selle jälgimine on põnev. Huvitavad on ka raamatus käsitletud teemad: kadedus, reetmine, üksindus, muutustega toimetulek jne.

Niisiis, tulles tagasi alguse juurde – minu loo pealkiri oleks ikka pigem „Loe ära, loe!” kui liisulugemine „Loe – ära loe”. Kuigi tegelikult ka nii võib, sest ega millestki ilma jää, kui pool ilmunud lastraamatutest lugemata jätta. Tuleks lihtsalt vaadata, et paremaid möödunud aastal ilmunud teoseid vahele ei jätaks.

 

Teksti aluseks on 5. märtsil eesti lastekirjanduse aastakoosolekul peetud ettekanne.