Kuidas meil täiskasvanute maailmas asjad käivad?

INDREK OJAM

Tartus elava produktiivse tõlkija ja kirjamehe Anti Saare värske „Juturaamat“ hakkab esiteks silma ilusa kujunduse poolest. Kunstnik Jüri Mildeberg ja kujundaja Villu Koskaru on andnud sellele ühelt poolt koduse, kuid stiilse ja isegi haruldast käsitööd meenutava juugendliku kuju. Mis tüüpi tekst „Juturaamat“ on ja missugust lugejat ta kõnetab, moodustab aga omaette huvitava küsimusteringi. Selle ringi avamiseks tuleks minu arvates tõlgendada raamatu kui teksti kolme olulist komponenti: 1) tugev eneseteadlik jutustajahääl, 2) adressaadi küsimus: kas „Juturaamat“ on mõeldud lastele või täiskasvanutele? 3) lugude temaatiline sisu: töö, ühiselu, hullus ja normaalsus. Teen neist kolmest valdkonnast juttu järgemööda ja üritan näidata, kuidas need küsimused omavahel seotud on.

Jutustaja kui meistrimees

Jõuline, ka iseenda tegevust seletav ja kommenteeriv jutustajahääl on „Juturaamatu“ esimene poeetiline fakt: „Nüüd tahan ma sulle rääkida loo kahest vennast. Aga enne pean tegema väikese sissejuhatuse selle kohta, kuidas üks ja sama tegu või harjumus või õpetus võib välja viia väga erinevate tagajärgedeni“ (lk 17). Kõik need lood on lugejale pajatatud. Pajatajal on oma hääl ja see hääl ei häbene ka otse lugeja poole pöörduda. Veel enam, mõnikord ei pea jutustaja paljuks isegi lugejaga koos oma teksti lugeda: „Meile sinuga meeldiks mõelda, et Timm sai nüüd aru, missuguse ränga vea ta oli teinud, kui oli oma varju, oma ustavaima kaaslase minema kihutanud. Aga sõgenenud inimene selle peale ei tule…“ (lk 38).

Ühe esimese huvitava lisandusena kaasab jutustaja kommentaaridesse ka oma ameti laiemal, sotsiaalsel meta­tasandil: „Nii oleks see kõik võinud lõppedagi. Ilma loota mehest, kes jättis pesakastid ehitamata, ja loota mehest, kes jättis sellest kirjutamata. Kas pole siis tore, et olen olemas mina ja et ma Hillarist ja Hellarist kuulsin? Nendest kirjutada on minu jaoks puhas rõõm“ (lk 11). Niisugune lausung viitab juba kahele tasandile: esiteks jutustaja ametile teiste teose maailma tegelaste hulgas (jutustaja, elektrik Asko, kunstnik Frida, pensionär Vahur) ja teiseks autori rollile tegelikus maailmas.

Kitsamalt on jutuvestja raamatus siiski eelkõige üks meistrimees teiste hulgas. Kui sinjoore Piolo ja tema perefirma tegeleb pesulõksude arendamise ja turustamisega, Meelis hakkab kokaks ja Frida maalib, siis minajutustajale kuulub raamatu viimane riukalik ja eneseirooniline lugu. Selles antakse ka määratlus kirjaniku ametile üldiselt: „Oled sa kunagi mõelnud kirjaniku ameti peale? Muidu ajad siin lihtsalt umbluud ja paljud inimesed on selle üle pahased. Aga kirjanikule on liialdused lubatud“ (lk 71). Niisiis on kirjanikku teose sees määratletud kui meistrimeest, liialdajat ja üldiselt fiktsioonide loojat.

Laps või „süütu“ lugeja?

Nüüd tuleb käsitleda järgmist küsimust: kes on „Juturaamatu“ adressaat? Lasteraamatu staatusele viitab lugude lühidus ja rohked illustratsioonid, kõige enam aga didaktilisus ja kalduvus oma lugu kaasa tõlgendada, mida eespool iseloomustatud jutustajahäälele kindlasti teha meeldib. Niisuguse tõlgenduse korral oleks „Juturaamat“ kahtlemata õnnestunud, kuna kirjutaja ei alahinda noort lugejat ja väljendab oma tegelaste suhtes empaatiat. Just sellesse dialoogi oma tegelastega kutsutakse ka lugejat, näiteks parandamatusse edukultusesse nakatunud tegelasest Eskost kõneldes: „Kui sa juhtud olema kõige kannatlikum ja kõige heasüdamlikum inimene, siis äkki räägid temaga ja katsud talle kuidagi mõistuse pähe panna?“ (lk 20).

Aga kas võib öelda, et niisugused retoorilised pöördumised, hinnangud ja iroonilised märkused, mida „Juturaamatus“ rohkelt leidub, on suunatud kuidagi üheselt lapsest lugejale? Pigem näib niisugune eristus lapse ja täiskasvanud lugeja, nagu ka tõsiduse ja didaktilisuse vahel raamatut lugedes ennast aina õõnestavat. Täiskasvanute jagelemisi – nagu Jaanuse ja Maanuse mõõduvõtt loos „Superkangelased“, aga ka Esko liialdusi ja Vahuri veidrusi – võib lugeda huumoriga, aga kaht esimest neist peaaegu satiiriliselt. Pilk, mis lugudes täiskasvanute maailma vaatab, avastab seal muu hulgas veidrusi, ebaõiglust ja nukrat üksindust nagu „Loos poisist, kes kaotas oma varju“. Jutustaja rahvajutulik toon toimib selle maailma suhtes pigem mõistuse ja südametunnistuse häälena.

Nii tuleb teise vahekokkuvõtte korras tõdeda, et raamatu staatus lastekirjandusena on enam kui kahtlane või tundub koguni valesti püstitatud küsimusena.

Tühi töö ja meelehaigus

Kõige huvitavamatele spekulatsioonidele tõukab aga tegelemine „Juturaamatu“ lugude temaatikaga. Temaatika all pean ma siin kitsamalt silmas lugude süžeelist tausta, sotsiaalset situatsiooni, milles tegelased asuvad ja millest ilmekas jutustaja pajatama hakkab. Just nende situatsioonide tõsiduses väljendubki raamatu selgelt täiskasvanulik külg ja neisse süvenedes on asi naljast kaugel.

Avaloo „Hakkajad mehed“ tegelased Hillar ja Hellar on usinad ja töökad mehed, kel ei jätku aga ilmselgelt aega, et tegeleda oma hobidega. Jutustaja toimib nende loo lõpus lunastajana, kes lõpuks ainsana aega on leidnud, et midagi kirja panna.

„Täielik keskkonnavahetus“ on lugu depressiooni põdevast pensionärist, kes üritab tulutult oma ellu mingisugust muutust tuua, hakates ümber kujundama oma kodu sisustust ja vahetama kõikvõimalike majapidamistarvete asukohti. Loo lõpul esitab jutustaja küsimuse: „Igatahes võid nüüd mõistatada: kui ta mõne nädala pärast uuesti arsti kabinetti ilmus, puuderest jalas, šampoonipudel seljas ja kohupiim prillideks ees – kas ta pandi siis hullumajja või ei?“ (lk 16). Hoolimata eelnenud absurdihuumori võtmes esitatud lõigust, kus vana Vahur kõikvõimalike koduse pudi-padi asukohti aina võimatumatel viisidel üksteisega ära vahetas, on raske vältida muljet, et vastus küsimusele on ühe lugemisversiooni kohaselt selge – Vahur ongi tõenäoliselt oma viimase mõistuseraasu kaotanud.

Sarnane tõlgenduslik skeem töötab ka loo „Frida“ juures. Peategelasest kunstnik võitleb keskendumisraskustega ning ei suuda oma töid lõpetada. Jutustaja käsitleb tema häda kui mingisugust täiuseiha ja annab sellele kontseptuaalse mündi: Frida üritaks justkui liiga paljut või kõike maalida, mis saabki ju vaid luhtuda. Maailm ei seisa paigal, midagi jääb alati maalitavast pildist välja. Niisugune võte võimaldab huvitavat tekstuaalset hüperbooli. Kuid sisuliselt on võimalik ka seda lugu väga tõsiselt lugeda: Frida jõuab loo lõpuks seisundisse, kus ta käitumine jõuab sotsiaalse aktsepteeritavuse piirile juba ohtlikult lähedale: „See ongi Frida. Mõned arvavad, et ta on peast segi läinud ja tuleks hullumajja panna, aga mina pole nendega nõus“ (lk 60).

Ühes jutukogu parimatest lugudest „Esko ja Asko“ kasvavad nimitegelastest vennad üles võimatuid eesmärke seadvate vanemate hoole all: „Esko ja Asko vanemad olid võtnud endale pähe, et nende lastest peavad saama kas ministrid, kuulsad sportlased või suurte firmade juhid – kui võimalik, siis kõike seda korraga“ (lk 18). Kuigi vendade saatused on pisut erinevad, on autor ilmekalt käsitlenud niisuguste liialduse tagajärgi.

„Allani unenägu“ esitab kolm variatsiooni viimastel aastatel tõsiseid arutelusid tekitanud teemal, milleks on välismaal töötava vanemaga perede toimetulek. Allani unenäo kolm variatsiooni annavad kolm erinevat sotsiaalset situatsiooni: esiteks alles Norras töötamist alustanud veel üsna entusiastlik pereisa, kes plaanib tulevikku; teiseks palju vaesemas, isegi toimetuleku piirile lähenevas situatsioonis, kuid vähemalt Eestis oma perega koos elav isa; ja Norrast Eestisse naasev masenduses olev isa, kelle kooselu on juba lagunenud.

Olen viidanud ülevaatlikult nii paljudele näidetele kindlal põhjusel. On varjamatult selge, et „Juturaamatu“ olulisimaks teemaks on inimestevahelised suhted, kuid eelkõige just töö, hullus ja normaalsus ja eluga toime tulemine. Kuid see külg näitab ennast osaliselt varjatult ja võib mõne teise lugeja jaoks olla hoopis tagaplaanil.

Jutustaja kui tsensor

Töö ja hulluse kui teksti sisu omapärast liikumist esi- ja tagaplaanile tulebki minu meelest tõlgendada kolme tõlgendusliku võtme omavahelise suhte kaudu. Nagu öeldud, on nendeks üsna laiutav, mänglev ja riukalik jutustajahääl; küsimus laste- ja täiskasvanutekirjanduse erinevusest ning lugude ootamatult tõsine sotsiaalne sisu. Viimase valdkonna suhtes tuleb teha oluline mööndus: enamik lugusid lõpeb siiski formaalses ehk lõpplahenduse mõttes õnnelikult.

Tundub, et Anti Saare raamatus toimib jutustajahääl (ehk osaliselt teadvustamatult) tsensorina, mis töötleb tundlikku materjali just parajal määral, andes sellele pajatusele omase südamliku ja õpetliku tooni. See toon adresseerib nooremat (või ehk süütut) lugejat, näidates justkui üheselt, kuidas meil asjad käivad. Kuid ka sellele hüpoteetilisele noorele lugejale on antud selge vihje, et tegelikkuses on asjad tihti hallimad, kurvemad ja problemaatilisemad. Seda ütleb jutustaja viimases loos iseenda kohta antud kommentaari korras: „Üks maailmatu liialdaja, sõnaväänaja ning valevanduja. Taevane arm, kuidas üks inimene kohe ei saa rääkida nii, nagu on!“ (lk 70). Jääb püsima küsimus: mille suhtes jutustaja ikkagi liialdab? See hästi välja mõõdetud kahtlustus ongi raamatu suurimaid plusse.

Niisugusele tõlgendusliku otsustamatuse seisundile pakub hea vaste raamatu kõige tõsisema loo „Poisist, kes kaotas oma varju“ keskne kujund. Mida sümboliseerib Timmi kadunud vari, mis teda segama hakkab, kuid lõpuks tema olulisimaks toeks osutub? Vältimaks loo lihtsustamist, tõlgendan seda lõpetuseks ilma sellele küsimusele üheselt vastamata. Varases lapsepõlves on just vari Timmile sõbraks, kes tal puudub. See hakkab teda aga segama, kui ta kolib linna ja on sunnitud suhtlema terve hulga talle võõrana tunduvate inimestega. Üsna loomulikuna võiks seega järeldada, et vari sisaldab kõike seda, mis poisile uues keskkonnas enese juures enam ei meeldi, nagu oma lihtne päritolu jms.

Varju hülgamisega saabub aga tegelik katastroof: Timm ei meeldi enam kellelegi, ta näib olevat kriisis ja tasakaalust väljas. Lugu laheneb varju tagasivõtmisega (või õigemini, vari aktsepteerib uuesti Timmi) ja õnneliku lõpuga. Aga kui õnnelik see lõpp ikkagi on, arvestades, et Timm saab sellega koos tagasi ka oma „magusa üksinduse“ (lk 39)? „Loo poisist, kes kaotas oma varju“ pessimistlik tõlgendus oleks, et me ei pääse kunagi sellest, kes me teiste jaoks juba oleme, siin ilmas saadab klassipäritolu meid nagu vari.