Kuus aastat Ukrainas

Lvivi Ivan Franko ülikooli eesti keele õpilaste peale tagasi mõeldes…

Riina Roasto

Pärast vihuviimast eesti keele tundi istume õpilastega Ivan Franko pargis murul ja ajame eesti keeles juttu. Kuus aastat on möödunud päevast, kui ma siia tulin, ja ma ei teagi, mis hetkel hakkasid need ukrainlased siin minu kõrval eesti keeles rääkima sedavõrd hästi, nõnda soravalt ja veatult nagu nad praegu minuga siin murul vestlevad.

Kui ma uue eesti keele lektorina Lvivi saabusin, oli siin kõike mõnevõrra vähem. Kuus aastat nooremana küllap minus endaski, aga linnas kindlasti ka. Sellegi poolest lummas Lviv mind niipea kui lennujaamast välja astusin ja mööda augulisi teid sõites oma ehtnõukalikku kummitusühikasse jõudsin. Ja lummas ka järgmisel päeval, kui ma trammiloksu aknast uhkeid Austria-Ungari impeeriumi ja Poola-aegseid maju imetlesin ning kesklinna jõudsin, kus toona olid vaid üksikud restoranid, kohvikud ja baarid, see-eest kõik aga oma loomu ja nägu, otsekui polekski need elutud ehitised, vaid elust pakatavad hoonevanurid.

Ka ülikoolis oli kõike vähem. Vähem valgeid tahvleid mustavate kriidi­tahvlite kõrval, vähem koopiamasinaid, vähem arvuti või projektoriga varustatud interneti levialas õpperuume. Ja vähem õpilasi. Esimese aasta esimese semestri esimesse eesti keele tundi tuli paar üksikut huvilist.

Kuus aastat hiljem on Lvivis kõike rohkem. Vanade majade kõrval uhkeldavad modernsed hooned, trammiloksude vahel siugleb tuttuusi tramme ning augulised teed vahelduvad sileda asfaldiga, kus üha rohkem ja rohkem tihkab sõita ka jalgrattureid. Kesklinn on tihedalt täis tarmukaid restorane, kohvikuid ja baare, mille ainulaadset loomu ja omapärast nägu naudib silmnähtavalt rohkem inimesi. Blõzenko-nimelisi toidupoode on kerkinud nagu seeni pärast vihma, kus just seente- ja kartuli­korvide kõrval leiab konserviriiulilt ka pestot ja muud peenemat kraami.

Ja muidugi on ülikooliski kõike rohkem. Eesti laule mängib nüüd arvuti, mille tihedat sidet maailmaga hoiab internet. Eesti filme kuvab seinale projektor. Eesti keele sõnu ja reegleid saab tutvustada valgel tahvlil, robedat kriiti asendamas nobe vildikas. Ja üksikutest õpilastest on saanud mitmed, on saanud kümned, on saanud mitmed kümned ukrainlased, kes õpivad eesti keelt või tunnevad kultuuri vastu huvi, soovivad külastada Eestit, jätkata siin õpinguid või asuda tööle. Lvivis on üha rohkem ja rohkem neid, kes külastavad Eesti muusika kontserte, filmi- ja kirjandus­õhtuid, mida ei korralda ammu enam õpetaja üksi või saatkond, vaid ka needsamad Eestist innustunud õpilased ise.

Lvivi ülikooli õpilased on ennekõike kiiduväärt tõlkijad, kelle eesti kirjanduse tõlked on ilmunud mitmetes Ukraina kirjandusajakirjades ja eraldi raama­tutes. Tänu õpilaste andekale sulele saavad nüüd ukrainlased oma emakeeles lugeda Doris Kareva, Maarja Kangro, Elo Viidingu, Kristiina Ehini, Hando Runneli, Triin Soometsa, Viivi Luige ja veel nii mõnegi teise eesti kirjaniku loomingut. Tõlgitud autorite luulet on õpilased tutvustanud ka avalikel kirjandusõhtutel nii Lvivis kui Kiievis, mida on samuti rohkem, üha rohkem.

Kui me pärast viimast tundi muru peal istusime, rääkisime millegipärast minu sallist. „Mulle meeldib su sall, see on nagu ida moodi,“ ütles üks õpilane. „Kuidas see sõna ongi eesti keeles?“ Jäin hetkeks mõtlema ja olin vait, sest kohe ei löönud õige väljend pähe. „Idapärane,“ aitas mind õige sõna leidmisel mu oma õpilane. Ja me hakkasime naerma. Lviv ei lakka mind lummamast. Ukrainlased ei lakka mind üllatamast. Ka minus eneses on nüüd palju rohkem. On rohkem, kõige rohkem tänu õpilastele. Kui kätte on jõudnud hetk, kus õpilaste keeleoskus, sõnavarapagas, võtab õpetaja sõnatuks, kui õpilasest endast on saanud õpetaja, võib õpetaja hingerahus lahkuda.

Kuue aasta jooksul on Ukrainas eesti keele tõlkijate hulka lisandunud Orõsja Fedunjak, Katerõna Novak-Botnar, Irõna Pihur, Jevhenja Starodub ja Volodõmõr Tõmtšuk. Eesti keelt saab Lvivi ülikoolis õppida alates 2009. aastast. Sügisel sõidab Lvivi uus lektor Heinike Heinsoo.


Lvivi ülikooli eesti keele õpilaste tõlkes ilmunud teosed

K. Ehin, S. Grigorjeva, M. Kangro, D. Kareva, T. Soomets, A. Teede, E. Viiding, Коли поглянуло униз багряне сонце. [Kui punane päike vaatas alla.] Tlk M. Barabaš, O. Fedunjak, K. Novak, I. Pihur, J. Starodub ja V. Tõmtšuk. Всесвіт 2018, nr 11–12, lk 36–47.

M. Kangro, Жаба. [Konn.] Tlk O. Fedunjak. Золота пектораль 2016, nr 33, lk 82–84.

D. Kareva, Поряд з Ним і зі Світом. [Tema ja maailma lähedal.] Tlk K. Novak. Kamenjar 2018.

Естонські дитячі вірші. Їжаки і пінгвіни. [Siilid ja pingviinid. Eesti lasteluuletused.] Koost M. Pesti, tlk K. Novak. Kiri-Mari 2019.

U. Sikemaa, Святвечір. [Jõululaupäev.] Tlk V. Tõmtšuk. Всесвіт 2017, nr 3–4, lk 17.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht