Liikudes elavalt surnule ja surnult elavale

Jan Kaus

Ljudmila Ulitskaja, Kukotski juhtum. Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2008. 528 lk. Ljudmila Ulitskaja esimene eesti keelde tõlgitud raamat „Lõbus matus” (Ilona Martsoni vahendusel) ladestas minusse väga meeldiva tunde – vähe on raamatuid, mis võtavad kaasajale üha ebamugava teema – inimese suremise – ning esitavad seda niivõrd pehmelt ja rahulikult. Ühelt poolt loobub Ulitskaja siin eksistentsialistlikust käsitlusest, suremist ei kujutata kohutava agooniana, kus surija meeleheide kähisedes lämbub. Teiselt poolt ei kaldu „Lõbus matus” ka ülevoolavasse müstikasse, paisutatud kristlikkuse palavikku. Ulitskaja sooritab lihtsa liigutuse – ta teeb surmast elusündmuse – seda muidugi juhul, kui pidada suremist surma osaks. Suremine ei tähenda mitte agooniat ega ülenemist, vaid inimteadvuse muutumist, mis mõjub ühtlasi ähmase ja selgitavana. „Lõbusas matuses” ähmastub surma ja elu vaheline piir, kuid teeb seda vaikselt, ilma suurema kära ja üldistuseta. Sellist vaateviisi võiks siis nimetada intiimseks metafüüsilisuseks*.

Vene kirjanduses on seda ennegi ette tulnud ja tõesti imeilusalt. Näiteks surnutega rääkimine, mida juhtub nii mitmelgi korral ka ühe vene nõukogudeaegse haritlasperekonna saagat esitavas „Kukotski juhtumis”: „See oli tõepoolest ainuke luksus, mida Vassilissa endale lubas: sõita siis, kui hing seda igatses /—/ nunn Anatolia hauale, teha kõik korda, värvida üle ja rääkida tema, ainsa sugulashingega” (lk 103). Üks ilusamaid surnuga rääkimise ilukirjanduslikke hetki pärineb Boriss Pasternaki romaanist „Doktor Živago”, kus Lara kõneleb Juri surnukehal: „Jää hüvasti, sa minu suur ja kallis, jää hüvasti, minu uhkus, jää hüvasti minu kiirevooluline sügav jõgi, kuidas mulle meeldis päev läbi sinu lainete laksumist kuulata, kuidas mulle meeldis viskuda sinu jahedatesse lainetesse”**.

See kirjakoht loob seose Ulitskaja „Kukotski juhtumiga” – mitte ainult või eelkõige seetõttu, et nii Živago kui ka Pavel Kukotski on arstid. Jões ujumise kujund tuleb sisse ka Pavel Kukotski naise Jelena nägemuses või unenäos: „Keha kuuletus talle, kuid ta ei suutnud meelde tuletada, millal oli ta ujuma õpetatud. Ta poleks nagu enne seda ujuda osanud. Ta tõstis käed pea kohale, surus sõrmeotsad kokku, liikus kiiresti ülespoole ja tõusis veepinnale. Seepeale ta ärkas” (lk 312). Jõest väljununa näeb Jelena oma abikaasat ja juhtub järgmine: „See ei olnud mees, kes abikaasalikult temasse tungis, täites kitsa, mitte kuhugi viiva avause, sisse tungis naine ja täitis tühja tumma, mehele endalegi tundmatu südamiku, mille ta oli ootamatult endas avastanud” (lk 313). Mees nimetab naist oma hinge hingeks. Niisiis – kas paralleel Lara ja Jelena vahel on täiesti juhuslik? Mõlemad ju on ujunud oma armastatutes nagu jões. Sulandumise metafoor on võimas – surm pole enam elu vastand, unenägu ärkveloleku vastand, inimene ei seisa enam inimese vastas, vaid sees, üks läheb teisesse üle, teiseks üle. Tulevik ja minevik ei vastandu olevikule, vaid viimane on esimesed neelanud, teinud erinevused olematuks. Surnutega rääkimine toimib sellises olekus loomulikuna, märgistades elu ja surma erinevuse taandumist.

Muidugi, ma ei ole kindel, kas eksisteerib vene kirjandusele omane maagiline realism, kuid „Kukotski juhtumi” teine peatükk, mille tegevustik toimub Jelena ja teiste raamatu tegelaste kujutluses, kus on võimalik ka elu pärast surma, sisaldab üsna palju kas tahtlikke või tahtmatuid viiteid just nõukogude ühiskonna „viljastavates tingimustes” sündinud absurdsele kirjanduslikule maailmale. Näiteks sobib Professori tegelaskuju, kes mõtleb ateistina üleloomulikus keskkonnas nii: „Aga muidugi, ainult kõikvõimsad organid võivad niimoodi talitada: uinutada, mujale toimetada ja üldse teha inimesega mida tahes… Muidugi ei ole enam kolmekümne seitsmes aasta, aga see on tohutu jõud, Professor teadis seda mitte ainult kuulu järgi” (lk 263). Kas ei kõla selles tegelaskujus vastu Bulgakovi, Aksjonovi ja teiste pärand? Niisiis ei piirdu Ulitskaja „Kukotski juhtumis” vaid intiimse metafüüsilisusega, vaid viib oma üleloomulikkuse taju ka terava sotsiaalse absurditunnetuseni.

Kui „Lõbusa matuse” märksõnaks on „surm”, siis „Kukotski juhtumis” võib pidada keskseks „sündi”. Pavel Kukotski on tunnustatud arst, kes aidanud tuhandetel naistel sünnitada ja rasestuda. Laste sünd ümbritseb teda, ta lausa tunneb, et on ise need lapsed sünnitanud. Olukorda teravdab tõsiasi, et Pavelil pole oma lihaseid lapsi ning oma naise Jelena traagilise saatusega tütart Tanjat armastab ta seda tugevamalt. Kuid ka sünd muutub „Kukotski juhtumis” sümboliks – sellesama ühtsuse, erinevuste kadumise või taandumise idee või ideaali poole pürgimise võrdpildiks, kus ema ja loote kehad moodustavad ühe maailma. Nii räägib Pavel oma rasedale tütrele: „Mulle tundub, et tal on juba eneseteadvus, just neil päevil tekib tal tunne, et ta on Mina. Aisting, et ta on eraldi ülejäänud maailmast. Aga ülejäänud maailm, see oled sina, mu rõõm” (lk 407).

Sellele vastanduvad aga raamatus kujutatavad olud, Stalini ja Hruštšovi Nõukogude Liit, maailm, kust leiab näiteks episoodilise tegelase, „kes oli väsinud elamast üheksal ruutmeetril kolme lapsega, seda enam, et oli oodata neljandat” (lk 79). Viletsus, lamedus ja hirm räägivad vastu Ulitskaja unenäolistele kujutluspiltidele armastavaid või armastust igatsevaid teadvusi ühendavast jõust. Väljaspool intiimse metafüüsilisuse seoseid, üleminekuid ja metamorfoose asuvad teadvused eraldi, ka üksteist sügavalt armastavad inimesed ei suuda tihti selles empiirilises ja üleloomulikku hüsteeriliselt eitavas reaalsuses üksteiseni ja lõpuks ka iseendani ulatuda. Seda markeerib võimsalt Jelena mälu kustumine ja kadumine: „Kuid varsti unustan ma ka selle, kui palju ma olen ära unustanud” (lk 459), sümboliseerides hiilgavalt eraldunutest koosnevat ühiskonda, milles „Kukotski juhtumi” kangelased püüavad enda vastu ausaks jääda ja sügavalt kõiksusega ühendavaid kogemusi otsida – või neid vähemalt mitte tõrjuda. Ühes kohas ütleb Jelena oma abikaasale kibedalt, et „ta ei tundnud maailma ära” (lk 396). Mida see võiks tähendada?

Sellele vastates püüangi riivata Ulitskaja loodud maailma suurejoonelist tuuma. Tegelikult ei sea ta kahtluse alla ainult surma ja elu, mineviku-tuleviku ja oleviku või unenäo ja ärkveloleku vastandusi – nõukogude reaalsuses enesestmõistetavaid –, vaid näitab, et surma ja elu kokkukuuluvuse vahel või kohal seisab veel miski. Tundub, et seda nimetatakse siin „maailma mõistuseks”. Sel võib kindlasti olla ühisjooni religioossete konstruktsioonidega, kuid ometi ei taotle see viimaste lõplikkust ja õpetlikkust, vaid jääb hajusamaks, kuid seda haaravamaks, hülgamata samas teatud illusoorsust, s.t võimalust, et „maailma mõistus” ei eksisteeri üksikust teadvusest sõltumata, vaid selle kaudu, selle muutudes. Tegelikult võib lausa väita, et „maailma mõistus” on miski, mis on haaramatu, kuid tõeline – olgu siis tegelikkuse või kujutlusena, ruumina või teadvuse seisundina – ja ühtne: „Koguni maailm ise oli poisi meelest grandioosne igiliikur, see töötas omaenda ressursi arvel, mis peitus pulseerivas liikumises elavalt surnule ja surnult elavale” (lk 11). Ning sellises seisukohas ei sisaldu vaid toda „vene metafüüsilist ängi” (lk 364). Ehk on selles rohkemgi metafüüsilist õnne? Vahetult enne õnnetut lõppu pani Tanja „silmad kinni. Nägi ootamatult kirgast pilti: puhas-valgeid mägede massiive oma õrnade piirjoonte ja mäetippudega ning kauge taeva kummalist, selget, õhulist joont…” (lk 418). Ehk on „maailma mõistus” see, „kui inimliku ja mitteinimliku summa ületab mõlema tähenduse eraldi võetuna”? (lk 488). Ei tea, ei tea. Seegi on üks kõnealuse teose voorusi, sest ta ei esita väiteid, kinnitusi, tõestusi, vaid kirjeldab teadvuse eri seisundeid – mälu kuhtumisest tajude plahvatusliku teravdumiseni. Ulitskaja on rohkem intuitiivne kui intellektuaalne kirjanik.

Pea võimatu on rääkida Ulitskaja intiimse ja samas kõike ühendada püüdva metafüüsilisuse kõikidest nüanssidest. Mingi relvituks tegev helgus või ülevus kiirgab tema kirjutatust, tekstis asuvad justkui pehmed orvad, kust valgub sõnastusele allumatut lohutust. On mingid hetked ja kohad, kus korraga on asjad seotud ja seosed pole mitte ainult näha, vaid need mõjuvad ka loomulikult: „isa imikuga kätel tuletas talle millegi poolest meelde Sergeid saksofoniga – seesama hellus ja jultunud käitumine, liigutuste vabadus ja puudutuste kergus…” (lk 441). Võib-olla algab kõik inimhinge intuitiivsest ühtsusest oma tegudega?

 

 

* Just nimelt „metafüüsilisus”, mitte „metafüüsika” – siin tuleks kõnelda intuitiivsest meeleseisundist.

** Vt B. Pasternak, Doktor Živago. Tlk Jüri Ojamaa. Eesti Raamat, 1999, lk 495.