Laigulise pidžaamaga ajataksos

ehk Veidi militaarsest temaatikast uuemas proosas

PAAVO MATSIN

Taustast

Vaadates praegusi raamatulette, näib, et käimas on militaartemaatika uus, suures osas memuaarset laadi tõusulaine. Viimase aasta jooksul on ilmunud mitu niisugust ainevaldkonda puudutavat algupärast ilukirjanduslikku teost, mis viivad lugeja päris erinevatesse ajahetkedesse.

Kui vaadata, mis siiani eesti ilukirjanduses ilmunud on, siis praeguse sõjaväekirjanduse tõusulaine algas ilmselt Olev Remsu „Artur Magnussoni suure sõjasuve” (1997) ja Leo Kunnase „Sõdurjumala teenriga” (2001). Päris hea ettekujutuse uskumatutest juhtumitest Nõukogude sõjaväes annab Olavi Ruitlase „Kroonu” (2005), kus esitatakse paari eesti poisi kõikvõimalikud seiklused mažoorsetes toonides. Ilmselt võikski pidada seda raamatut siiani eesti kirjanduse Nõukogude armee mälestuste ilukirjandusliku töötluse lipulaevaks. Mingit fooni on hiljem loonud „Nõukogude armee ja eesti mees” (2010). Sõjaväemälestuste ilukirjandusliku pretensiooniga töötlusi ei ole siiski väga palju ilmunud. Eesti kaitseväes toimuvat kujutavad Peeter Kormašovi „Ilma vaseliinita ehk 11 kuud seiklust” (2012), Mihkel Rammo „Vait olla ja edasi teenida” (2014), Timo Porvali ja Tarvi Tiitsi üsna jõulise kampaaniaga esitletud „Just nii, härra seersant!” (2014) ja Priit Põhjala verivärske „Militaarsed miniatuurid” (2014).

Märten Kross viib meid aga romaanis „Hullumäng” (2014) tagasi 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse vaimsesse maailma, asetades fookusesse noore mehe, keda tahetakse võtta sõjaväkke. Kes mäletab, see teab, et oli ebatavaline aeg ja juhtus suisa uskumatuid asju. Üks ajastu hakkas lõppema, teine algas, inimesed mõtlesid välja kõikvõimalikke võtteid, et pääseda hirmutavast armeeteenistusest. Absurdseid ja suisa uskumatuid lugusid tollest perioodist võiks rääkida lõputult. Värvikaid vältimisstrateegiaid oli mitmeid, paljudele tõi pääsemise ülikooliastumine, iga-aastase pikenduse saamine ja lõpuks mingite aastakäikude reserviarvamine ilma sõjaväes teenimiseta. Armeest räägiti ulmejutte ja seal ka kahtlemata tehti suuri tegusid. Tunnen isikut, kes, teenides Riias (ka „Hullumängu” peategelane viibib seal haigla hullumajas), tegi kuuma keedetud muna abil templeid võltsides endale ise linnalube ja kelle igapäevane töö mingis allveelaevnike staabis seisnes New Yorgi linnakaartide tušiga ümberjoonistamises võimaliku ründamise jaoks. Aeg murdus silmanähtavalt ja jättis endast maha kõikvõimalikke veidraid lugusid. Loomulikult oli ka inimesi, kes jäid hammasrataste vahele ja lõpetasid traagiliselt.

Huumor ja teraapia

Siin vaadeldavate raamatute võrdlusaluseks võiks seada Olavi Ruitlase armeeraamatu. See oli esimene, mis suurema tähelepanu sai: romaanivõistluse teine koht aastal 2004, Eesti Raudtee ja Sirbi kirjandusauhind, Ruitlase pilt oli Sirbi esikaanel. „Kroonu” liigub enam-vähem švejkilikul liinil, kõik toimub kiiresti ja on lõbus. Kui ka juhtub mingeid koledaid asju, siis pigemini vaadeldakse ja lahendatakse olukord selles klounide maailmas läbi huumoriprisma. Seejuures jõuab autor ka eksistentsiaalsete üldistusteni, tõuseb huumori ja tähelepanelike inimvaatluste abil kuhugi kaunis kõrgele (sama teeb Ruitlane ka hilisemas teoses „Naine”). Ruitlane peatub oma väga heade kujunditega raamatus ka päris palju elul väeosa ümber ning kirjeldab värvikaid intiim- ja alkoholisuhteid kohalike hullumeelsete tegelastega. Mõnes mõttes on kahtlane, kas hilisemast kodumaisest kaitseväest saakski midagi nii mahlakat välja pigistada, sest kõik on õnneks nüüd palju monokroomsem ja reglementeeritum nii rahvuste, geograafia kui ka juhuslike sündmuste osas.

Nii annab näiteks äsja ilmunud Mihkel Rammo mahukas peaaegu neljasajal leheküljel „Vait olla ja edasi teenida” päris põhjaliku ja ilmselt faktitäpse ülevaate ajateenistusest meie kaitseväes ajal, mil „Eesti taasiseseisvuse väljakuulutamisest ei olnud möödunud kümmet aastatki”. Natuke jääb raamat ometi värvituks ja venitatuks. Tegelikult võib see hiiliv tavalisus ja igavus muidugi olla just märk asjade normaliseerumisest. Ka siin on loomulikult huumorit, kuid päris Ruitlase tasemele ei küündita. Piisab, kui võrrelda kas või kahte seksuaalkogemust (oluline teema ajateenijate hulgas) juhuslike partneritega: Ruitlane kirjeldab meisterlikult groteskset suguühet hiiglasekasvu restoranivaguni slaavitarist müüjannaga juba rongiga väeossa siirdumisel, kus väikest kasvu süütu Heino saab oma võimsa seksuaalse initsiatsiooni. Ruitlane seob unenäomaailma ja Heino lapsepõlvemälestusi metsatöödelt ja lõpuks on tõesti slaavi kaunitari jäme jalg nagu langev mänd, mis pigistab voodis initsieeritavat väikest eestlast, kes seksib, kihutades ei-tea-kuhu. Rammo vastav stseen medõega jääb aga lihtsalt poiste omavahelise vestluse teemaks, millele küll vihjatakse, kuid kus nii-öelda juhtumisse enesesse sügavamalt ei siseneta. Visatakse küll nalja homo- ja pornoteemadel, kuid ettetulevaid seksuaal­kogemusi pikemalt ei kirjeldata. Rammo autoripositsioon ongi ülelibisevam, ilmselt on ka teose sihtrühmaks pigem ehk tavalised ajateenijad, mitte sedavõrd ilukirjanduse ja metafoorsete ahelate nautijad.

Siit aga jõuamegi ühe nn armeekirjanduse olulise momendi juurde, mis on teraapilisus. Nii Ruitlase kui ka Rammo raamatu lugemine mõjub sõjaväega kokkupuudet ootavale isikule ilmselgelt julgustavalt, nagu ka selle valdkonna absoluutne rahvalik klassika vapra sõduri Švejki näol. Inimene loeb ja tal hakkab natuke ehk kergem, kui seisab üksinda väikese Kääbikuna suure saatuse ja teda ootavate ebaharilike ning ebamugavate sündmuste ees. Lugeja saab teada, et sellise valurikka täiskasvanuks initsieeriva protsessi on juba paljud enne läbi teinud ja, kui väljenduda piltlikult, siis mitte kõik ei ole Kreeta härjast saltoga üle hüpates (seal oli tõesti kuulu järgi kunagi selline initsiatsioon) ilmselt invaliidistunud, vaid hoopis kogemuse võrra karastunud ja pärast koletise võitmist ikkagi koju tagasi tulnud. Ka läheb Rammo peategelane Mike vabatahtlikult kaitseväkke. Humoorikate olukordade kõrval (pornoajakirjad, arsti antud kummaline kreem) saab lugeja siit päris hea ülevaate sõduri hallist argipäevast, alates hommikuvõimlemisest kuni relvade ja rännakuteni ning väliööbimisteni. Oluline koht teoses on ka tüdrukutel, kellega kaitseväes teenimise ajal tutvutakse ja tegeletakse (Mike tutvub kunstiüliõpilase Karoliniga). Teos kokku moodustab päris korraliku manuaali või käsiraamatu, millega võiks ehk tõesti tutvuda iga kaitseväkke teenima minev isik. Ilukirjanduslikust seisukohast jääb küll asi natuke hõredaks, kuigi näiteks meile demonstreeritakse läbi päris mitme peatüki isegi pruut Karolini elu enne sõdurpoisiga tutvumist. Aga tundub tõesti, et eesmärk ongi olnud kirjutada pigem enam-vähem objektiivne kergelt loetav ja asjatundlikkusel põhinev juturaamat kaitseväe teemadel. Ja see on ju igati õilis eesmärk.

Kolmas võimalus

Märten Krossi „Hullumäng” jutustab ka ühe inimese, ühe sellise saatusliku hetke ees seisja loo. Rangelt võttes ei ole isegi tegu armeekirjandusega, sest peategelane lõpuks pääseb sõjaväest, kuid kogu vaimne atmosfäär pärineb sealt. Esimene sügavam kokkupuude kroonulike asutuste ja tegelastega on siin pigem laialivalguv, minajutustaja on tihti vaid rahulikus segaduses toimuvast, ta ootab veidi kafkaliku tegelasena enda kohta langetatavat otsust. Temas ei ole erilist entusiasmi võõraste kohtade suhtes, teda ei huvita eriti uued (näiteks Riia) vaatamisväärsused ega ebatavalised karakterid, ka ei mõju talle silmahakkavalt erootiliselt naisarstid ega medõed. Mõnes mõttes on see mõistetav, tema side kodu ja sinna jäänud naisega on alles liiga tihe, seda teatavat erilist sõjaväelikku tragikomöödialikku minoorsete toonide kiuste mažoorsusse lendamist, käi-perse-uhke-ratsamees-uljust ei ole tal veel tekkinud. Vaikselt on küll kusagil midagi kogu aeg toimumas, nii riigi, kohapealse uue hiiliva sini-must-valge poliitika kui ka tema isikliku toimiku osas, aga mingit erilist emotsiooni need asjad veel ei tekita. Ta saab ise ka aru, et ta nagu väga ei tajugi, et võiks midagi lõpuni halba või traagilist juhtuda. On küll vastikuid lõhnu, ebameeldivaid füsioloogilisi momente ja harjumatuid füsiognoomiaid, kuskil on olnud ähvardav Afganistan ja Tšernobõl, aga juba on ka saadud viisa, et minna Soome, kus saab igasugu margaäri ajada. On selge, et need kõrvalliinid (tutvumine naisega ja kas või Soomes viibimine) mõjuvad jutustatava hullumajas-käigu-odüsseia kõrval ehk liigsena. Kuid tundub, et Krossil ongi olnud ees mingi kõrgem siht – kogu seda segast aega kujutava selgelt romaaniliku teose kirjutamine, mitte teraapilist laadi tavalise sõjaväešvejkiliku elutunnetuse edasiandmine nagu Ruitlasel. Selleks on Krossi romaan liiga emotsioonitu, isegi ükskõikne ja vähemažoorne. Krossi niisugune valik on olnud õige, sest ega seal hullumajas oma otsust ootava peategelasega suurt midagi ei juhtugi, teised hulludki mõjuvad võrdlemisi klišeelikena ja lendas-üle-käopesalikena.

Eks interpretatsioonid ole lõputud, võrdlemisi üle-ekspluateeritud on hullumaja ja riigi kõrvutus. „Hullumängus” jäävad esitatud olukorrad ja tegelased selliseks üldistuseks natuke hapraks. Huvitavam tundub siin teatava erilaadse ajahetke ja erilise emotsiooni kirjeldus.

Panin lugedes tähele, et see vaikne ootusärevus ja vist ka tühjus jõudsid minu puhul kõrgpunkti just mitte mõnes hullumajaga seotud traagilises stseenis, vaid pigem peategelase kummalises reisis haiglast taksoga mingisugusele järjekordsele kafkalikule uuringule. Hommikumantlis ja pidžaamas, ruuduliste sussidega inimene, keda uurib Süsteem, mis ise juba otsast laguneb, sõidab kollase Volga võidunud nahkistmetel läbi tuttava suvise ning tühja kesklinna. Tänavad on tühjad ja tolmused, midagi nagu on ja ei ole, midagi nagu juhtuks ja mitte. Pääsemine on siinsamas, ava ainult uks ja mine. Aga aja uksed ei ole veel päris avatud, kõik toimub nagu klaasist koogikupli all. Krossi loodud emotsioon on täpne ja vastab päris hästi ka minu mälestustele ja hetkepildistusele tolle aja haiglalõhnalisest ootusest, kus inimene, viibides nii-öelda keedukatlas, ei tajunud tihti paugupealt kõiki neid väikesi ja pidevaid kvantitatiivseid pisimuudatusi, mis lõpuks kasvasid üle kvalitatiivseteks ja ajasid vee korraga keema, ühiskonna muutuma.

Tundub, et Kross ongi üritanud edasi anda sellist minoori ja mažoori vahelist tunnet, kolmandat virvendavat võimalust. Natuke sarnaneb Krossi raamatu ehk liigagi rahulik jutustamisstiil justkui mingi kirjaga, mis sõjaväest kodustele on saadetud ja kus kedagi väga hirmutada või muretsema ei taheta panna. Lugedes ootad, et juhtuks midagi erakordset, tähenduslikku, mis muudab kõike, aga seda ei saabu ega saabu. Isegi kui keegi end üles poob, on vaid natuke jooksmist ja kõik vaibub jälle tavalisse rütmi. Aga peategelase seisukohast võib seda saabumatust vist ju küll õnneks nimetada.