Kummaline must raamat

Vana hipipoeeti ei näi kõigutavat miski: kirjutab aga julgelt oma asja edasi ja just nii, nagu oskab.

ANDRUS KASEMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Reet Linna teatas hiljuti Naistelehes, et mõtleb vahel, kui vähe on tal veel elada jäänud. Hannes Varblase (1949) uus luule­raamat „Teise üksinduse aegu“ räägib vananemisest ja hirmust kaduvuse ees luulekeeles.

Varblase uut luulekogu on peetud tumedaks, süngeks, kuid ütleksin pigem, et see on naturalistlik: vanal mehel pole enam armumisi, pole loodus­kirjeldusi, pole elusära. On jäänud vaid realistlikud hinge röntgenipildid: särk mis sa selga tõmbad / haiseb / särk mille sa seljast tõmbad / haiseb / aeg milles elades ellu jääd / haiseb / armastus mille pärast sa ennast tappa tahtsid / haiseb / homne mis teeb sind räppides vabaks / haiseb (lk 55). Luulepilk on pööratud pigem sissepoole ja sealt vaatab vastu – kui mitte lootusetus, siis igatahes, jah, tumedus.

Raamat on musta värvi, kõvade kaantega, väikseformaadiline, hästi mõnus käes hoida – visuaalselt on tegu väga õnnestunud teosega. Teravad nurgad tekitavad turvalise tunde: kui Varblase raamatuga tänaval jalutada, siis sellega on küll hea vargale piki vahtimist anda. Nii kenal teosel võiks lausa väike lukk olla (oleks nagu salapäevik või midagi sellist). Kahjuks lukku pole ja siis pole ka võtit. Kirjandusteosenagi ei oska seda hästi avada.

Kevadel on kena rääkida lindudest. Kirjanikudki on omamoodi linnuliigid, igaühel oma hääl, ja Varblane, mis teha, pole teab mis laululind. Raamatu loen siiski läbi, sest mingi võlu Varblase laulus ja luules on. Vana hipipoeeti näi kõigutavat miski: kirjutab aga julgelt oma asja edasi ja just nii, nagu oskab.

Kui sellest julgest, kuigi pisut ühetoonilisest laulukesest teemasid välja tuua, siis need on ju õieti tõsised: elu, aja kulg, surm, usk (suutmatus uskuda jumalasse), hauatagune elu, unustatus (kui pole enam kellelegi eriti helistada, kui sõbrad on kadunud). Noodivõtme annab ehk kõige paremini kätte autoportree „Varblane“: varbad verised / hinges pole enam / ennastki / aga edasi elad / roomates roojas / allakäiguks nimetad elu / teised ütlevad / tuletooja / ise tead / kuidas aega / kägistad kahe käega / ehkki armastades / vastuvoolu kulgemist / millesse kooldudes / kooled korjuseks koolmel (lk 5).

Öeldakse, et geeniused kirjutavad nii, nagu kirjutaksid eluaeg aina ühte ja sama luuletust. Teise üksinduse aegu kirjutab Varblane aina ja aina sama luuletust vanadusest, aga puuduvad variatsioonid. Varblane on nagu Iiob ja Jaakob ühes isikus: maadleb vananemise ja jumalaga, keda ta ei suuda uskuda, aga ometi mõnes mõttes usub, sest ikkagi maadleb: sitta mulle / su ristist / sitta mulle / ristilöömisest / mina elan / ju Eesti / risti löömises (lk 46). Või siis igatseb, et oleks vähemalt, kelle eest põgeneda selles niikuinii tumenevas elus: kurb / on kui sul / jumalat pole / kelle eest tuleb joosta / teadmata kuhu (lk 54).

Mõned read siiski tõusevad esile, panevad peaaegu kilkama, nagu küsimused surnud emale: ema, mille pärast / ma elanud olen / ema, kelle pärast / ma suren (lk 79). Siin on midagi teistsugust, isiklikku, liigutavat. Varblase luules pole muidu just palju isiklikku: ta peidab kõik read mingi loori taha, võib vaid aimata ta hinges toimuvat.

Viimase luuletuse lõpuridades antakse justkui kokkuvõte: Meie vanuses / ei tohi olla usku / et me muutume paremaks / ent ei tohi olla ka lootust / et me muutume halvemaks (lk 102). Kõlab nagu sünnipäevakaardiõnnitlus või sentents. Tasub kõrva taha panna.

„Teise üksinduse aegu“ on nagu eksistentsiaalsete küsimuste seeneniidistik, mükoriisa: iga luuletus on kõikide eelmistega seotud ja koos kasvab see kõik üheks suureks tumedaks seeneks. Võib-olla korvab raskepärasuse Varblase rütm – hulk luuletusi on riimitud. Autor ise loeks need ette kindlasti huvitavamalt kui lugeja omaette üksinda kodus.

Nagu öeldud, on luulekogus palju surma, aga see pole surma kutsumine, vaid pigem sedastamine, lõpu ootus. Sekka leidub ajaluulet, oma ajaga kurjustamist, kui nii võib öelda. Kohati meenusid Varblase ajaluulet lugedes vanad rekajuhid, kes räägivad, kuidas kõik on halvasti, valitsus on paha, elu sitt. Need on sellised habetunud suure õllekõhuga vanamehed, kes pole rahul oma 40aastase rekamehe staažiga, kes igatsevad töökohavahetust, aga elu muuta enam ka ei suuda. Nii nad virelevad oma rekas, perest eemal, kiruvad valitsust ja aega. Vanadusängi-luuletused on Varblasel meeldejäävamad kui ajaluule, sest on isiklikumad, igavikulisemad ja kummalisel moel isegi nooruslikumad.

Tõnu Õnnepalu on kuskil saates öelnud ilusasti, et on luuletusi, mida ta kannab endaga kaasas terve elu. Võib-olla kannab keegi kuskil kaasas ka Varblase varasemaid luuletusi ja kunagi kannab keegi kaasas ka „Teise üksinduse aegu“ värsse. Luulekogu stiil ja keel on lihtne: ei mingeid erilisi tundepaisutusi ega sürrealismi, kõik jääb argipäeva ja reaalsuse tasemele. Ometi on teos just oma roojas, tusas ja tühjuses ja suutmatuses uskuda ka … võluv!

Varblase raamat jääb kummitama oma erilises naturaalsuses. On küll monotoonsus, värvide puudus, tumetumedus – aga nõrkusest saab paradoksaalselt vana mehe tunnistuse tugevus. Kummaline raamat igatahes.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht