Kolhoosid ja „Euroopa“

Hasso Krull ei püüa luua fikseeritud kultuurilis-poliitilist maailmapilti, vaid uurib eurooplase identiteeti kogu selle keerukuses.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Kui ma veel põhikoolis õppisin, rääkis meie ajalooõpetaja ühest vanemast prouast, kellega ta lapsena nõukogude ajal haiglas tuttavaks oli saanud. Teatavasti ei paku haiglad praegugi oma klientidele suuremat meelelahutust, seda igavam oli seal 1980. aastatel, kui palatites polnud televiisoreid ja patsientidel puudusid nutitelefonid. Ainus ajaviide oli seega magamine või lugemine. Mainitud proua luges palju, kuid tema kirjanduseelistus oli mõneti kummaline. Nimelt arvas ta, et parimad romaanid on need, „mis räägivad armastusest ja kolhooside rajamisest“.

Niisugust temaatikat on kerge pidada sotsrealistliku rämpskirjanduse propagandavõtteks, kuigi tegelikult on lähtutud õigetest eeldustest. Esiteks, müüt kõnetab paremini kui mis tahes filosoofiline heietus või empiiriline analüüs, edastades statistilisest tõest kõrgemal paiknevat käitumuslikku tõde, luues ideaali, mille poole pürgida. Teiseks, noore tütarlapse (armastus)lugu on ju enamikule meist palju südamelähedasem kui mõne elutu kangelase kinnisideelised vägiteod. Luulekogus „Euroopa“ on Hasso Krull püüdnud neid tõsiasju rakendada – muidugi mitte propaganda, vaid väärt kirjanduse loomiseks.

Krullile omaselt koosneb „Euroopa“ eelkõige terviklikest narratiividest. Kui arvata välja paar kõrvalepõiget (nt „Tõde olevat kuskil vahepeal“, lk 14), ei saa luuletusi eraldiseisvatena ette lugeda. Pigem on tegemist minipoeemide või luuleliste novellide kogumikuga. Jutus­tavale sisule vaatamata ei ole teose keel kaugeltki proosaline. Küll aga nõuab konkreetse salmi sõnamängude mõistmine eelmistel lehekülgedel loodud konteksti tundmist. Näiteks luuletusest „Papp õnnistas Euroopat“ leiame read: Tüdrukud vaatasid. Silmad täis aimusi. / Ai musi. Ai musi.  võta palalalapilt, / palalalalak, võta ja vii kuhu / vaja. Vaju (lk 64). Need sõnad jäävad segaseks, kui lugeja pole sündmuste arenguga tutvunud. Nimelt napsas Euroopa surmalt ta säärepaela ja palaku (mingi kohutavalt haisev tundmatu ollus), mille järel hakkas surm teda taga otsima. Neiu sõbrannad löövad kartma, tahavad, et Euroopa viiks artefaktid tondile tagasi – sealt ka silmakirjalikud musid ja hirmuvärinates sõnatud „palalalalak“.

Ühendades maalilised peisaažid groteskse kaosega, kreeka müüdid eesti regilauluga, kujutab Hasso Krull maailmajao topoloogiat selle pidevas muutumises. Tema „Euroopa“ oli luule kategoorias Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat.

Kaido Vainomaa

Raamatus jutustatakse mitu sidusat lugu, kusjuures tähtsamaks kirjanduslikuks töövahendiks saab teravmeelne viide. Peamine motiiv on Euroopa müüdi ümberjutustus. Krulli lähteallikaks pole aga pulliks kehastunud Zeusi foiniikia neiu vägistamise obstsöönne süžee, vaid ülev muinasjutt valge härja ohverdanud jumalannast: seal kõnnid / sina, imekaunis Euroopa, vana / pagana armuke, aga ütle, miks / sul see verine nuga on käes (lk 10). Ent autor ei lase ennast piirata vaid ühel müüdil. „Euroopa“ on justkui unenägu, kus tuuakse esile pildikesi laialipillatud narratiividest, põimides need müstiliseks nägemuseks, mida ei saagi / vaadata, ainult jutustada kaua / ja kannatlikult, jutustada kuni / jutustaja tunneb enda ära, tunneb / ära veekarva mustri (lk 17). Krull ei püüa luua mingit fikseeritud kultuurilis-poliitilist maailmapilti, vaid uurib eurooplase identiteeti kogu selle keerukuses. Mõtteretke käigus võib kõike ette tulla, alus­tades Prometheuse kaudu esitatud iroonilisest võimuanalüüsist Prometheus / valitseb neid nagu maksapasteet, (lk 11) ja lõpetades meie enda rahvuseepose pessimismiga Wana Kalewi wiskas ta Wiru randa: see / waakus hinge, kuni viimaks suri / vana pagana käte vahel (lk 11).

Luuleraamatu kohta on „Euroopa“ ainestik üllatavalt põnev. Kõigepealt saab jumalannast lustakalt grimmiliku loo kangelanna. Linnas on hirmus kirik, mille tornil ripub luukere. Kõrtsmik lubab skeleti allatoomise eest teadmata põhjusel anda kopsaka rahalise auhinna. Neiu täidab ta ülesande, ent luukere ehmatab kõrtsikülalisi ja lõpuks peab Euroopa selle tagasi viima. Tal tuleb laskuda mööda keerduvat treppi krüpti, kus ta kohtab Aafrikat, küünla ees istuvat naist. Krüptis kimbutavad teda kirstudes lebavad olendid: Puusärgid on nüüd / juba rohkem paokil, pragu­dest paistab / isegi helkivaid hambaid  Ainult öömusti nägusid pole sugugi näha (lk 32). Teda tabab meelepimedus, mälupimedus, musta mandri pimedus (lk 33). See stseen on omamoodi märgiline. Raske on vältida kiusatust tõlgendada seika rassisuhete kontekstis, ent kui see tee valida, pole kuidagi võimalik jõuda ühese järelduseni. Kas Euroopa kardab Aafrikat kui sellist või pelgab hoopis kokkupuudet oma koloniaalse minevikuga? Kas luukerest vabanemine ja õnnelik pääsemine kirikust tähistab lunastust ja rassistlikust minevikust puhtaks saamist või alatut põgenemist vastutuse eest?

Ambivalentsus on Krulli teosele ise­loomulik. Ta jätab mõningad kujundid õhku, ent need on alati mitmetähenduslikud, sisaldavad kõikvõimalikke arenguliine ja lahendusi. Vaadakem kas või järgmisi värsse: Kataloonia hakkas mässama. / Nüüd ohverdage lumivalge härg, haarake / ja hoidke tal kõvas­ti sarvist (lk 15). Autor on Kataloonia iseseisvuskatsete ja härja ohverdamise vahele paralleele tõmmates liikunud selgelt päevapoliitikasse, ent ei püüa kindlat vastust peale suruda. Kas härja ohverdamine (Hispaania keskvalitsuse jõuline sekkumine?) on Euroopa loo elushoidmise hädavajalik komponent, õigustatud mõrv, või hoopis julm ja külmavereline vägivald? Mida tähistab Euroopa loo teine töötlus, kus neiu satub segastel põhjustel surnuaia-afääri, mis lõppeb tema hukkumisega? Härja seljas ratsutavat Euroopat näeb muuhulgas Kreeka kaheeurose mündi peal. Kas sümboliseerib raamatu teine pool siis kriisistsenaariumi, Euroopa projekti luhtumist globaalse dünaamika virvarris? Ons rida kõrtsmiku laual kasvavast rahakuhjast Müntide kuhi kasvab kui Paabeli torn, (lk 18) viide Keskpanga aktiiv­sele rahatrükile?

Erinevalt kolhoositeemalistest armastusromaanidest pole „Euroopa“ eesmärk vastuseid anda. Ühendades maalilised peisaažid groteskse kaosega, kreeka müüdid eesti regilauluga, kujutab Hasso Krull maailmajao topoloogiat selle pidevas muutumises. Oma luule kaudu paneb ta lugeja segadust nautima. Kui kogumikust saab üldse midagi Euroopa olemuse kohta tuletada, siis eelkõige seda, et euroopalikkus on Derrida mõttes erinevus iseendast, radikaalne keeldumine klammerduda mingi kindla essentsi juurde. Krull tunnustab pärandi tähtsust, ent laseb sel edasi elada, pidevalt areneda ja uusi territooriume avastada. Selles suhtes sarnaneb ta oma teose kangelasega, kes istub akna all / ja mõtleb, mõtted ujuvad ta pea seest läbi / ja valguvad laiali nagu udu, nagu piimjas vaip (lk 87). Paradoksaalselt peitub Krulli suurim voorus just selles laialivalgumises.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht