Kuuekümnendad

Külli Trummal

Kõnelus Viivi Luigega Missugune tundus 60ndate Tallinn maalt tulnud tütarlapsele? Ega ma ise ei pidanud ennast ei maalt tulnuks ega ka tütarlapseks. Samastasin ennast kõikide nende noorte näljaste maailmavallutajatega, kellest ma olin nii palju lugenud. Kogu maailma Jean Christophe’ide ja Jeanne d’Arcidega. Ja samas teadsin, et olen alles algaja, et need luuletused, mida kirjutasin, polnud kõneväärt. Pateetiliselt öeldes taipasin küll, et ma pole vääriline Betti Alveri või Heiti Talviku kingapaelu siduma, kuid tahtsin kõigest hingest suuta ükskord sõna abil ehitada omaenda maailma. Kuna ma olin üles kasvanud kirjasõna sees ja nii palju lugenud küll Pariisidest, küll Moskvatest, küll Londonitest ja Berliinidest, siis olin ma nii-öelda teoorias tugev ja praktikas nõrk. Mis tähendas, et minu ettekujutusele LINNAST Tallinn ei vastanud. Oli väike ja hall. Kuid siiski tornidega, nagu Linn pidi olema, mõnevõrra leidus ka kivisillutist. Siiski oli torne ja kivisillutist vähevõitu ja muu jaoks polnud mul siis silma. Lühidalt öeldes valmistas Tallinn kui linn mulle pettumuse. Jah, mul oli tõesti tunne, et oma lapsepõlve veetsin ühekorraga nii Viljandimaa võsade vahel kui ka kusagil suures linnas. Aastaid hiljem Rooma jõudes näis, nagu oleks mind lapsena mööda viiekümnendate Roomat talutatud. Sellest ebaloogilisest, mõistusevastasest äratundmishetkest olen kirjutanud oma raamatus „Varjuteater”. Igal juhul nägin Tallinna nii, nagu oleksin ma sinna ei tea mis suurest linnast tulnud.

Esimesed tähtsad kohtumised uude, linnaja kirjandusellu sisenemisel?

Olin kogu oma eelneva lühikese elu veetnud reaalsete raamatute ja kujutletud linnade keskel, nii et mulle oli Tallinn ja Tallinna jõudmine iseenesestmõistetav.

Muidugi oli algus raske. Nii nagu see pidigi olema. Raha mul ei olnud Tallinna tulles punast pennigi ja kodust polnud midagi saada. Tuli nälgida. Pidi hankima elukoha, ja tol ajal oli see nii noorele inimesele veel võimatum kui praegu. Praegu on küsimus ainult rahas, tol ajal ei saanud kortereid raha eest, vaid inimesed olid aastaid ja vahel isegi aastakümneid oma töökohtade juures korterijärjekorras. Mõnedele asutustele eraldati kortereid rohkem, teistele vähem. Tollal polnud noorel inimesel mingit sõnaõigust, ta oli tühi koht.

Siiski, tollases kirjanike liidus aidati mind rohkem, kui ma olin ära teeninud. Sain vanalinna ühe ateljeekorteri, mida oli raske soojaks kütta, kuid see oli siiski omaette korter päris intelligentses ümbruskonnas. Polnud ei ühiselamu ega paneelmaja toake.

Siin tahan tänada tagantjärele neid, kes tol ajal kirjanike liidus asjade üle otsustasid. Tõenäoliselt ei tea ma ise tänini, missugune võitlus seda sorti otsuste ümber käis, ja tänini on mulle endale teadmata, kes kirjanike liidu tollastest juhtidest ja ametnikest mind kõige rohkem kaitses.

Igal juhul selle Kuninga (siis Niguliste) tänava pööningukorteri ma sain ja see kujunes sõprade kogunemiskohaks. Selle maja välisuks asus otse kirjanike liidu akende vastas ja me pelgasime kõik kirjanike liidu propagandabüroo juhatajat, keda ei kutsutud mitte kunagi tollase kõnepruugi järgi seltsimees Antsoniks, vaid ikka ainult proua Antsoniks. Meie kõnepruugis oli tema nimi Prantson.

Meile tundus, et ta märgib meie käigud üles ja kannab neist ette Linda Viidingule, Juhani emale. (Sel ajal olin ma napilt 18, teised olid veelgi nooremad. Joel Sang ja Ott Arder võisid olla isegi ainult 15.)

Vanemad kirjanikud nägid mind luuletava maatüdrukuna, ja minul oli vaja ennast kehtestada, õppida väljendama oma tõelist olemust.

Mind aitaski vist see, et Tallinn ei tundunud mulle suur linn ja et ma ei proovinudki kellelegi meeldida, vaid olin mina ise. Nii nagu ma olin.

Väga oluline oli minu jaoks kohtumine Paul-Eerik Rummoga, kes oli ka ise tollal väga noor. Kohtasin luuletajat, kes väljendas sõnade abil minu aega ja minu põlvkonda. See kohtumine julgustas ja toetas mind. Mõistsin, et suur luule on võimalik ka siin ja praegu.

Missugune oli Tallinn? Õhustik?

Tallinn oli unustatud linn. Kuigi seal käis elu, oli ta maailma poliitilistelt kaartidelt minema pühitud. Ja seda oli tunda ka. Küllap ta võis sel ajal meenutada natuke Königsbergi, Dresdenit ja teisi idasse jäänud endise lääne linnu.

Tallinn oli nagu konservipurk, kus kuuekümnendate kastmes säilitati kolmekümnendaid.

Tol ajal võis Tallinna poodides mõnikord näha puhtaid ja hoolitsetud vanu hallilokilisi daame, kellel oli tingimata must kübarake, valge pitskraeke või pisut kulunud naaritsakrae, olenevalt aastaajast, ja kes palusid poemüüjalt kas ühe apelsini (kuuekümnendatel oli apelsine veel poest saada) või viiskümmend grammi sinki (ka sinki oli veel saada). Rohkemaks neil raha ei olnud, sest nad olid kas ise „rahvavaenlased” või olid nad „rahvavaenlase” lesed. Nende vaesus oli nii suur, et mõnikord võis neid näha parkidest mahalangenud oksi korjamas, kütteks. Kuid nad ei lasknud millestki välja paista, et nad on vaesed. Nad hoidsid kõhu kõrvalt kokku, et jõuludeks plaadisaia küpsetada ja natuke ehtsat kohvi osta. Need vanad daamid kuulusid tollase Tallinna juurde. Nii nagu needki, keda kutsuti erariides meesteks, või siis Nõukogude sõjaväelased, keda oli tänavapildis uskumatult palju. Jäi mulje, et vähemalt igal kolmandal vastutulijal on munder seljas.

Kes nägi välja teisiti, seda vahiti avalikult ja otse. Püksid tüdrukute jalas oli kõneaine. Lühikeste seelikute kohta tehti märkusi. Kuuekümnendate lõpus, kui poiste juuksed muudkui pikenesid, tulid töölisnoorte kambad pikajuukselistele kallale ja lõikasid juukseid maha.

Kes kas või välimusega süsteemi vastu protestis, selle elunatuke oli ohus rohkem, kui ta ise arvata oskas.

Kes olid need inimesed, kes teid tollal kõige enam mõjutasid (kui mõjutasid), kellelt saite maalt tulnuna (ja ka edaspidi) tuge ja kindlust?

Tuge ja kindlust oli mulle tõesti tarvis. Kui ei oleks olnud abistavaid inimesi, poleks ma praegu elu ja tervise juures ega vastaks neile küsimustele.

Mind on väga palju aidanud Paul Rummo (Paul-Eeriku isa), Jaan Kross, Vladimir Beekman, kes kõik on olnud erinevatel aastatel kirjanike liidus tööl. Aitas ka Bernhard Haab tolleaegsest Eesti Riiklikust Kirjastusest ja veel väga paljud teised, kelle abist ma tänini ei pruugigi ise teada. Nagu näiteks Kirjanike Maja tädi Malle, kellest ma kirjutan „Varjuteatris”.

See, et nii paljud mind tollal nii palju aitasid, tundus siis iseenesestmõistetav, kuid praegu, tagantjärele, tundub see ime, sest ma polnud veel õieti millegagi näidanud, mis ma olen ja mis must saab. Kõik need inimesed uskusid minusse ja see omakorda andis mulle jõudu vastu pidada ja iseendaks saada.

Üks asi on kirjanduslik mõjutamine, vaimne eeskuju, ja teine asi on see, kas keegi su eest kostab ja sind toetab seal, kuhu sa ise enda eest kostma ei pääse.

Kus oli „loominguline tugipunkt” – kas Harju tänava Kirjanike Maja ja Pegasus?

Harju tänava Kirjanike Maja jäi nii noortele inimestele väga kaugeks. Seal aeti asju, mis käisid kaugelt üle meievanuste pea, ja meid need asjad ei huvitanud ka. Me ei mõistnud päriselt neid pingeid, mis erinevatel pooltel inimeste vahel valitsesid. Me nägime Jaan Krossi ja Paul Kuusbergi ühe ja sama laua taga kohvi joomas ja nalja viskamas, kuid me siiski päriselt ei mõistnud, missugune mõõtmatu kuristik neid mehi lahutas.

Nägime Aleksander Kurtnat ja Uno Lahte ühes ja samas Loomingu toimetuses juttu ajamas, kuid verist rindejoont nende vahel meie silmad päriselt ei seletanud. See oli minevik. Meid huvitas tulevik. Meie ise olimegi tulevik ja see tegi meid suureliseks.

Pegasuse kohvik oli meie salong ja meie söögituba. Tolleaegne Pegasus nägi väga stiilne välja. Puhas kuuekümnendate minimalism. Oleks kõlvanud ükskõik millisesse Lääne-Euroopa pealinna. Pärast, hilisematel aastakümnetel, rikuti Pegasuse kujundus täielikult ära, kuid siis, kuuekümnendatel, nägi ta välja ootamatult elitaarne.

Seal olid kõik punktid i peal, alustades aknavaatest ja lõpetades elavate kalladega. Pegasuse elegantsesse interjööri olid ette nähtud kallad ja tervelt kümme aastat seal seisidki minimalistlikud vaasid elavate kalladega.

Räägin Pegasuse disainist sellepärast nii pikalt, et see on unustatud. See õhkkond ja see interjöör mõjus meile.

Võib isegi öelda, et me veetsime oma nooruse ühes kummalises kohas, mille kujunduse sõnum oli teravas vastuolus ümberringi laiutava Brežnevi riigi ja selle riigi ideoloogiaga.

Missugune oli seltskond, kes käis Pegasuses? Kes on jäänud eredamalt meelde?

Pegasuses käisid põhiliselt kunstiinstituudi, lavakunstikateedri ja konsistooriumi tolleaegsed tudengid. Tudengite koorekiht: Andres Tolts, Ando Keskküla, Leonhard Lapin, Tõnis Rätsep, Vello Janson, Juhan Viiding.

Oli ka teisi, nagu näiteks Kuldar Sink, Jaan Paavle, Ott Arder, Vladislav Koržets, Jaak Jõerüüt, Joel Sang, Kalle Kasemaa, Raul Meel, Toomas Vint. Vahel ilmusid Tartust Aleksander Müller ja Johnny B.

Oli näha ka Mati Unti, Peeter Tulvistet, Tunne Kelamit, Paul-Eerik Rummot, Andres Ehinit … Ma arvan, et Pegasusest on läbi käinud peaaegu kõik tol ajal tegutsenud nooremad vaimuinimesed.

Kas Ku-Ku klubi tegutses tollal?

Muidugi tegutses. Ku-Kus käisid vanemad kunstnikud ja kirjanikud. Meie arust vanemad. Kuigi tegelikult paljud neist „vanematest” võisid olla kolmekümne viie–neljakümne vahel. Meie ise olime napilt kakskümmend. Nende nimed olid tuntud. Meie nimed veel ei olnud.

Meil polnud klubikaartigi, sest neid anti ainult loominguliste liitude liikmetele. Ega me sinna Ku-Kusse just ei kippunud ka. Meie arust seal ainult söödi, joodi ja räusati, kuigi asjaosaliste endi meelest aeti seal kunsti asja, peeti palavaid lahinguid, sõlmiti intriige ja hoiti lippu kõrgel. Meie ei saanud sellest aru. Meie meelest olid Ku-Ku-mehed kinni möödunud ajas. Meie huvid olid teised. Kujutlesime suureliselt endid elavat hoopis uuemas maailmas. Meie purustasime vaimus koos Pariisi tudengitega ülikooli aknaid ja kolasime vaimus mööda Kopenhaageni hipikommuune. Meie protest polnud sihitud mitte ainult nõukogude võimu vastu, vaid võimu vastu üleüldse.

Oleksime põletanud ära mitte ainult punalipu, vaid iga lipu. Mis teistele oli püha, tegi meile nalja.

Ma kirjutan küll siin „meie”, aga „meid” oli tõenäoliselt ainult mõni üksik. Võib-olla mahtus see „meie” ära ühte neljasesse kohvikulauda. Kuid niisama hästi võib olla, et „meid” oli terve põlvkond. Kes seda tagantjärele teab!

Kas keegi luges teie värsse nende loomise ajal? Kes oli teie vaimne õpetaja, eeskuju, kui oli? Teie tollased sõbrad?

Kõik lugesid kõikide luuletusi. Luuletusi kirjutati kohvikus ja luuletusi näidati kohvikus. Kui õpetajast või eeskujust rääkida, siis võib öelda, et õpetajaks ja eeskujuks oli kogu eesti ja kogu maailma luule ja proosa. Kõik need surnud ja elavad, kelle tekstid andsid tuge ja julgust ja näitasid, et võimatu on siiski võimalik.

Mulle oli väga tähtis, mis mu luuletustest arvas Uku Masing, samuti Paul-Eerik Rummo, samuti Jaan Kaplinski.

See oli 1963. aastal. Olin siis viisteist.

Sõpru oli palju, kuid kõik ei olnud lähedased sõbrad. Lähedasemaid sõpru on alati parem hoida saladuses. Olen ise ükskord öelnud, et nii nagu linnupesa peale ei tohi hingata, nii ei maksa ka oma sõpradega suurustada.

Kassetipõlvkonna kujunemine. Mis viis kokku need autorid, kes oli väljaandja, innustaja?

Kokku viis need autorid juhus. Kassetipõlvkond on üldse väga meelevaldne ja kunstlik nimetus, sest need luuletajad, keda nimetatakse kassetipõlvkonnaks, olid oma loomingulaadilt, vanuselt, taustalt, maailmavaatelt ja kalduvustelt nii erinevad, et neid ei saaks kõige parema tahtmise juures ühe mütsi alla panna ja üheks põlvkonnaks nimetada.

Mingit erilist omavahelist läbikäimist nende vahel ei olnud. Nad olid kokku pandud mehaaniliselt, Eesti Riikliku Kirjastuse ja kirjandusbürokraatide suva järgi.

Käsikirju esitati kassetis avaldamiseks tohutult, välja valiti mõned üksikud. Nendest siis saigi see niinimetatud kassetipõlvkond. Autorid omavahel ei pruukinud üldse kohtuda. Loomulikult käisid omavahel läbi ja sõbrustasid need luuletajad, kes olid juba niikuinii sõbrad. Ühte ja samasse pappkarpi pistetud raamatud iseenesest ei viinud kedagi kokku.

Kuidas meenub teile Alliksaar? Kus ta liikus, milline ta oli?

Puutusin intensiivselt Alliksaarega kokku tema elu kolmel viimasel aastal. Mulle on jäänud Arturi ja Linda kodust helge mälestus, sest Linda oli helge ja rõõmus inimene, hoolimata väga raskest elust ja saatuselöökidest.

Minu meelest elasid Alliksaared nii, nagu kirjeldatakse vaesunud aadlike argielu. Nende mõlemate niinimetatud „eluvõõrus” oli aadlike eluvõõrus. Seda laadi eluvõõrust nimetati vanasti ka ülluseks.

Neil ei olnud midagi, kuid nad võisid kerge käe ja rõõmsa meelega oma viimase ära anda, kui kellelgi oli nende meelest veel vähem.

Alliksaar kirjutas oma luuletused tingimustes, millistes loogiliselt võttes peaks olema võimatu luuletusi kirjutada. Nii suurt luuletajat nagu Alliksaar satub maailma harva. Kuna Alliksaare elu oli pühendatud jäägitult ainult luulele, siis vaatasid tollased karjäärikirjanikud tema peale ülevalt alla. Seda enam, et ametlikus Nõukogude Eestis ei võinud ega tohtinud vangilaagrist tulnud Alliksaart luuletajaks pidada ega tema luuletusi avaldada.

Missugune paistis Tartu Tallinnast vaadatuna? Kas tundsite Unti, Vahingut ja tollaseid tartlasi, teatri- ja kirjandusinimesi lähemalt? Minu meelest on 60ndate Tartu ja Tallinna kultuurielu väga-väga erinev olnud ja on praegugi.

Muidugi ma tundsin tollaseid Tartu vaimuinimesi Masingust ja Alliksaarest alustades ja Kaplinski ja Undiga lõpetades.

Teatriinimestega ma eriti kokku ei puutunud, Vahingut ei tundnud.

Kuuekümnendate alguse Tartu erines Tallinnast selle poolest, et Tartus uskusid noored „inimnäolist sotsialismi”, Tallinnas ei uskunud. Tartlased pidasid tallinlasi kergemeelseteks ja küünilisteks, tallinlased tartlasi tõsimeelseteks ja vanaaegseteks. Kusjuures „vanaaegsed” ja „tagurlikud” olid tartlaste silmis just tallinlased!

Sel ajal kui Tartu tudengid panid oma uuendatud komsomolikomiteele palju lootusi, laulsid Tallinna tudengid metsavendade laule ja vaatasid soome TVd.

Teie esimesed luuletused, esimene kogu – kas on meeles, mis tunne see oli, kui avaldati, kuidas võeti vastu? Kas saite kohe tuntuks oma ringkonnas ja kuidas tähistati?

Siiani on meeles see häbi, mida ma tundsin siis, kui mu esimene kogu ilmus. Sest trükis ei ilmunud mitte käsikirja lõplik, parandatud ja täiendatud variant, vaid kogemata, kellegi hooletuse või näpuvea tõttu ilmus trükist raamatu poolik, täiendamata ja parandamata variant.

Praeguse pilguga vaadates teeb see üks välja, sest mis suurt erinevust seal ikka olla sai, aga siis see tundus olevat katastroof.

Muidugi oli mul hea meel, et mu käsikiri kassetis avaldamiseks välja valiti, kuid raamatu ilmumine ise läks minust mööda.

Sel ajal võttis raamatute ilmumine uskumatult palju aega, mitu aastat. Kõigepealt tunnistati käsikiri „vastuvõetavaks”, siis läks veel mitu kuud või koguni aasta, kuni käsikiri läks trükkimisele. Trükikojas võis käsikiri viibida samuti mitu kuud või koguni aasta. Oli juhuseid, kus käsikirja vastuvõetavaks tunnistamisest raamatu ilmumiseni kulus viis aastat. Kuid oli kuuldud ka raamatutest, mille ilmumine võttis seitse aastat!

Oma esimese raamatu ilmumise ajaks olin sellest raamatust „välja kasvanud”. See oli mulle väikeseks jäänud nagu vana palitu. Rõõmu polnud tast mingit.

Raamat võeti üllatavalt hästi vastu. Minuvanused kirjutasid neid luuletusi käsitsi oma kaustikutesse ümber. Ja iga kord ma häbenesin, kui seda raamatut kiideti.

Teiste luuletajate mõju, kas oli ja kui, siis kas toimusid arutelud, luuleõhtud?

Arutelusid ja luuleõhtuid toimus vahetpidamata. Tagantjärele tundub, et tollal muud polnudki kui luuleõhtud ja arutelud. Oli veel üks eriline õhtute liik, mida kutsuti küünlavalgusõhtuteks. Sealgi loeti luuletusi. Need igat sorti õhtud läksid minust enamasti libamisi mööda. Soomlastel on seda laadi sündmuste kohta olemas tabav sõna „kassiristsed”.

Kuigi ma ka ise mõnikord neil õhtutel esinesin, mõjusid nad natuke piinlikult ja ma ei mäleta neist suurt midagi peale ühe tüdruku, kes mul küünlavalgel ükskord krapsti käest kinni võttis ja eriliselt magusa häälega ütles: „Praegu on langevate lehtede aeg. Igal pool on nii palju ilu!”

Mäletan siiski ka noort Paul-Eerikut ühel Kirjanike Maja luuleõhtul esinemas, ja see on mul meeles eluaeg. On minusse raiutud või lõigatud. Kokkuvõtteks võib öelda, et eks nende õhtutega oli nii nagu raamatutega – terve hunniku keskpäraste sekka eksis ikka ka mõni haruldane ja särav.

Keda te lugesite tollal, kes meeldis kõige enam?

Lugesin kõike, mis eesti keeles ilmus, nii tõlkeid kui ka kodumaist kirjandust. Peaks kirjutama pika rea nimesid, kui tahaks mainida kõiki, kes meeldisid. „Meeldis” on selle kohta liiga nõrk ja väike sõna. Need tekstid muutusid minuks endaks, said osaks minu elust, need mitte ei meeldinud mulle, vaid ma elasin nad enda omadeks. Oli ka teisi tekste, mis said külmalt kõrvale lükatud, kuid nendest pole mõtet rääkida.

Tolleagsest eesti luulest äratasid vaimustust Alliksaar ja Masing, Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski, Hando Runnel ja Debora Vaarandi.

Juhan Viiding, Jaak Jõerüüt ja Joel Sang kuuluvad luuletajatena juba seitsmekümnendatesse, nendest ei saa rääkida kui kuuekümnendate luuletajatest.

Kuuekümendate alguses ilmus Loomingu Raamatukogus J. D. Salingeri „Kuristik rukkis” ja varsti seejärel ka Max Frischi „Homo faber”. Need kaks raamatut tähendasid minu elus, minu kirjanikuks kujunemisel rohkem, kui ma siin lühikeses intervjuus rääkida jõuan. Need olid raamatud, mis väljendasid midagi, mis mulle korda läks ja mind väga lähedalt puudutas. Nad rääkisid midagi maailmast, milles ma elasin.

Kirjanike Maja musta laega saal – millised mälestused on sellest kohast? Mis tähendust see omas kirjanikele, missugused üritusi tehti?

Nagu öeldud, mäletan sellest saalist noort Paul-Eerikut üht luuletust lugemas. Seal saalis toimus ka Toominga ja Hermaküla lavastatud Suitsu õhtu, kus loeti Gustav Suitsu luulet. Sellest sündmusest räägiti tollal nii palju, et mul on tunne, nagu oleksin ma seal olnud. Kuid ma ei olnud ja sellepärast pole mul isiklikku mälestust.

Küllap see musta laega saal oli tollal oluline ja tähtis koht tervele Eestile ja eesti kultuurile. Võimalik, et mina ei osanud tema tähtsust hinnata, olin nagu mõni noor barbar! Igal juhul hoidsin ma sellest saalist pigem eemale.

Missugune oli kirjanduselu, millesse sisenesite? Kas toimus tähendusrikkaid üritusi, millest osa võtsite?

Ainus minu jaoks tähendusrikas üritus, millest ma osa võtsin, oli noorte luuletajate õhtu Nõmme kultuurimajas 1969. aasta sügisel. Seal laulis terve lavatäis noori karvaseid koos Juhan Viidinguga nende aastanumbrite kontekstis vägagi riigivastast Juhani laulu „Poja juurde sõjaväkke …”, seal laulis või õieti röökis Tartu boheemlaste kuulus esindaja Aleksander Müller klaveri taga Alliksaare luuletusi, Jaak Jõerüüt luges seal üht pikka luuletust, kus kordus sõna „kirik”, mida sellisena pärast trükkida ei lubatud, seal külvati publiku sekka lilli, seal oli rahvast nagu murdu ja järgmine enam-vähem sama seltskonna luuleõhtu, mis pidi toimuma Salme kultuurimajas, keelati viimasel hetkel ära.

Just see ärakeelatud kirjandusõhtu, mis jäi toimumata, oli tähtsam kui paljud teised õhtud, mis toimusid. Läksime hulgakesi Salme kultuurimajja, kuid uksed olid lukus. Sisse me ei saanud. Tammusime koos kogunema hakkava erutatud publikuga ümber suletud maja. Lumi kriuksus, tähed hiilgasid, oli külm mis kole.

Meid oli ära keelatud – ja see tähendas midagi. Võimalik, et see tähendas laulvat revolutsiooni, milleni oli siis küll veel ligi kakskümmend aastat aega, aga mille teostajateks me sel õhtul muutusime.

Kas kirjanduselu oli rohkem nn omaette nähtus või ikkagi ühiskondlikult mõjutatud? Kirjanike kongressid – oli neil tõepoolest tähendus, nagu nüüd kirjutatakse?

Sel ajal ei olnud omaette nähtusi, ja ega neid pole praegugi. Kompartei peamaja võis ju proovida kunstielu mõjutada, kuid sest ei tulnud enamasti midagi välja. Ei saa unustada, et laulva revolutsiooni vundamendiks oli loomeliitude pleenum. Kunstnikke ja kirjanikke oli ülevaltpoolt peaaegu võimatu mõjutada, sest neil puudus see hirm, mis rahvast tollal vaos hoidis.

Kirjanike kongressidel oli oma tähendus, kuid tänases kontekstis on seda tähendust raske mõista. Kongressidel räägiti asjadest, millest muidu oli keelatud rääkida. Aga seal tuli kõnepulti mõni maestro, mõni tuntud tegija, ja rääkis terve saali ees suu puhtaks – ja kes sai talle kätt suu peale panna. Kuni loomeliitude pleenum polnud võimalik, kasutati tõe ja õiguse eest seismiseks kirjanike kongresse.

Kuidas erines tollane kirjanduselu näiteks praegusest, XXI sajandi teise kümnendi omast?

Laias laastus ei erinenud mitte kuidagi. Siis püüti ennast kehtestada ja nüüd püütakse ennast kehtestada, ainult väline atribuutika ja ideoloogilised loosungid on erinevad. Kes ennast müüa tahtsid, need müüsid ennast ka siis, ja keda huvitas tõde, need ajasid ka siis tõde taga. Täpselt samamoodi nagu praegu.

Kas 60ndaid saab aastate kaupa kuidagi eristada, milline oli õhustik? Tähtsamad sündmused, mis mõjutasid, mis oli tähendusrikas? Praha kevade aegne õhustik?

Välised sündmused, mis õhustikku mõjutasid, olid tagantjärele vaadates Brežnevi võimuletulek ja Praha kevad. Vene tankide Prahasse tungimisest ja kuuekümnendate lõpu õhustikust olen kirjutanud romaanis „Ajaloo ilu”.

August 1968 on praeguseks kauge minevik, kuid selle augustikuu süngust mäletab kogu idapoolne Euroopa. Peale seda polnud „inimnäoline sotsialism” enam tõsiseltvõetav kõneaine. Illusioonid olid purunenud. Tarvitati parooli „mida halvem, seda parem”.

Milline oli poliitiline meelsus eri kümnenditel? Kas sulaaeg oli ikka sula? Kuivõrd oli inimestes vabaduse tunnet tegelikult, pärast ahistavaid 50ndaid? Kas 60ndad olid ikka kuldsed?

Kunagi olen kirjutanud, et nõukogude võim kinnistus Eestis alles kuuekümnendatel ja jään praegugi selle juurde. Kogu Euroopas on kuuekümnendad inetuse aastakümme. Ei varem ega hiljem ole ehitatud nii massiliselt nii inetuid hooneid. Paljud tänase maailma mured kasvavad välja kuuekümnendate aastate pinnasest.

Kuuekümnendad pole kuldsed, vaid on piinlik mälestus sellest, kuidas inimene vanglaga harjub ja vangis oleku häid külgi hakkab otsima. Kuuekümnendad on pigem häbi kui uhkus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht