Liiga lihtne …

Prantsuse kirjanik Leïla Slimani peab oma teostega võitlust meeste ja naiste võrdsete õiguste eest.

TRIINU TAMM

Tänavusel kirjandusfestivalil „HeadRead“ astus üles ka Maroko juurtega prantsuse kirjanik Leïla Slimani. Tema romaan „Hällilaul“ pälvis 2016. aastal Goncourt’i kirjandusauhinna, mis tuli laiemale avalikkusele üksjagu üllatusena, kuna tegemist on küllaltki noore autori teise romaaniga. Kuid nagu ütles tookord prantsuse „kirjanduspaavst“ ja Goncourt’i žürii esimees Bernard Pivot: „Ta on kirjanik, see on ilmselge, selles pole vähimatki kahtlust“. Lugejadki on romaani hästi vastu võtnud ning Sirje Keevalliku tõlkes saab seda lugeda ka eesti keeles (Tänapäev, 2018). Tallinnas viibides nõustus Leïla Slimani andma intervjuu Sirbi lugejatele.

Teie tee ilukirjanduse juurde ei ole olnud päris sirgjooneline. Olete sündinud 1981. aastal Marokos Rabatis, õppinud Prantsusmaal poliitikateaduste instituudis (Sciences Po) ja Pariisi kõrgemas majanduskoolis (ESCP), seejärel katsetanud näitlejaelukutset ja alustanud tööd ajakirjanikuna. Selle kõrvalt hakkasite tasapisi kirjutama ka ilukirjandust. Kas romaanide kirjutamine oli teie lapsepõlveunistus, mille tõekssaamine võttis lihtsalt veidi aega, või küpses teadmine, et tahate kirjutada ja et teil on annet, ajapikku?

See oli siiski lapsepõlveunistus. Kui olin väike, siis kirjutasin palju, teismelisena niisamuti. Aga ma ei osanud ette kujutadagi, et kirjutamine võiks olla elukutse. Kuigi see mulle väga meeldis, arvasin ma, et ülikoolis tuleb omandada mõni selline eriala, millega saab elatist teenida – ja ehk siis kunagi ka kirjutada. Nii et, jah, olen alati tahtnud romaane kirjutada, aga ei julgenud uskuda, et sellega saab ka leiba teenida.

Teie esimene romaan „Koletise aias“ („Dans le jardin de l’ogre“) ilmus väga maineka Prantsuse kirjastuse Gallimard’i väga mainekas nn valges sarjas. Kuidas see teil õnnestus?

Enne seda oli tegelikult veel üks käsikiri, mida ma kirjutasin aastaid ja mille saatsin postiga ühte teise kirjastusse, aga see lükati seal tagasi. Siis jäi mulle silma, et Gallimard korraldab kirjutamiskursuse ja otsustasin sellest osa võtta. Kursusel kohtasingi oma tulevast kirjastajat Jean-Marie Laclavetine’i. Rääkisin talle, et kirjutan romaani, see oli siis juba „Koletise aias“. Ta küsis käsikirja näha ja andis mõned soovitused, mis osutusid väga kasulikuks. Võib öelda, et need avasid mu silmad. Näiteks ütles ta, et romaanis tuleb vahet teha sündmusel ja olukorral: ainult olukordade kirjeldamine ei vii romaani tegevust edasi, oluline on osata jutustada sündmusi. Või näiteks, et pole tarvis kogu aeg seletada, mida su tegelased mõtlevad, vaid tuleb öelda, mida nad teevad, ja usaldada lugejat, et tema teeb sellest ise omad järeldused.

Kuidas te hindate olukorda üldisemalt? Kas noorel autoril on Prantsusmaal raske avaldatud saada, alustada oma teekonda kirjanikuna?

Prantsusmaal on tõesti väga palju inimesi, kes kirjutavad ja loodavad, et nende teosed avaldatakse – kirjastustele saadetakse iga päev sadu käsikirju. Mulle tundub, et sageli aetakse segamini kaks asja: üks asi on ennast väljendada, kirjutada oma tunnetest, sellest, mida näed ja arvad, ja teine asi on kirjandus. Mind üllatab alati, kui needsamad inimesed küsimuse peale, mida sa loed, mis sind inspireerib, vastavad: „Oh, mul pole üldse aega lugeda.“ Sageli ei taibata seda, et kirjutamine tähendab tööd, igapäevast tööd, et tuleb tohutult lugeda, materjali koguda ja kindlasti tunda ka seda, mida varem on kirjutatud. Küllap on ka erandeid, aga see ei ole tõesti väga tavaline.

Leïla Slimani: „Traditsioonilised väärtused ei defineeri meid, vaid meie ise defineerime traditsioonilised väärtused. Ja peale nende on olemas ka universaalsed ja humanistlikud väärtused, mida jagame me kõik.“

Dmitri Kotjuh / HeadRead

Kes kirjanikest on teid inspireerinud?

Neid on lõputult. Ma armastan väga vene kirjandust, Dostojevskit, Tšehhovit, teatud osa Ameerika kirjandusest, selliseid autoreid nagu Philip Roth, Toni Morrison, Russell Banks, Joyce Carol Oates, või siis lõunaosariikide kirjanikke, nagu Faulkner, Carson McCullers, Flannery O’Connor. Prantsuse kirjanikest on mind inspireerinud Albert Camus, Marguerite Duras … Neid on tõesti veel palju.

Teie teine romaan „Hällilaul“ pälvis 2016. aastal Prantsusmaa kõige olulisema romaaniauhinna, prix Goncourt’i (ja ka mitu lugejaauhinda) ning on nüüdseks tõlgitud 44 keelde. Romaan räägib Pariisis elavast kahe väikese lapsega perekonnast. Kohe pärast teise lapse sündi tunneb pereema Myriam kodusest elust täielikku tüdimust ja tahab uuesti tööle minna. Kuigi lapsehoidja peale kulub ära kogu tema palk, otsustavad nad koos abikaasa Pauliga siiski lastele hoidja võtta. Paratamatult veedavad lapsed nüüd märksa rohkem aega koos lapsehoidja Rose’i kui oma vanematega, ja et lapsehoidja on ühtaegu perega väga intiimselt seotud ja samas siiski mitte päriselt pereliige, siis tekivad omamoodi psühholoogilised pinged.

Prantsusmaal on emal õigus saada ametlikult puhkust kokku ainult neli kuud enne ja pärast sünnitust. Seega on tegemist olukorraga, millega puutuvad kokku väga paljud Prantsuse lapsevanemad. Ometi ei tule mul ette, et oleksin varem sel teemal lugenud mõnd ilukirjanduslikku teost. Tõtt-öelda tundub see eestlasele üsna võõras, et ema on sunnitud nii ruttu tööle naasma.

Minu taotlus polnud küll käsitleda sotsiaalset tahku asja juures, seda kuidagi analüüsida või kritiseerida. Sain inspiratsiooni hoopis ühest tõsieluloost, mis leidis aset USAs. Pealegi tahab minu peategelane Myriam ise väga tööle minna, ka ma ise tahtsin kohe jälle tööle asuda. Nagu paljud prantslannad ei võtnud ma isegi emapuhkust, vaid läksin kuu aega pärast sünnitust jälle tööle. Ma arvan, et on väga oluline, et naistel on valikuvõimalus. Paljud naised ei taha jääda koduseks, terve päeva mähkmeid vahetada ja püreesid valmistada. Pigem soovingi ma oma romaaniga öelda, et naistel on samuti õigus tahta tööle naasta ja teha karjääri.

Eelkõige oli mu taotlus vaadelda, kuidas ühe perekonna sees kujunevad ja arenevad eri tüüpi suhted, kuidas selles omamoodi kinnises ruumis inimesed üksteist mõjutavad, millised on nende omavahelised võimuvahekorrad, kuidas arenevad laste ja vanemate, naise ja mehe, nende ja lapsehoidja suhted, mis jäetakse välja ütlemata ja mida see endaga kaasa toob. Jah, mind huvitasid tõesti just need peresisesed väga intiimsed inimsuhted.

Hällilaul“ on ka omamoodi krimiromaan, mis on originaalne seetõttu, et mõrv jutustatakse ära esimesel kahel leheküljel ja mõrvari osas ei ole vähimatki kahtlust. Ülejäänud raamat on tagasivaade sellele kohutavale sündmusele eelnenud kuudele. Lugeja suhtes on see päris karm valik, romaani esimesi lehekülgi on tõesti väga ebamugav lugeda, kuid samal ajal on see ka aus: kohe alguses tehakse lugejale selgeks, et tegemist ei ole ühe vahva perekonnalooga, temalt võetakse igasugune illusioon, et asjad võiksid nende inimeste elus hästi olla või paremuse suunas liikuda. Te otsustasite kohe alguses lugejale ühe korraliku külma duši korraldada?

Kui olin otsustanud, et tahan kirjutada ühe perekonna loo koos kõigi nende keeruliste suhtekombinatsioonidega, siis oli mulle kohe selge ka see, et lugeja tähelepanu köitmiseks, et ta ikka tahaks lehekülgi edasi keerata ja et lugu ei muutuks üksluiseks – tavaline pereelu on ju enamasti üsnagi üksluine –, peab aset leidma mingi katastroof. Jõudnud mõtteni, et see on mõrv, sain aru, et see peab toimuma nimelt alguses. See raputab lugeja üles, teeb ta valvsaks ja erksaks, nii et edasi lugedes on ta tähelepanelik detailide suhtes, millele ta muidu ehk ei olekski tähelepanu pööranud. Ta üritab mõista, miks nii läks.

Romaani üks teemasid on kindlasti ka varjatud klassiühiskond: peategelasteks on keskklassi kuuluv abielupaar ja nende vaesemast ühiskonnakihist pärit lapsehoidja, kes on sisuliselt teenija. Kuid erinevalt sellest, mida tavaliselt Prantsusmaal näeb, otsustasite te, et lapsehoidja ei ole välismaalane, vaid läbi ja lõhki prantslanna, heledapäine ja nukuliku välimusega Louise. See oli teil ilmselt teadlik valik?

Jah, muidugi, kõik otsused, mis autor romaani kirjutades teeb, on teadlikud, kõik pisiasjad on viimseni läbi mõeldud. Mulle tundus klišeelik valida lapsehoidjaks immigrant. Ma tahtsin, et tema suhtes ei tekiks mingeid eelarvamusi sellelt pinnalt, tahtsin ka, et rollide hägustumine mõjuks loomulikult: võõrad inimesed pidasid lapsehoidjat sageli laste pärisemaks või vanaemaks. Ma ei tahtnud, et lugeja või teised tegelased vaataksid teda kui võõramaalast. Ta ei ole võõramaalane, ta on nagu nemad, ta on nende moodi – see suurendas ka segaduse ja ängi aspekti.

Vaatamata sellele, et tegemist on šokeeriva looga, kus näiliselt hoolitsev ja armastav lapsehoidja osutub koletiseks, jääb jutustajahääl algusest lõpuni neutraalseks, isegi külmaks, üksnes kirjeldab välist, ei kommenteeri ega anna selgitusi.

Loomulikult ei olnud minu eesmärk oma tegelasi kommenteerida, veel vähem neid hukka mõista – liiga lihtne on inimesi hukka mõista. Jah, ma jälgin oma tegelasi, kirjeldan, mida nad teevad, kuid on lugeja asi kujundada oma arvamus – ta võib hukka mõista, kui tahab. Ongi huvitav jätta lugeja omamoodi segadusse, nii et ta ei saagi päris täpselt aru, mida sellest kõigest arvata, kas lapsehoidja on tõesti koletis või mitte. Eluski on see ju enamasti nii: asjad on sageli ebamäärased ja me ei näe teiste inimeste sisse.

Teie stiili iseloomustatakse sageli sõnadega „võimsalt jäine, vaoshoitud, samas närviline“. Kas see tuleb teil loomulikult ja kohe esimese hooga või töötlete te teksti pikalt, kirjutate seda ümber?

See ei tule kohe sugugi loomulikult. Ma kirjutan esimese, teise, kolmanda, kümnenda, kahekümnenda versiooni. Ja siis ma kustutan, tõstan ringi, täiendan, see nõuab väga palju tööd.

Teie viimane raamat „Seks ja valed. Seksuaalelu Marokos“ („Sexe et mensonges. La vie sexuelle au Maroc“) pole ilukirjandus, vaid hoopis omamoodi reportaaž. Teos põhineb vestlustel marokolannadega, kes nõustusid teile rääkima oma seksuaalelust. Kuidas sündis see raamat? Mis pani teid seda kirjutama?

Raamat sai alguse vestlusest ühe Maroko naisega, kes astus mulle ligi pärast kirjandusõhtut, mis oli korraldatud minu esimese romaani „Koletise aias“ ilmumise puhul. Talle oli see raamat naisest, kes on hädas oma seksuaalsusega, vägagi meeldinud. Ta ütles, et raamat puudutas teda väga isiklikult, ja jutustas mulle oma loo. Esiteks olin ma liigutatud tema avameelsusest ja teiseks ka sellest, et tundsin seal ära omaenda teismeliseea, oma noorpõlve: ka mind oli ümbritsenud samasugune keskkond ja ka mind oli kasvatatud selliste põhimõtete järgi.

Lisaks tundub mulle, et seksuaalelu teemadega on Marokos seotud oluline poliitiline võitlus, mida tuleb pidada ja mis haakub minu feministliku võitlusega meeste ja naiste võrdsete õiguste eest. Niisiis otsustasin ma uurida, miks Maroko, mis nii mõneski küsimuses on igati moodne ja avatud riik, on mõnes teises aspektis nii jäik, miks on seksuaalsusega seotud teemad tabu, miks eitatakse nendega seoses tegelikkust. Kahjuks valitseb Marokos seksuaalküsimustes totaalne silmakirjalikkus. See on seda sorti silma­kirjalikkus, mis valitseb ühiskonnas, kus normid on elule jalgu jäänud: kõik teavad väga hästi, et seksi enne abiellumist või näiteks aborti tuleb ette alailma, kuid neid eitatakse täielikult. Kuna abort on Marokos keelatud, siis tehakse seda illegaalselt. Seetõttu leitakse iga päev prügikastist imikute laipu.

Küsimus ongi selles, kuidas leida lahendus, kuidas reformida ühiskonda, et see vastaks paremini praeguse aja nõudmistele ja tegelikkusele. On selge, et see nõuab ka poliitilisi otsuseid: enne ei muutu midagi, kui suudetakse muuta seksuaalelu puudutavaid seadusi.

Kuidas see raamat Marokos vastu võeti?

On olnud väga positiivset ja väga negatiivset vastukaja. Enamik inimesi ütleb, et me ju teadsime seda kõike ise ka, ja see on tõsi, ega marokolased ei saa minu raamatust mitte midagi uut teada. Aga selles nimelt küsimus ongi: teatakse, aga jätkatakse vanamoodi. Viimasel ajal õnneks räägitakse neist asjust juba üsna palju, on ilmunud mitmeid raamatuid samal teemal, peetakse debatte telesaadetes. Kuid on suured käärid selle vahel, mida kirjutatakse raamatutes või millest räägitakse televiisoris, ja selle vahel, mis toimub marokolaste igapäevaelus. Välja on kujunenud omamoodi topeltmoraal: kõik on korras, kuni avalikkuse ees on kõik korras.

Õigupoolest tuleb küsida, mis on traditsioonilised väärtused ja mida nendega ette võtta. Mina leian, et mitte traditsioonilised väärtused ei defineeri meid, vaid meie ise defineerime traditsioonilised väärtused. Ja peale nende on olemas ka universaalsed ja humanistlikud väärtused, mida me jagame kõik, kuna oleme inimesed.

Jaanuaris 2018 nimetas Prantsuse president Emmanuel Macron teid proua Frankofooniaks ehk omamoodi frankofoonia suursaadikuks maailmas. Frankofooniale võib tänapäeval vaadata mitmeti, kuid paratamatult jääb see nähtuseks, mille sünnitas koloniaalajastu. Mida selline suursaadiku roll endast kujutab?

Ma esindan Prantsusmaad rahvusvahelises frankofoonia organisatsioonis (Organisation Internationale de la Francophonie), mis koondab 88 riiki, kus prantsuse keel on kas ametlik keel või on sellel seal oluline roll. (Eesti on 2010. aastast selle organisatsiooni vaatlejaliige – T. T.) Selle organisatsiooni ülesanne on ellu kutsuda programme, korraldada kõikvõimalikke üritusi prantsuse keele edendamiseks. Leian, et frankofooniat ei peaks vaatama ohvripositsioonilt. Jah, prantsuse keel on vallutaja keel, aga ka araabia keel on vallutaja keel – nii on need asjad ajaloos alati käinud. Mina tahan näidata, et prantsuse keel annab rohkelt võimalusi ka tänapäeval, et see ei ole mingi eliidi snobistlik keel, vaid et prantsuse keele rääkimine on lahe.

Leïla Slimani romaani „Hällilaul“ on Sirbis arvustanud Kärt Hellerma (9. XI 2018).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht