Kott või peegel

Elo Viiding

Leena Krohn näitab psühholoogiliselt väga täpselt, kuidas tekivad „minade” illusioonid ning kuidas nende loomise vajadus püsitut inimest hauani painab.   Leena Krohn, Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod. Tõlkinud Asta Põldmäe. Eesti Päevaleht, 2008. 132 lk.      Väga produktiivse, auhinnatud ja tõlgituna, üha  enam küsimusi esitava ja oma teostega küsimusi tekitavana pole Leena Krohn menukirjanik või mõjutuskunstnik. Meediaedu teda ei huvita. See teeb ta paljude lugejate silmis eriti sõltumatuks ja väärikaks. Krohn on kaasaegse soome proosa nurgakivi; tema stiil on selge, terav ja omamoodi humoorikas. Oma eeskujudeks proosas on ta nimetanud näiteks Tšehhovit, Hans Christian Anderseni, Edgar Lee Mastersit, Giuseppe  Tomasi di Lampedusat, Albert Camus’d ...

Leena Krohni romaanid põhinevad sageli lühikestel iseseisvatel peatükkidel, mis on seotud omaette musikaalseks ja kaleidoskoopiliseks tervikuks. Nagu näiteks „Donna Quijote” (WSOY, 1983), mida võib lugeda nii romaanina kui lühinovellide koguna. Nii-öelda paladeks lõikamise tehnikat kasutab ta tihtipeale just seetõttu, et tema enda sõnul on tema meelest igav kirjutada rasket ja  pikka proosat. Krohni huvi putukate elu vastu avaneb tema läbimurderomaaniks peetavas romaanis „Tainaron” (WSOY, 1985; e. k „Tainaron”, Aniara, 1994, tlk Ele Süvalep) kujutatud inimeste maailma allegoorias, millesse on ühtlasi kätketud kokkuvõtvalt kogu Krohni elufilosoofia: kuidas kogu meie tsivilisatsioon põhineb ebaratsionaalsetel alustel ja kokkuleppeliste väärtuste illusoorsusel, mis on ühtaegu nii tõesed kui  valed (nagu näiteks raha, mille kohta jätkuvalt usume, et see on midagi püsivat, kuigi see on kõigest illusioon, spekulatsioon meie tuleviku ja kindlustundega).

„Tainaronis” ilmneb ka Krohni erakordne võime märgata ja kirjeldada nn hübriidreaalsusi, kujutluste ja tegelikkuse kummastavaid põimumisi. Tema raamatute tiraaž on sageli väike (tehakse küll kordustrükke), kuid tal on „oma” püsiv, intelligentne ja jätkuvalt temaga kaasa mõtlev publik, kelle hulgas on nii väga noori kui ka vanemaid inimesi. Eesti keeles on ilmunud ka Krohni lasteraamat „Inimkuues” (Eesti Raamat, 1987, tlk Piret Saluri). Novellikogu „Matemaatilised olendid” sai aastal 1992 Finlandia auhinna. Kuivõrd minu meelest on alati olulised (et mitte öelda, tänapäeval lausa möödapääsmatud) kirjanike endi kommentaarid ja selgitused oma loomingu tausta, selle lugemisviiside võimaluste kohta;  need tänuväärsed võtmed või teeotsad, mida lugejale või kriitikule aeg-ajalt loetuga haakumiseks (või mitte-haakumiseks) pakutakse, siis lähtungi siinkohal ka kirjaniku enda sõnadest, hoolimata kirjanduskriitikas aeg-ajalt valitsevatest fundamentaalsetest hoiakutest, et hea kirjandus „peaks olema kõigile lugejaile kohe esmapilgul arusaadav” ja tekst „rääkima iseenda eest”.

Üks Krohni lugejatest, kes kord uuris paljude  tema teoste motiivide kohta, tunnistas, et tema meelest tunduvad nii mõnedki neist olevat läbistatud psühhoanalüüsist. Krohn aga vastas talle nii: „Vaevalt võivad need olla psühhoanalüüsist „läbistatud”, sest freudistliku inimkäsitluse vaesus, hoolimata selle ajutisest sügavusest, on alati minus hämmeldust tekitanud. Aga ehk ongi hämmeldus inspiratsiooni allikaks.”

Leena Krohn ongi mitmel pool rääkinud psühhoanalüüsi vastu nii  teooria kui teraapiavormina. Loos „Soolakaevandus” vestleb peategelane oma arvutisse programmeeritud psühhoanalüütiku Sigmundiga: „Temast pole mulle abi, ma ei vaja teda, ent tema vajab mind. Testin teda …” (lk 52). Analüütik on masin, kes annab ühekülgseid vastuseid, kuid loomulikult ei haaku inimesega („patsiendi” ehk arvutikasutajaga) enda vastas. Suurepäraselt võtab see kokku üldkehtiva arusaama psühhoanalüüsist: analüütik-masin  on lapsik ja vimmakas projektsioon, esmane kujutelm psühhoanalüütikust, naeruväärsest „kõiketeadjast”, kelle sõnadel pole mingit kaalu ega tähendust, kuna need „ei haaku” inimese „tegelike vajaduste ja probleemidega” (analüütik ei toeta inimese väändunud minapilti, vaid lammutab selle tervenemise teel osadeks), ning analüütik-masinal puudub empaatia (analüütik ei poputa patsiendi eneseteadvust oma kaasanoogutamisega tähtsusetule lobale) – ja pealegi pole patsiendil analüütikut vaja, masinanalüütik vajab hoopis teda! Midagi „uut” või avastuslikku sellises kuvandis tõepoolest pole. „Aga rääkis siis tõeline terapeutki minuga, või kõneles ta isikuga, keda ta kujutles enese ees toolis istuvat? Sellisega, kel oli minu nimi, kes oli minu nägu, aga kes üldse ei olnud mina, vaid tema nägemus minust. Ma ei tahtnud kummutada tema kujutlust minust. Ja peale muu: kuidas võin ma olla kindel, et tema kujutlus minust  on ekslikum kui mu enese arusaam iseenesest. / Aga seda Sigmundit võin ma muuta, ma võin ta tõega täiesti uueks teha. Seda ei saa tema kunagi teha minuga. Ma lisan võtmesõnu ja korrigeerin ta reaktsioone. Mis ta muud on, kui tema reaktsioon? Mis mina muud olen?” (lk 54).

Üldinimlikkuse, enamikule inimestele omased reaktsioonid ja tundmused asetab loo peategelane niisiis kahtluse alla ning päris-analüütiku (ehk patsiendi enda) empaatiavõime puudumine  projitseeritakse masin-analüütikusse, kelle saab pealegi võidukalt tühistada hoopis tema endaga eksperimenteerides (kuna ta on ju ainult „masin”!). Masin-inimesele peab niisiis vastama ka masin-analüütik, keda võib manipuleerida ja kellele reaktsioone ette sööta. Peategelase elugi näib olevat üksnes reaktsioon, selles pole midagi inimlikku. Kõik taandub näivusele. Niinimetatud „minasus” ja individuaalsus  paeluvadki Krohni just selle väidetava paradoksaalsuse tõttu. „Minasus on võib-olla üksnes illusoorne omadus, kuid see kuulub meie vältimatute illusioonide hulka,” ütleb Krohn, ja asetab seega kogu psühholoogilise inimesepildi kahtluse alla. „Ükski pilt inimesest, mida oleme võimelised moodustama, ei saa olla tõsi. See on alati fragmentaarne, nähtud alati möödapääsmatult kitsast vaatenurgast.”

Ühest küljest on mõistetav, miks psühhoanalüüs  jääb ühekülgseks loovale või hingeliselt avatud ja eneseanalüüsivõimelisele inimesele. Või inimesele, kellele üksnes maiste meeleliigutustega mässamine tundub tarbetu või igav. Kuid psühhoanalüüsi laiemat mõju kogu kunstile ja kirjandusele ei saa alahinnata ja seda mõistma on loovad inimesed kahtlemata võimelisemad, kui omaenda projektsioonide ja hirmude käes visklevad pealiskaudsed üldistajad, kes mitte ühtegi niisama võimsat teooriat või mõtlemissuunda kunagi asemele luua ei suudaks, küll aga kiitlevad, et neil puudub alateadvus hoopiski, või sogavad niisama. Krohnil on psühhoanalüüsi vastu kindlasti keskmisest arukamad põhjendused: „Freud ise nimetas hüsteerilisteks ja neurootilisteks inimesi (eeskätt naisi), kellelt oli midagi eemaldatud ja keda oli halvasti koheldud, või kellel oli mingisugune füüsiline haigus, mida ta polnud võimeline diagnoosima”.  Intervjueerija välja pakutud (Freudi) terve inimese kriteerium „terve inimene on võimeline armastama ja tööd tegema” saab Krohnilt lakoonilise vastuse: „Ühiskond võtab sadadelt tuhandetelt selle tervisekriteeriumi ära”.

Selles on Krohnil tuline õigus, kuid on ka täiesti selge, et Freudi algse teooria üksühene kohandamine tänapäeva ühiskonna „reaalsetele situatsioonidele” või inimeste nn esmavajadustele ongi selge ummiktee; viga, mida  tehakse ka tänapäeval, kuna see näib olevat kindlaim viis psühhoanalüüsi kui teooria tühistamiseks või naeruvääristamiseks. Tõepoolest, mida on tööbörsi ukse taga Freudiga peale hakata! Ja kuigi mulle jääb aeg-ajalt arusaamatuks see valdav Freudi kriitika ja negatsioon just intellektuaalide seas, siis pakungi selle üheks põhjuseks psühhoanalüüsi primitiviseerimise või psühhoanalüüsi laiatarbestumise, selle üksühese kohandamise „tegelikule elule”, kui  sellesse tuleks suhtuda ehk samasuguse loovusega, nagu praegu inimmeele või tehnika kõikvõimsusse või maavälisesse intelligentsi.

Pean tunnistama, et Krohni küsitlejaga sarnased mõtted tekkisid „Matemaatilisi olendeid” lugedes siiski ka minul. Kas ei toimi Krohn siiski ise samamoodi nagu psühhoanalüütik? Kas ei vabasta ta kirjanduse lugejat stereotüüpidest, kinnistunud mõtete ja tundmuste tolmusest võrgustikust,  või vähemalt ei juhata meid selle tee otsale? Nagu „Soolakaevanduses”, kus kerkivad teravalt esile küsimused, mis puudutavad Teist; teise reaalset olemist, mis viib (armastuse illusiooni) tapmise või mõrvafantaasiani: „Tema hirmutav füüsis. Tema liha ja veri. Ja kõik, mis sellega seondub, kogu kannatuste ajalugu” (lk 49), kirjeldab psühhopaatlike kalduvustega, empaatiavõimetu peategelane oma magavat naist Juulit, Teist. 

Või kas ei jälgi ta inimest tema püsituses niisama kiretult ja esmapilgul empaatiavabalt, ometi suure varjatud murega inimese enda pärast? Nagu novellis „Valgustunud”, kus peategelane kirjeldab oma lapsepõlvesõbratari Prittat – ja ühtaegu kaasaegset noort inimest või koguni borderline-isiksust, kes on ka täiskasvanuna igaveses puberteedieas ja ülikergesti mõjutatav: „Temal olid oma iidolid. Ta vaimustus ja tüdis ühevõrra ruttu, ta minestas  rokikontsertidel ja tapetseeris oma seinu nii Jim Morrisoni kui Che Guevaraga. Mind nimetas ta fundamentalistiks. Mida ta sellega silmas pidas, jäi veidi ebaselgeks, aga kuidagi see seisis tal ühenduses tõe ja valega. Moraaliga, arvatavasti. Sest ükskord lausus ta möödaminnes: „Sinu arvates on olemas õige ja vale.” Kergitasin kulme ja vaikisin. Vastuse jäin võlgu mitte üksi sellepärast, et märkus oli minu meelest ähmane, tarbetu ja õel” (lk 22). Või:  „Väle ja teravkeelne, seda muidugi. Aga lõtv, ja sellele lisaks on tal närvid. Nartsissist, kellel on närvid – milline nuhtlus ümbrusele! Ta ise nimetab seda tundlikkuseks. Ma tean küll, kuidas ta kohevile läheb, kui kuuleb enda kohta öeldavat: „Ta on nii tundlik.” / Kas pesukäsn on tundlik? On need omadused imeteldavad? Mõjutusi imeb Pritta endasse tõepoolest, aga tema tundlikkus päädib ta enesega, ulatudes aeg-ajalt paranoia ja hüsteeriani. Teised inimesed  on Prittale publik, kellest ta usub, et need raugematu huviga jälgivad ta uusi muutumismänge” (lk 23-24).

Ometi näitab Krohn psühholoogiliselt vägagi täpselt, kuidas tekivad „minade” illusioonid ning kuidas nende loomise vajadus püsitut inimest hauani painab – ja kuni inimene on seesuguse fragmentaarse „mina” enda jaoks loonud, seni on see inimese jaoks tõsi(ne probleem).   

Uskuda või mitte

Loomulikult on üldistus mingis mõttes meelevaldne, kuid Krohni kirjanikuisiksus näib koosnevat  kahest teineteisega pidevalt aru pidavast ja teineteisele lakkamatult küsimusi esitavast kahtlevast poolest. Juba pealkirjas „Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod”, peitub teatav Krohnile igiomane vastuokslikkus. Loos „Valgustunud” ärgitab Pritta loo minategelast liituma mingi sektiga, mille liikmed soovivad valgustuda. Lõpuks aga osutub „valgustusekogemus” Prittale talumatuks – ta muutub pärast seda asotsiaalseks ega saa enam kontakti n-ö reaalse maailmaga. Küsimus „mina” piiridest teravneb veelgi: kui need juba enne paigas polnud, siis ei saanud need paika loksuda ka „valgustuse teel”, kuhu tormati ettevaatamatult ja paristades ning oma vaimseid võimeid üle hinnates, vaid üksnes täielikult koost laguneda.

Skeptiline ja ratsionaalne minategelane suhtub „teadvuse avardamise katsetesse” aga äärmise põhjalikkusega, lausa uskliku kirega:  ta võtab Prittalt lindid, et kuulata ja veenduda, kuidas siis „teadvus avardub”. Linte süvenenult kuulates saab ta pealegi tugeva ärrituse osaliseks, kui on kuulnud (või on see tema hallutsinatsioon?), et Pritta räägib täpselt nagu tema – tema enda häälega. Skeptiline minategelane võitleb ka oma hirmu (skeptitsismi?) deemonitega: „Ma tahan üksipäini olla mina. Ma ei taha, et keegi muu on mina! On seda nii palju palutud?” (lk 38). Tundub, et lihtsalt sõnastatud  tänapäeva ühiskonna probleem. Ometi pole novellis esile kerkiv „minasuse” küsimus („Kui hõlpsaks see meile tehakse …”, lk 38 – s.t kui hõlpsaks tehakse meile see, et me võime olla teised, et „teine” saab „minuks”!) sugugi nii lihtne, et jääda üksnes argitasandile või päädida pelgalt ühiskonnakriitikaga à la pole tähtis, millise sektiga on tegu, aga manipuleeritava inimese sünniks piisab mingisugustest algelistest hüpnootilistest lintidest  – seesugust muusikat kuuleme me ju kõikjal, sündimisest saati, nii koolis kui kaubamajas! Või stereotüüpse tõdemusega, kui hõlpsaks tehakse inimesele tema „minast” loobumine, tema eneseusu, elumõtte- ja tahte allutamine kahtlastele doktriinidele – „mina” primitiivse lahutamise või „lahustamise” ohtusid teadvustamata. Küsimus on palju laiem. Loo minajutustaja muretseb küll „mina” piiride pärast väga tugevalt, lausa neurootiliselt,  ning need piirid on kujunenud lausa tema kinnisideeks – erinevalt tema plähmerdajast sõbratarist, kes „valgustumise” asemel lihtsalt vaimselt tühjeneb.

Aga peategelase painavat nägemust enda ja Pritta „minade” lahustumisest kirjanik rohkem ei kommenteeri ning lugejatki jääb painama küsimus – kes siis on tegelikult see „mina” ja kes on õieti see „tema”? Ka briljantsest novellist „Nõia kätki” võime  lugeda, kuidas skeptiline peategelane läbi põhjalike kahtluste jõuab uskumise – ja iseenda alge juurde. See on pikk ja vaevaline protsess, ja miski sellel teel pole iseenesestmõistetav või lihtne. Kuigi novellil pole metafüüsilist ega müstilist ulatust selle klassikalises mõttes, tuleb taas ilmsiks tõsiasi, et skeptik on see kõige usklikum inimene üldse. Teised tema ümber on taas kord lihtsalt pealiskaudsed.

Peategelane  Riika pole skeptik mitte seetõttu, et ta sooviks demonstreerida oma intellektuaalset üleolekut või kompenseerida sellega oma kujutlusvõime puudumist, vaid eelkõige seetõttu, et ta on loomult põhjalik. Pealiskaudset (usu)kogukonnavaimu kirjeldatakse nii: „Kord meelitati Riika nende pesitsuspaika ja ta nägi pilte nende gurust, paksuhuulelisest, iseendaga rahul olevast ja meelelisest vanast mehest kollases rüüs keset lilli. [—] Talle olid vastumeelt nii nende  räiged raamatud, nende ühiseluseadused kui ka nende viirukite imal ving. / Ja siiski ei saanud ta jätta tunnistamata, et nendel omamoodi elu elavatel inimestel ja temal on midagi ühist. Needki inimesed tahtsid, et jumala sõrm osutaks nendele isiklikult. Sõrm oli tähendus, siht ja saatus” (lk 101-102). Skeptik-ratsionalist temas lausub: „Nad tahtsid, et maailmakõiksusel oleks olnud inimese nägu. Neidki kohutas ääretute avaruste igavene vaikus. Nad rahvastasid  kõiksust oma jumalustega. Füüsikast ja tõenäosuse seadustest, juhusest ja paratamatusest, lainetest ja algosakestest ei olnud neile küllalt.” Ja skeptik-uskuja temas küsib: „Miks küll? Miks Jumal ei oleks võinud ennast ilmutada ühtviisi nii juhusena kui kaitsevaimuna? [—] Kusagil peab olemas olema ka õiglane maailm. Maailm, kus vale vääratakse ning märtrid ja allasurutud saavad oma lunastuse.

Kus inimene õpib ja täieneb päev-päevalt, eluelult”  (lk 102). Riika meenutab ka noort müstikut Ursulat, kes hiljem muutub refleksioonita latataraks – ehk kellelt edasises elus hakkab tulema üksnes „piinlikke kirju”, kuidas Richard Straussi vaim temaga ühendust peab. Prittas ja Ursulas, kahes ebaõnnestunud metafüüsikus kahest erinevast, ometi sarnasest loost, tundub olevat midagi ühist – nad oleksid kui kirjaniku kadumatu koorem, meeldetuletus traumaatilisest peeglitagusest maailmast, mõistusevastasest olemisest, millele tuleb vastanduda ning mis teadlase vaimu ja skeptiku meelekindluse aeg-ajalt proovile paneb. Novellis „Soolakaevandus” kordab peategelaneratsionalist: „Mina omalt poolt arvan, et juhus on fataalne. Putukaliigid. Ilmaolud. Börsikursid” (lk 51). Ursula oli lapsepõlves Riikale näidanud peeglimaailma, mis Riika maailma tugevasti mõjutama hakkab.  Psühhoanalüütiliselt põhineb kujutlus „mina” tervikust inimkeha kujutisel ja peegel on see, mis kindlustab kuvandi endast kui tervikust. Peegel näitab alati ka inimese mina ambivalentsust. Peegli-mina võib röövida ka peeglisse-vaataja identiteedi, ning peeglisse vaadates võib eriti teravalt tajuda ka oma teisesust. Kuid siit edasi: peegel on ka võimas ennustusvahend ning öösiti ei tasu nõrganärvilistel peeglisse vaadata. Päevavalguses võib  peegel olla identiteeti toetav, eneseteadvust tõstev vahend, ent öövalguses võib peeglitagusest saada teatavasti üpris hirmuäratav paik; hoopis teine maailm, kus sulavad üheks minevik, olevik ja tulevik, ja „mina” piiridega pole sellel tõelusel midagi pistmist. „Mina” on peeglis alati ja üksnes illusioon. Kes tahab säilitada illusiooni, sellele on peegel midagi eemaletõukavat, ja peategelast-skeptikut hirmutab kõigepealt „mina” piiride hajumine.     

Näha või mitte

Neurootilist „mina” piiridest kinnihoidmist ja peeglitaguse maailma ratsionaliseerimist kohtab ka „Nõia kätkis”. Riika proovib teadvuse avardamiseks iidset  rituaali – öö veetmist nõiahällis; kui inimene on suutnud selle rituaaliga oma kehast vabaneda, on ta pääsenud oma spirituaalses arengus uuele tasemele. Tema, kes ta ei suuda uskuda kadunukeste hauatagust elu, ei soorita maast kõrgele riputatud kinniseotud kotis magamist mitte niivõrd seletamatute kogemuste, vaid seletatava teadmise janust. Peategelane ei taha „ära pöörata” ega teistega koos „uskuda”, aga ta tahab oma teadvust muuta.  Kuid ta ei usu, et midagi võiks muutuda. Riika teeb katse oma kabinetis, sest puiesteel puu otsas kotis rippuda oleks imelik. „Mida sa tahad selle kotitrikiga saavutada?” / „Keskendumist. Liikumatust. Aistingute seiskamist. Ja viimases järjekorras: oma kehast väljumist.” / Mees vaatas teda õudusega. / „Ma tõepoolest pidin just keeglisaali minema” (lk 108).

Rituaal Riika olemuslikku, skeptilist mina ei muuda, kuigi tema teadvus pisut avardub. Ta  näeb küll nägemusi – tema aju taastoodab päevasündmusi nagu unes, kuid need jäävad peaasjalikult alamatesse sfääridesse, kuna Riika ei lase oma teadvust päris vabaks, õigemini, ei oska seda – oskamatuse ainsaks põhjuseks muidugi eelhäälestus, mis „kotis rippumise” üksnes eksperimendiks jätab. Mida intensiivsemaks lähevad nägemused, seda rohkem tunneb ta ka hirmu, ning nägemus päevalillest tütretütre käes „päästab ta”, sest „päevalille määratu elujõud paiskub talle vastu silmi” (lk 110). Ja määratuna tunduv elujõud peabki vahele astuma just sel hetkel, kui ülesanne on sujuvalt jõudnud lahendamishetke juurde. Kotist välja roninud, taas peegli ees seistes ning veendudes, et ta on ikka „seesama”, satub ta korraga tagasi maailma, mida Ursula talle kunagi näitas. Tema „mina” hakkab lahustuma alles peegli ees – peegli ees, kus toimus  tema mina lahustumine esmakordseltki, see tähendab hetkel, mil ta hakkas esimest korda esitama küsimusi enese piiride kohta ühes suuremas ruumis, ja ta näeb seda omaenda silmaga! Ent ometi on Riika ikka veel sealsamas, oma tunnetuse algfaasis. Lõpuks peab ta paremaks ohates peeglisaalist lahti öelda ja kotti, oma kookonisse, tagasi ronida.

Koos peategelasega ohkan ka mina, lugeja, sest peegelgi ei näita midagi enamat.  Aga küsimusi muudkui kerkib ja kerkib. „Krohni kui avalikus elus osaleja kompromissituse kõrvale sobib hästi tema novellides sisalduv valmisolek n-ö lõpuni välja minna,” kirjutab Jan Kaus raamatu pöördelehel. Seda valmisolekut võib tõepoolest tajuda: Krohn seisab hea selle eest, et me kõik võiksime esitada küsimusi, ja – et meil oleks lubatud ka meile pakutud vastuseid, nende tõesust tunnetamata, kohe esmapilgul mitte mõista.  Et me kõik võiksime päevakese veeta nõiahällis ja jätkata sealt, kus tema oma loo lõpetas.