Laia repertuaariga rollimängur

Rolf Liiv

Raske on leida Asi luulest püsivaid pidepunkte ja autori kindlat nägu.

PEN-kongressil New Yorgis 1966: II reas (vasakult) Harri Asi, Aleksis Rannit, Ants Oras, Eduard Krantz, Edgar Valter Saks, I reas Hanno Kampus, Salme Ekbaum, Karl Ast, Asta Willmann.Aado Perandi/Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv

Harri Asi, Kogutud luuletused. Eesti Keele Sihtasutus, 2005. 352 lk.

Harri Asi (s 1922) on pagulaskirjanikest ehk üks meil vähem tuntutest. 1950ndate algusest saadik Kanadas elav luuletaja avaldas debüütkogu “Sõdalane värsivibuga” 1950. aastal. Järgnesid “Tuisusõitja” (1952), “Kui valgus kaob” (1954), “Heiastused” (1959), “Epigramme ehk kaks grammi eepikat” (1960) ning “Öölille laul” (1971). Ingliskeelset loomet sisaldab “Verses from the unsung” (2002). Samuti pärineb Asilt sõjaromaan “Pärast plahvatust” (1967). Äsja ilmunud “Kogutud luuletused” hõlmab tema senised eestikeelsed üksikkogud. Hea ülevaate autori senisest elu- ja loometeest annab Janika Kronbergi järelsõna. 

 

Ebaeestlaslik

 

Harri Asi esimese luulekogu pealkirigi on kõnekas ja ähvardav: “Sõdalane värsivibuga”. Juba algusvärssides  fikseerib autor oma militaarse meelsuse: “Mu sõna on mürsk / vabadustahte kahurist, / aja ükskõiksusse lastu. /…/ Eestlus! Nüüd võitlusse astu!” (lk 7). Süvenedes mõjub see ehk ebaeestlaslikultki, kaldudes rohkem romaani rahvastele omase elokventsi, eriti aga prantsuse revolutsiooniaegse vaimsuse poole. Võitlusvaimule oskab Asi ootamatult vastukaaluks tuua puhast romantikat ja idülli. Tema kujutusamplituud on lai ja dünaamiline.

Tähtsaks tuleb pidada vaimu ja rusika sümbioosi kujundit (lk 32), mis vastandub patsifistlik-boheemlaslikule mentaliteedile. Probleem seisneb selles, et võitlusluuletuste rohkus kipub vähendama iga üksiku teksti kaalukust ja värskust. Efektsem olnuks kogu võitlusideestik koondada kahte-kolme kontsentreeritud ja meeldejäävasse luuletusse. Mina-vormis võitlusluuletused on ehk vähem kandvad, jõuetumad, seevastu meie-vormis eestlust ülistavad ja võitlusele kutsuvad luuletused äratavad lugejas empaatiat, aidates sukelduda viiekümnendate alguse kibestumus- ja protestimeeleoludesse. Just “meies” peitub seletamatu müstiline jõud.

Asi pöördumised Jumala/Looja poole pakuvad rohket mõtlemisainet, mõjudes vahel ehk pisut õõnsaltki. Ehk tuleb selline mulje teadmisest, et hiljem kaldus autor ida usundite poole. On äärmiselt raske eristada ehedat ja sügavat religioossust puhtretoorilistest õhkamistest. Mõned tekstid jäävadki oma vaimselt põhiolemuselt tabamatuks, otsekui narritades lugejat, jättes ta segadusse. Ilmselt aitaksid siin mõistmisele kaasa autori meenutused oma vaimsest kujunemisloost. Ka rousseau’likke motiive leiame Asi loomingust: “Kultuuri hilbud annan laane tormide pillata, / tahan õnnelik olla nagu käbi kõrval on käbi.” (lk 47).

Ehmatavalt (järel)arbujalikult mõjub “Tuisusõitja” avaluuletus: “Las läbib mu lõõtsuvat rinda / uute välkude tulijooks!” (lk 57). Kohati on Asi luule ehk liigsõnaline, korrates ja varieerides tüütamise piirini teatud motiive, näiteks päeva/öö arhetüüpne vastandus läbib ehk liigagi paljusid luuletusi.

Asi võitlusluule ehedus, jõulisus ja maskuliinsus tekitab tema romantilisemate värsside suhtes kerge võõrastustunde – on’s see ikka sama autori loome?

Asi luulet iseloomustab tohutu muutlikkus, lõputu varieeruvus, mänglevad stiilivahetused, mis paiskavad varem loetu pea peale. Selle kogumiku leheküljed näivad üksteisega otsekui kisklevat, niivõrd vastakad on vaimsed impulsid, mis kannavad neid tekste. Näib, et ühtne ja selgelt äratuntav autorikäekiri puudub, mis ei pruugi olla sugugi negatiivne fenomen. Vastupidi, see näitab autori virtuooslikku sisseelamisvõimet näiteks arbujalikku vaimsusse. Ehk jätkas ta omal viisil seda, mis jäi 30ndail Alveril ja ta kaaslasil pooleli.

 

Ratsionaalsed sõnamängud

 

Kontrastide vallas on Asi meisterlik: nii ei valmista talle mingeid raskusi kujutada värvikalt kõrtsistseene, et seejärel mõned leheküljed hiljem pürgida taevaste kõrguste poole… On raske leida sellele kogumikule midagi ühendavat, ainuomast. Autor näib end pidevalt ümber häälestavat, laade, võtteid, stiile vaheldavat, maske ja rolle endalt paisates ja hoogsalt teiste vastu vahetades. Sellisena on Asi luule segadusttekitav, näidates aastakümnetega toimunud metamorfoose.

Kogust “Heiastused” hoovab esmapilgul tugevat alliksaarelikku hõngu, kuid lähemal analüüsil selgub, et Asi sõnamängud on ratsionaalsemad, ei küüni selliste äärmusteni nagu Alliksaarel. Ometi on Harri Asi keeletunnetus erk ja loov. Tema värsistruktuurid muutuvad pärast esimest kogu, kus domineerisid traditsioonilised nelikvärsid, aina vaheldusrikkamaks. Asi luules toimusid ühe kümnendi jooksul hämmastavad muutused: end kordama kippuvast raiuv-heroilise tooniga vabaduslaulikust kujunes nõtke sõnakasutusega metafüüsilisi motiive arendav poeet.

Selgesõnaliselt on Asi väljendanud oma kreedot luuletuses “Poeedi saladus” (lk 195): “Ujuda vastu voolu / kaldale jõudmata. / Endale sellest maailmast / midagi nõudmata”. Selles tsitaadis väärib esiletõstmist, et kaldale ei jõutagi, seega on ka vaadeldav valikkogu vaid üks vahepeatus pikal (lõpmatul?) mereteel. Ehk seetõttu ei saagi sellest raamatust lõplikult formuleeritud elukontseptsiooni või  kandvat ideed filtreerida.

“Poeedi saladuse” kauneim värss kõlab aga: “Liblika surma pärast / nutta nii salakesi.” 50ndate alguse kibestunud ja raevukas vabadusvõitleja on siin otsekui murdunud, pehmenenud ja heldinud – värsivibu on põõsasse heidetud ja sõnamürsud kahjutuks tehtud.  Vaadeldud luuletus lõpeb omapärase puändiga: “taevasse saamiseks aitab / enese loodud hümnist.”  Humanistina esitleb Asi end ridades: “Tõestamaks endale, et elan, ma tean, / et pean / armastama, / armastama / ja ainult / armastama/ taime ja putukat, / looma ja inimest.” (lk 200).

Pagulaskirjanduse tundjaile pakub äratundmisrõõmu “Epigramme ehk kaks grammi eepikat”, kus muu hulgas saab sarjata ajakiri Tulimuld. See aitab meil mõista, et erinevalt levinud lihtsustatud ettekujutusest ei olnudki pagulaskond nii ühtehoidev harmooniline kooslus.

Harri Asi on otsekui professionaalne näitleja, kelle repertuaari kuuluvad Arbujad, Alliksaar ja kümned teised mõjutajad, kelle loomelaadi ta oskab hiilgavalt sisse elada ja seda seejärel maitsekalt reprodutseerida. Samas tajume temale ainuomast ja isikupärast tema hilisema loomingu erootilistes ja orientaalhõngulistes värssides.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht