Kust tuleb vabakutseline kirjanik?

Vabakutselise elu ei ole kuigi vaba, vaid meenutab mõnigi kord sunnitööd. Koroonakevadel on ta aga ilma sellestki.

KATRIN PAUTS

Google’i fotod näitavad mulle sumisevaid ja lõhnavaid mälufragmente kirsi- ja õunapuudest Prahas Petříni aedades, kus olen viimastel aastatel oma kevade veetnud. Jälgin üürikorteri aknast, kuidas Kalamaja pargis puud aeglaselt värvi muudavad. Tülpimus ja väsimus võtavad võimust, kirjatöö ei edene. Usun nüüd, et Maa on lame – jajah, täiesti lame, elutu, ebainspireeriv. Looming on tuli, mis vajab hapnikku, koroonaaeg frustreerib nagu ekraanil kinni kiilunud pilt.

Kust tuleb vabakutseline kirjanik?

Jaan Rõõmus

Värskendan kärsitult e-postkasti. Kultuuriministeeriumist ei ole veel vastust. Taotlesin esimest korda riigilt vabakutselise loovisiku toetust. Ma pole seda varem ära põlanud, vaid eeldasin, et nagunii ei saa. Vahel taotlevad mulle kirjastajad kultuurkapitalist nn autoritasu (loometöötoetust) – nende rutiinne toimetamine, neid asju ma ei otsusta. Koroonakevad tuli liiga ootamatult. Naasin Prahast residentuurist ning jõudsin kirjutada mõned kolumnid, kui eriolukord erameedial kõri kinni nööris. Ka vabakutseliste kaasautorite honoraripaunake sulgus. Lugusid tellitakse vähe ja pean leppima väiksema tasuga. Poole sõnagagi pole enam mainitud järjejuttu, mille pidin ühele ajakirjale kirjutama – olin juba arvestanud, et laenutushüvitise laekumiseni saan sellest rahast üüri ja arved tasutud. (Olgu kiidetud laenutushüvitis, nii pisku kui see meil ka on.) Ära jäävad esinemised raamatukogudes, mis on olnud mõnegi arve maksmisel abiks. Olin klapitamisest kurnatud koroonatagi, aga nüüd on liig.

Vabakutseliseks olude sunnil

Tea, kas ministeeriumist vastavadki? Nagunii on mul süütunne, et avalduse tegin. Kas mina siis olen mingi päris kirjanik? Loomeliitu ei kuulu, auhindu pole välja teeninud. Tunnistan, et kramp, mis on varem mind takistanud mis tahes taotlusi saatmast, on ehk suuresti mu peas. Tegelikult ju ainult kujutan ette, mida „nad“ minust mõtlevad. Keda „nende“ all mõtlen – „päris“ kirjanikke, nn establishment’i. Palju jutumärke, palju tinglikkust. Palju barjääre, mida inimene on suuteline endale ehitama väikestest hetkedest, näiteks kui endine kolleeg erameediast kommenteerib: „Ahah, täna kirjutad Sirpi, homme oled munitsipaalkirjanik.“

Kes üldse on vabakutseline loovisik? Kuidas ta tekkis? Miks ta lihtsalt tööl ei käi?

Mina hakkasin vabakutseliseks kirjanikuks siis, kui mul tee juba püsti ees seisis. Mu kodu hävines jaburas õnnetuses, hoop oli ootamatu. Tervis läks halvaks, nii vaimne kui ka füüsiline. Ma ei käinud enam juba mõnda aega tööl, kui mulle tuli pähe kirjutada raamat. Unistus elas minus varemgi, aga kui oled hommikust õhtuni tööpostil ning jaksad kodus ainult kilekotist valmistoitu välja tõsta, süüa ja magada, takerduvad loomemõtted, need piirduvad puhkuse ajal ühe soojaga arvutisse löödud paari lausega.

Käsikirjal vedas. Kui poleks vedanud, oleks mu tiitliks „menukirjaniku“ asemel „vallasant“. Mis „menukirjanik“, üleüldse? Selle sõna tagamaad pole ma isegi tihanud mõistatada, sest see ei tundu kassikullast turunduspasunate foonil enam sobiv.

Avansist avansini elukene veereb

Vabakutselise elu ei ole kuigi vaba. Sellega kaasneb krooniline õhupuudus. Elan lepingust lepinguni. Üür vajab maksmist ja küsin kirjastajalt avanssi. Mul on sel hetkel harva ettekujutust, mis raamat üldse tuleb, aga esimeste raamatute menu andis päris suure krediidi ja õnneks mind ses osas kuigi pingsalt ei küsitleta. Esimesed korrad on lihtne, energiat ja ideid veel on. Iga järgmine laob juba koormat, mis hakkab aina raskemalt rõhuma. Loen ühe arvustaja juttu, kuidas ma olevat paljutõotav ja kõik ootavat, mida järgmiseks teen. Ohkan, sest tema ei tea, aga mul on kaelas hulk poolikuid lepinguid teostele, mis kulka preemiat ilmselt ei too. Elamisraha oli tarvis, oli kohe vaja. Kirjutasin alla, olin summaga läbi rääkimata nõus. Polnudki aega tingida, sest teise teose tähtaeg hingas kuklasse.

Kuulsin millalgi samal ajal raadiost, kuidas kirjastaja sõnul Eesti minust veel kuulvat – sõnad, mis peaks igale algajale autorile heameelt tegema, aga minusse süstivad need vaid ängi. Viimasel ajal on avansist avansini süsteem mul kokku jooksma hakanud. Kirjutamisest on saanud sunnitöö, olmemured ängistavad ja stress kuhjub. Tõtt-öelda tahaksin kirjutada südame sunnil. Paraku olen endast teinud liinitöölise, sest mul on kogu aeg üks kuramuse rahahäda, see pöörane hirm peavarjuta jääda. Sama häda sunnib kirjutama Delfisse ja Õhtulehte, kuigi kujutan ette, et mu mainele kultuursete komisjonide silmis need lihtsad lookesed head ei tee.

Unistus hingamisruumist

Talve veetsin UNESCO kirjanduslinnade programmi raames Prahas. Kaks muretut kuud – tasuta korter ja stipendium, et süüa-juua ja kultuuri tarbida. Jalutasin Vltava kaldal, pea muremõtetest tühi. Ostsin Hrabali ja Kundera raamatuid, lugesin neid pargipingil. See oli esimene loometoetus, mille isiklikult endale olen saanud. Ma poleks sellise võimaluse olemasolust teadnudki, mingitest residentuuridest ei olnud ma süütaneitsina kirjandusse sadades ju kuulnud, aga õnneks mainis seda tšehhi tuttav. Eesti kirjastajad oma autoritele sellistest asjadest ei räägi ja loomeliitu, kus see info ehk liigub, ma ei kuulu. Oleks hea, kui saaksin mingi tseremooniata kirjanike liitu astumiseks avalduse esitada, aga et soovitajaid leida, tuleb end esmalt tsunfti sisse süüa. Vähemalt nii ma ette kujutan. Ehk on see taas vaid kujuteldav barjäär?

„Sa oled tõsine kirjanik,“ ütles tšehhi tõlkija Tomáš üritusel, kus kuulasin oma võõrasse keelde tõlgitud luuletust nagu unenäolist muusikat. Mina? Ehk tõesti? Kaks kuud oli liiga vähe, jõudsin vaevalt välja puhata ja mõtteid koguda. Miraažiks see lühike periood inimväärset loomeelu koroonakevade saabudes taanduski, aga jumal, kui helge ja kerge see oli. Jah, nüüd olen lõpuks nii meeletult väsinud, et loodan abi. Loodan vabakutselise loovisiku toetust või ka mingit muud, ükskõik. Tahaksin üüri ära maksta, arsti juurde minna. Koroona andis võimaluse midagi paluda.

Katrin Pauts on vabakutseline kirjanik. 2018. aastal laenutati Pautsi teoseid rahvaraamatukogudes 11 938 korda, tema romaanid „Öömees“ ja „Hull hobune“ olid menukuselt Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdani“ järel II ja III kohal. – Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht