Libeda tõe jälgedes: Shakespeare’i kood
Virginia M. Fellows soovib tõestada, et sir Francis Bacon on Elizabeth I õigusjärgne troonipärija. Väikese kõrvalproduktina omistab Fellows Baconile ka paljude tolle aja autorite, näiteks Shakespeare’i teosed.„Virginia M. Fellows, Shakespeare’i kood. Tõlkinud Karin Suursalu, Sinisukk, 2009. 352 lk. "imagination is next of kin to miracle-working faith” Lord Bacon Eestis, kus William Shakespeare’i näidendeid küll tihtilugu lavastatakse, kuid kus Shakespeare’i kohta käivat kirjandust (välja arvatud ehk tema teoste kordustrükid) just sageli ei ilmu, peaks iga sellise raamatu ilmumist rõõmuhõisetega tervitama. Eks jäta ju Virginia M. Fellowsi kirjutatud „Shakespeare’i koodki” eemalt vaadates kena ja paljulubava mulje: ilus ja soliidne kõvakaaneline köide, Shakespeare’i pilt kaanel ... Ka esmasel raamatu sirvimisel ei hoiata miski lugejat valvsusele. Paistab nii, et kaante vahelt vaatab vastu hulk asjalike tsitaatide ja joonealuste märkustega varustatud peatükke, on nii teksti illustreerivaidtäiendavaid pilte kui mitmele leheküljele veniv kasutatud kirjanduse loetelu, raamatu lõpus paiknevatest akadeemilisusele viitavatest märkustest rääkimata. Kuid sellega kõik kena ja klants kahjuks lõpebki.
Esmalt üllatab sellise raamatu valik eesti keelde tõlkimiseks. Viimane Shakespeare’i puudutav mahukam teos eesti keeles ilmus 1972. aastal ning oli vene keelest tõlgitud A. Aniksti „Shakespeare” (originaal ilmus 1964. a Moskvas). Seniajani ei ole eesti keeles ilmunud korralikke akadeemilisi käsitlusi, kus oleks arvesse võetud viimase aja uurimistulemusi. Samuti pole eesti keeles võimalik lugeda ülevaatlikke käsitlusi n-ö autorsuse debati kohta. (Vastavate käsitluste puudumise tõttu olgu siinkohal selgituseks öeldud, et tegemist on suure hulga erinevate teooriatega selle kohta, miks Shakespeare ei saa olla oma näidendite ja luuletuste autor, ning põhjendustega selle kohta, kes ja mis põhjusel see autor olema peaks. Nii teooriate kui autorikandidaatide loetelu on kirev ja eriti on autorsuse debatt hoogu kogunud XIX sajandi keskpaigast peale.
Tänaseks on selle teema kohta kirjutatud tonnide kaupa raamatuid ja väidetavate Shakespeare’i tööde autorite nimekiri küündib umbes 60 inimese kanti – täpselt on seda võimatu öelda, sest nimekiri pikeneb iga aastaga, kuid mitte ühegi puhul pole suudetud autorsust veenvalt tõestada.) Eestis on ilmunud juhuslikke nupukesi ajalehtedes, mis lugejale siiski erinevatest autorikandidaatidest, nendega seotud teooriatest ja eriti nende teooriate arenguloost ja puudustest mingit tervikpilti ei anna. Seega – tegelikult puudub valdaval osal Fellowsi raamatu lugejatest suure tõenäosusega igasugune kontekst, kuhu see raamat paigutada. Kasutatud kirjanduse nimekirjale ning suurele hulgale märkustele vaatamata ei ole „Shakespeare’i koodi” puhul tegemist akadeemilise või teadusliku tööga. Kui esmalt pöörata tähelepanu raamatu kirjutamisel kasutatud allikatele, siis torkab silma, et paljud raamatu autori alustaladest pärinevad tegelikult ülemöödunud sajandist: Orville Oweni (1854– 1924) raamatud ilmusid 1893–95, Elizabeth Gallupi (1848–1934) bilateraalse koodi paljastused esmakordselt 1899. ja Ignatius Donnelly (1831–1901) suur krüptogramm 1888. aastal.
Ka proua Potti ja mitmete teiste vastavasisulised teosed jäävad sellesse ajajärku (mis huvitaval kombel langeb ühte spiritualismi tõusu ja levikuga). Midagi enamat koodide osas, nagu autor isegi möönab, pole viimastel aastakümnetel enam avastatud (vt lk 290). Autor „unustab” aga loomulikult lugejale mainida 1957. aastal ilmunud William ja Elizabeth Fiendmani raamatut „The Shakespearean ciphers examined”. Fiedmanid olid professionaalsed krüptoloogid ning II maailmasõja ajal juhatas William Friedman Ameerika armee krüptoanalüütilist bürood. Nende raamat tõestab arvukate näidete abil, kuidas puudub põhi ülalmainitud uurijate kooditeooriatel: teooriatel selle kohta, kuidas sir Francis Bacon kasutas erinevaid krüptogramme, šifreid ja salakoode, et „paljastada” tulevastele põlvedele oma autorsus – mis ei hõlma väidetavalt mitte üksnes tema enda ja Shakespeare’i, vaid ka Marlowe’, Spenseri, Burtoni, Montaigne’i, Cervantese jpt töid – ning oma „tegelik” elulugu. Ja kuigi Fellows on oma kirjanduse nimekirja varustanud ka mõningate akadeemilisemate töödega (näiteks Schoenbaumi „Shakespeare’s Lives” või Jardine’i ja Stewarti „Hostage to Fortune”), kipuvad märkuste rubriigis leiduvaid viiteid uurides siiski tooni andma „usaldusväärsed” Owen, Gallup ja Donnelly, ning lisaks näiteks keegi Barsi-Greene, kes tegelikult on vaid kogunud ja korrastanud proua Gallupi teooriaid ja avastusi.
Lisaks sellele, et raamatu lõpus leiduvad viited aitavad edukalt varjata seda, mis laadi allikale viidatakse – võib ju arvata, et lugemisse süvenenud tavalugeja tüdineb õige pea raamatut edasi-tagasi lappamast –, on viitamine isegi kohati üsna veider ja puudulik. Autor kasutab põhjendamatult suurel hulgal viitamist läbi teiste teoste (tsiteeritud … teoses), seda ka juhtudel, kui tegemist ei ole raskesti kättesaadavate allikatega (nt A. L. Rowse 1966. aastal ilmunud „The English Spirit: Essays in History and Literature”, millele Fellows viitab Schoenbaumi kaudu). Kas kaude tsiteerimise tõttu või lihtsalt lohakusest on märkustesse poetunud ka hulgaliselt vigu: näiteks 1933. aastal ilmunud Piers Comptoni raamatu pealkiri on tegelikult „Bad Queen Bess” (vrd lk 343 viide 11), leheküljel 344 viites 5 on mõeldud nähtavasti Anthony Weldoni kirjatööd pealkirjaga „The Court and Character of King James I” (1651), leheküljel 347 viite 17 juures puudub info selle kohta, kus nimetatud kirja tsiteeritud on, samuti puudub info selle kohta, kust autor on võtnud Abraham Cowley luuletuse tsitaadi, sest Cowley’t ennast kasutatud kirjanduse hulgast ei leia (vt lk 348 viide 1), leheküljel 350 viites 13 peaks H. L. Esq. kirjatöö pealkiri olema „Observations on the Historie of the Reign of King Charles” ning Th. Fulleri (kes ei ole sama Fuller kui 13 viite alguses!) teose pealkiri on „History of the Worthies of England”.
Vaatamata ohtratele viidetele ja kasutatud kirjanduse nimekirjale on raamatu põhiosa siiski kirjutatud „võhiku õhinaga” (lk 17). Raamatu keskseks probleemiks on paljude esitatud väidete ja teooriate tõestamatus (autor möönab seda Donnelly kontekstis isegi – vt lk 174). Fellows soovib kogu hingest tõestada, et Bacon on Elizabeth I ja Leicesteri krahvi poeg ja Essexi krahvi vend, ning seetõttu Elizabethi õigusjärgne troonipärija. Väikese kõrvalproduktina omistab Fellows Baconile ka paljude tolle aja autorite, näiteks Shakespeare’i teosed. Kuid ammu puudulikuks tunnistatud kooditeooriate kasutamine keskse tõendusmaterjalina ei aita autori entusiastlikele püüdlustele kaasa. Tõepoolest: kuigi Elizabeth I ja Leicesteri krahvi suhete kohta on olemas arvukaid spekulatsioone (selle teema vastu huvi tundjatele olgu lisatud, et kõige viimane käsitlus, Sarah Gristwoodi „Elizabeth and Leicester” ilmus 2007. aastal), on siiski raske uskuda, et uurijatel poleks tänaseni õnnestunud kooditeooriate paikapidavust ühegi muu materjaliga kinnitada, kui esitatud teooriatel mingigi tõepõhi all oleks.
Fellows näib olevat veendunud, et tegemist oli omaaegse avaliku saladusega, millest väljaspool Inglismaad kõik loomulikult teadsid (vt näiteks lk 109), kuid samas pole tal pakkuda ühtegi veenvat kaasaegset allikat ega hilisemat uurimistööd kooditeooriate kinnituseks. Vastupidi: autor ignoreerib lõdva elegantsiga põhjalikke Elizabethi-teemalisi uurimusi (nt Helen Hackett, „Virgin Mother, Maiden Queen: Elizabeth I and the Cult of the Virgin Mary”, 1995; Mary Hill Cole, „The Portable Queen: Elizabeth I and the Politics of Ceremony”, 1999, jpt), millest ta nähtavasti mööda vaatab, kuivõrd need talle tema kooditeooria usus mingit kinnitust ei paku. Neist vähemalt üks, seniajani suhteliselt talutavaks peetud J. E. Neale’i „Queen Elizabeth I” kuulunuks vähemalt oma esmailmumisaasta – 1934 – järgi Fellowsi eelistatud vanemate käsitluste hulka, kuid ka sellele raamatule ei viita ta kordagi.
Küll aga ei põlga autor ära olemasolevate faktide ja teiste autorite teoste meelevaldset tõlgendamist oma teooria „toetuseks”. Näiteks leheküljel 277 räägib Fellows Shakespeare’i näidendite teisest fooliost, mis väidetavalt ilmus 1640. aastal. Tegelikult ilmus foolio teine trükk 1632. aastal. Autori kirjeldatud ja 1640. aastal ilmunud trükis oli Shakespeare’i luuletuste (sh sonettide) teine trükk ja sonettide teiseks trükiks nimetab seda oma raamatus ka Fellowsi viidatud John Michell. Paraku huvitab Fellowsit tõestada, et midagi kahtlast toimub just foolio ümber. Olgu siinkohal mainitud, et lisaks muudele veidrustele on Bensoni 1640. aasta väljaanne kurikuulus selle poolest, et ta muutis omaalgatuslikult paljudes sonettides isikulisi asesõnu, tekitades mulje, et need on kirjutatud naisterahvale. Autori imetabase entusiasmi veenmisjõud kahaneb ka mitmete pikapeale tüütuks muutuvate pisiasjade tõttu: paljudes kohtades puuduvad viited, ohtralt on umbmäärast „ajaloolased”, „õpetlased”, „teadlased”, „uurijad” kasutamist, mitte kuskil ei seleta autor põhimõtet, millisel juhul ja kontekstis ta kasutab nimekuju „Shaksper” ja millal „Shakespeare”, tõele ei vasta jutt „vastleiutatud trükipressist” ja „üksikutest inglise keelsetest raamatutest” (lk 54), leheküljel 208 jutuks olev raamat ilmus inglise keeles 1681, mitte 1695, „Hamleti” tekst mitte ei pikenenud, vaid lühenes ja on esimeses foolioväljaandes lühem kui teises kvartväljaandes (lk 270), Platon räägib Atlantisest peamiselt Timaioses (vt lk 263) ja nii ikka edasi ja edasi. Raamatuga seotud probleemid ei piirdu paraku vaid ülalmainitutega.
Kuigi üldiselt ladusas ja hõlpsasti loetavas eesti keeles, pole tõlkija-toimetaja oma tööd just liialt tõsiselt võtnud (ka suurt osa ülalmainitut oleks saanud ju töö käigus õiendada) ja ma loodan kogu südamest, et sellega on nad väljendanud oma suhtumist sellesse raamatusse tervikuna, kuigi lugejat see teadmine ilmselt vigade väljanoppimisel ja õigeks parandamisel ei aita. Juba esimene peatükk algab valvsusele kutsuva nonsensiga: ingliskeelsest XIX sajandi lõpust on eesti keeles saanud „XX sajandi viimane veerand” (lk 21). Olgu Detroiti ümbruse tolmuste teede ja ühehobusevankriga kuidas on, aga doktor Orville Owen oli möödunud sajandi viimaseks veerandiks ammu surnud! Leheküljel 48 kirjeldatud Kenilworthi pidustuste kirjelduses väidab tõlge, et stseen näkineiuga delfiini seljas on saanud inspiratsiooni näidendist „Suveöö unenägu”. Tegelikult oli see muidugi vastupidi ja ka raamatu originaalis on näidendi inspiratsiooniallikaks ikka Kenilworhi pidustused.
Leheküljel 172 jutuks olev Ben Jonsoni näidend ei ole „Igaüks oma loomuse järgi” („Every Man in His Humour”), vaid tegelikult räägib Fellows selle järjest: „Every Man out of His Humour”. Sootuks vastupidiseks on muutunud autori mõte leheküljel 181, kust loeme: „Neile, kes keelduvad Shakespeare’i ja Shaksperi üheks ja samaks inimeseks pidamast, see muidugi ei meeldi”, mis originaalis kõlab: „The view will not appeal to those who refuse to see that Shakespeare and Shaksper were not the same man”. Leheküljel 187 on tõlkimise käigus sassi läinud Essex ja Francis ja nii loemegi tõlkest, kuidas sootuks Francis peab sõjaväelase kuvandist loobuma. Leheküljel 219 räägitakse tublide meeste tungist „uue kuninga troonile panemise poole” kuigi tegelikult käib jutt kuninga lähikonda pürgimisest, et seal silma jääda ja mõni tulus ametikoht või muu privileeg saada. Baconi tsitaadis leheküljel 231 käib jutt ikka tõenäoliselt oma kohuse või koha täitmisest, millisel juhul eeskujude seadmine on mõistetav, mitte koha vabastamisest, nagu tõlge arvab. Leheküljel 243 joonealuses märkuses on asjaosalistel meelest läinud, et tõlke leheküljed ei kattu üheselt originaali lehekülgedega ja seega ei leia eesti lugeja Püha Albani kohta midagi leheküljelt 37, küll aga leheküljelt 53. Leheküljel 263 räägitakse „Platoni valmist (kui see ikka oli valm)” kuigi oleks kohasem rääkida „Platoni väljamõeldisest (kui see üldse oligi väljamõeldis)”. Leheküljel 268 on Philip Sidney õe Mary Sidney Herberti lastest saanud äkitselt Sidney vennapojad, kuigi õigupoolest on ju ikka tegemist õepoegadega. Nimekiri võiks kindlasti veel jätkuda, lisaks on teksti sisse lipsanud ka vähem sisulisi vigu („kui tal see võimalik oli sai” lk 155; „vähendadateha” lk 157; tõtu vs. tõttu, lk 169; Donnellelly lk 177; ledi vs. leedi, lk 282 jne), millest eriti üks väärib esiletõstmist kui antud raamatu olemust erakordselt täpselt kirjeldav: „tõelibe” (lk 215). Sest libedat on ses raamatus kuhjaga rohkem kui tõde.