Kriitika ja algoritm

Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna saamise puhul 8. detsembril 2021

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Mikael Raihhelgauzile tõi kriitikaauhinna Rein Raua romaani „Päikesekiri“ arvustus „Spontaanne tants või juhuslik ekslemine?“ ajakirjas Looming (2021, nr 10).

Ave Taavet

See, kelle nime ei tohi nimetada (pean silmas Kaur Kenderit), ütles kunagi, et tema konkureerib Quentin Tarantino, mitte Jaan Krossiga. Kenderi mõtet võiks laiendada. Kindlasti peame avaldama kaastunnet luuletajatele, kes peavad võistlema räpparite Kendrick Lamari, Lupe Fiasco või Oxxxymironiga. Aga kellega konkureerivad kriitikud? Meie olukord on vahest kõige nirum, sest meie ei heitle isegi inimeste, vaid Goodreadsi ja Amazoni soovitusalgoritmidega. Kui statistilise masinõppe kursus on mulle midagi õpetanud, siis just seda, et suurte andmemahtude korral ei ole nende andmete sisuline mõistmine ennustuste tegemiseks enam kuigi tähtis.

Vahest ongi tõdemus, et varsti oskavad arvutid ka kõige laiema silmaringiga erudiitidest paremini kontekstuaalseid seoseid tuvastada, parim lähtepunkt kriitika nüüdisseisu ja tuleviku üle arutlemiseks? Meil tuleb küsida: mida oskab inimene – kõike eelnevat arvesse võttes – masinast paremini? Milles on ta asendamatu? Slavoj Žižek, kaootiline ja viimasel ajal ka korralikult lahmiv mõtleja, on vastanud sellele küsimusele väga teravmeelse looga. Mees tuleb kohvikusse ja esitab tellimuse: „Palun üks kohv ilma kooreta!“ Minuti pärast tuleb ettekandja taas tema juurde ja hakkab vabandama: „Andke andeks, härra. Meil on koor otsas. Saan pakkuda teile ainult kohvi ilma piimata.“ Kooreta kohvil ja piimata kohvil ei ole päris maailmas mingit vahet, ent inimese peas ei ole need kaks eitust identsed. Niikaua, kuni suudame neid lahus hoida, väidab Žižek, oleme robotitest võimsamad.

Lugedes Maarja Helena Meriste kriitikaülevaadet ajakirja Keel ja Kirjandus märtsinumbris, hakkas tunduma, et eesti kriitikud on viimasel ajal seda tähelepanekut päris tõsiselt võtnud. Külma analüüsi ja subjektiivset emotsiooni rõhutavate arvustuste kõrval on tõstnud pead tõsine arutelu lugemisviiside üle. Kas mõista Hvostovi, Õnnepalu ja Ehini autobiograafilisi tekste dokumentalistika või fiktsioonina? Milliste järelduste ja hinnanguteni me kumbagi teed pidi jõuame? Kas see, mida teeb Eda Ahi, on anakronistlik kummardus meie lüürilise traditsiooni suunas või on ta ise selle traditsiooni täisväärtuslik esindaja ja edendaja? Kuidas muudavad need vaatenurgad tema luule lugeja kogemust? Need on tõesti päriselt huvitavad küsimused!

Arvutid teavad palju fakte ja arendavad oma keele analüüsimise võimekust päevast päeva, kuid nad ei oska tekstiga mängida. Traditsiooniline lugemine on see, mis neil veel välja ei tule. Traditsioonilisuse all ei pea ma silmas aga konservatiivsust või vanamoodsust, vaid võimekust lugeda teksti mingile traditsioonile toetudes. See tähendab tajuda teost elavana, tunnetada selle sisemist dünaamikat, jõuda tõlgendamisel pelgast eksegeesist ja autori intentsioonist kaugemale, mõtestada kirjasõna dialoogis seni kirjutatuga, aga ka loovalt aimata selle suhet nende tuleviku tekstidega, mis pole veel ilmavalgust näinud. Ükski algoritm ei suuda rakendada erinevaid lugemisviise, tundes huvi selle vastu, kuhu need välja viivad. Meie suudame!

Fotoaparaadi leiutamisega kadus vajadus realistliku maali järele, märksa väärtuslikumaks sai kubisti või impressionisti ekstsentriline silm. Kas infost üleküllastumise, lõpmatute arvustuste ja hinnangute ajastul ei seisa me samalaadse murrangu piiril?

Ants Oras on oma manifestis „Arvustajaist ja arvustusest“ nentinud, et loominguline kogemus on ideaalsuse poole pürgivale kriitikule tarvilik. „Loova vaimu vormiandev tegevus on elu põnevamaid vaatepilte, kuid selle jälgimiseks on kasulik samuti omada pisut loovat annet ja tunda teid, mida mööda see liigub,“ kirjutab ta. Järsku just see mõte on tänapäeva kontekstis enim rõhutamist väärt? Ehk säilitab kriitika relevantsuse just see, kui mõistame kirjanduskriitikat ennekõike loomingulise tegevusena, mille põhivooruseks on kujutlusvõime? Mulle näib, et just see ongi meie trump!


Kriitikaauhinna kandidaadid 2021

Alari Allik, „Kuidas vabaneda maa­ilmavaatest?“ (Looming 2021, nr 5)

Sveta Grigorjeva, „Võõras iseendale“ (Vikerkaar 2021, nr 4-5)

Mikael Raihhelgauz, „Kahe­astmeline müstika“ (Sirp 23. IV 2021)

Mikael Raihhelgauz, „Spontaanne tants või juhuslik ekslemine?“ (Looming 2021, nr 10)

Johanna Ross, „Elu on unenägu, aga mis siis?“ (Looming 2021, nr 9)

Joosep Susi ja Jaak Tomberg, „Kirjutus ja ettekirjutus“ (Vikerkaar 2021, nr 9)

Žüriisse kuulusid Rauno Alliksaar, Pille-Riin Larm, Made Luiga, Brita Melts, Carolina Pihelgas ja Märt Väljataga (esimees).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht