Lõppmäng
Esteetika sakraliseerimisest sakraalse estetiseerimiseni
“Me seisame selle probleemi ees, et kirjandus on oma tekkeprotsessilt desakraliseerimine, esmalt ikka kirjanduse eemaldumine religioonist ja riitusest, kuid just sellises bataille’likus mõttes uuesti sakraliseerimisprotsessiks saanud: argise ja/või madala, räpase ülendamine ta kirjanduseks muutmise kaudu ning seejärel lausa müstifitseerimine loob erilise uue vaimuruumi, kus esteetiline kogemus võrdsustatakse religioossega,” kirjutab Jürgen Rooste veebruari Sirbi esimeses numbris.1
Esteetilise kogemuse võrdsustamine sakraalsega saab lisaks bataille’likule rüveduse ülendamise meetodile toimuda aga veelgi lennukamal viisil, mille tulemuseks on tõeline kunstireligioon, mitte selle mängimine või kunstiloome paratamatu muutumine kontrakultuuriks, nagu Rooste poolt näidetena esitatud Aleksander Mülleri ja George Bataille’ puhul on rohkem või vähem juhtunud.
Enesekultus
Nimetatud teeks on juba kirjandusena kõrge ja üleva veelgi kõrgemale, teadlikult religioossele tasemele tõstmine. See seostub eelkõige Stefan George (1868–1933) nimega, kelle lähenemist on nimetatud lausa “esteetiliseks fundamentalismiks”.2 Ja tõepoolest, George puhul pole tegu mitte ainult sajandivahetuse kirjanduselu enim sakraliseerida püüdnud autoriga, vaid ka kirjanikuga, kelle loominguline impulss tulenes suuresti iseenese-kultusest, tema looming oli suuresti “enesejoovastuse luule”.3 George esteetiline kreedo ei näinud ette mitte madala ülendamist, vaid kõrge ülendamist religioossele kõrgusele.
Sisuliselt läks George niikaugele, et praktiseeris oma jüngritega omalaadset kunstireligiooni, mille taotluseks oli George maailmavaate asetamine kogu kirjanduselu keskpunkti, aga ka kirjanduse ja kunsti kui nähtuse asetamine maailma keskpunkti. Seejuures oli George kunstireligiooni sisuks noorusest pakatava loomingulise geeniuse kultus.4 George unistustes ja unelmais oli selline isiksus “poeet nagu juht”,5 selle sõna kui mitte poliitilises, siis kindlasti väga laias vaimses tähenduses.
Samuti oli tema arvates kunstiloomingu hindamisel üheks põletavamaks probleemiks keskpärasuse ja vaimuvaesuse maharaputamine. Selles osas ulatus George mõtlemine välja kunstiesteetilisest ja ulatus otsapidi poliitikasse.6 Kunstiloomingu suunamine kõrgustesse oli George üks põhilisi vaevusi, mille tõttu läks ta niikaugele, et püüdis päris noore mehena lausa leiutada kunstkeelt, mis oleks vääriline meedium seatud esteetilise programmi väljendamisel.7 Hiljem ta sellest küll loobus, see-eest andis aga Esimese maailmasõja eel ja ajal välja ajakirja Kunstilehed (Blätter für die Kunst). Ajakirja sisu üle otsustas George ainuisikulise diktaatorina. Kuid millel see diktaat põhines? Mis oli see sisu, mida George nii kangesti sakraliseerida püüdis?
Mõneti lihtsam on öelda, mis seda ei olnud. George – ja mitte ainult tema, vaid terve intellektuaal-poliitiline liikumine, mille suurkujudeks võib nimetada Richard Wagnerit ja Friedrich Nietzschet ning mis sõdadevahelisel ajal võttis endale kuju konservatiivse revolutsiooni nime all,8 eitas seda, mida hakati juba sajandivahetusel nimetama “amerikaniseerumiseks”.9 Siia alla kuuluvad nii immanentne gnostitsism ja messianism, mis ilmutas ennast eelkõige äärmuslike poliitiliste ideoloogiatena, aga samuti ka kivinenud, ancien régime’i järele ihalev konservatiivsus või romantism, samuti egalitaarsed ja hedonistlikud ideed, rääkimata massidemokraatiast ja materiaalse heaoluühiskonna mudelist.10
Kui esmapilgul tundub, et nimetatud ideede kõrvalt ei jäägi enam üle kuigi palju sellist, millega moodsas ideoloogilises ruumis opereerida, siis päris nii see siiski pole. Võiks öelda, et just tänu George ideelis-esteetilistele otsingutele pole see nii. Osalt tuleb just tema teeneks pidada paljudele sajandivahetuseks unustatud mõtetele uue hingamise andmist. Seejuures olgu nimetatud mõtete ja, mis veelgi olulisem, mudelite leidmine juutliku ja varakristliku müstika tohutust arsenalist, Saksa Rahvuse Püha Rooma Riigi kui universaalriigi idee estetiseerimine ja idealiseerimine, samuti seni sisuliselt tundmatu Friedrich Hölderlini tõstmine uue, kuid klassikalise Kreeka jumalaläheduse ja inimestevahelise ühtsuse ideaalidel põhineva Euroopa heeroldiks, rääkimata Nietzsche peaaegu ülistamiseni ulatuvast tähtsustamisest.11
Inimese jumalikustamine
Põhimõtteliselt ei puudu sellel programmil lisaks esteetilisele ka eetiline sisu. Ometi on see üksjagu problemaatiline nagu üleüldse kõik katsed sakraliseerida esteetikat. Selle põhjuseks on eelkõige antud tegevuse pea peale pööratus – esteetilise sakraliseerimine kätkeb endas meelevaldsust ja sisaldab inimese jumalikustamise ideed; vastupidine tegevus, sakraalse estetiseerimine, seevastu lähtub inimese piiratuse tajumisest. Esimesel juhul samastab loojaisik end transtsendentse jõuga ning kuulutab pühaks nähtusi vastavalt enda suvale. Andmata sellisele käitumisele hinnangut, võib julgelt väita, et selline arusaam kultuuriloomingust ongi teinud esteetiliste hinnangute langetamise sisuliselt võimatuks.
George Steiner on seda probleemi iseloomustanud veelgi karmimate sõnadega: tema meelest ei ole võimalikud mitte ainult esteetilised hinnangud (mille langetamise mõttekusse ta niikuinii ei usu), vaid kunstitegevus üleüldse, sest kunstilooming kaotas juba XIX sajandi revolutsioonide käigus oma kunagise väe pakkuda inimesele võimalust sarnaneda Jumalale ning muutus poliitilise diskursuse osaks või aseaineks.12 See on aga Steineri silmis märk ühest iselaadsest, moodsast barbaarsusest, mida iseloomustab λόγος’t suunava jõu libisemine τέχνη kätesse.13
Selliselt osutub ka Stefan George valitud tee ummikuks. Väljapääs tundub peituvat tõesti pigem georgebataille’likus või aleksandermüllerlikus lähenemises: eitustele vastamises uute eitustega, kultuurile pääsetee otsimine pidevas eituste ja ületuste reas, omalaadses pidevas põgenemisprotsessis. Kellele see aga ei sobi, siis jääb alati üle võimalus järgida Nicolás Gómez Dávilad (1913–1994), loobuda eest ära jooksmisest ja resigneeruda väärika teadlikkusega, sest – Colombia filosoofi enese sõnadega on meie vulgaarne kaasaeg inimesele eelkõige “võidelnud välja õiguse oksendada avalikult välja, mida sülg suhu toob.”14
Peeter Helme on võrguajakirja
Kriteerium toimetaja
1 Jürgen Rooste, Läbi rüveduse jumaliku poole. – Sirp 2.II2007.
2 Stefan Breuer, Ästhetischer Fundamentalismus. Stefan George und der deutsche Antimodernismus. Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt 1995.
3 Ants Oras, Luulekool II. Ilmamaa, Tartu 2004, lk 306.
4 Stefan Breuer, Stefan George als Erzieher? – Neue Zürcher Zeitung 2. X 2006.
5 Marius Meller, Ein Luxusproblem. – Der Tagesspiegel 3. VI 2006.
6 Johannes Seibel, Am Anfang stand die Kritik der Mittelmäßigkeit, heute ist es die Einheit von Geist und Macht. – Die Tagespost 29. VIII 2002.
7 S. Breuer, Op. cit., lk 31.
8 Vt nt Armin Mohler, Die Konservative Revolution in Deutschland 1918–1932. Friedrich Vorwerk Verlag, Stuttgart 1950.
9 Stefan Breuer, Stefan George als Erzieher? Op. cit.
10 Ibid.
11 Ibid.
12 George Steiner, Von realer Gegenwart. Carl Hanser Verlag, München, Wien 1990, lk 47.
13 Eneken Laugen, Keele ja muusika usku filosoof George Steiner. – www.vabaeuroopa.ee, 30. VII 2001.
14 Doja Hacker, Entzauberte Welt. – Der Spiegel, 6, 2006, lk 154-155.