Kõik päris-kunst on ülesaamise kunst

Asta Põldmäe

Veronika Kivisilla, Kallis kalender, (luuletusi 2009 – 2010). Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2011. 68 lk. „Kallis kalender”, debüütteos, on kõvade sõnade raamat. Autor ei ole uje vaatleja, peosaalis  pingil ootaja – kas tuleb keegi tantsule paluma? Kas märkab? Kingib tähelepanu? Ei. Selle elu peost ta end ilma ei ole jätnud ning kes kordki on kuulnud Veronikat tugeval madalal häälel laulmas, tõelise folklaulikuna peast värsse paiskamas ja meloodiasse mahtumas, teab, et rahuneb see pulbitsev hing nimelt esinemise ja loomise protsessis. Seal on ta päriselt. 

Rahulik ja autoriteetne. Seal on ta allikas küllane ning igasugused vaatlejalikud mured – kuidas see kõik kõrvalt paistab, ega ma kellelegi liiga ei tee, kellegi isikut ei riiva, – on sel  hetkel temast väga kaugel. Loomine kaitseb ise looja ära, nii nagu see loomulik ongi. Ja see on asi, mida laua taga oma paberilehega/arvutiga vastamisi istujal-luuletajal väga raske on endale sisendada. „Kalli kalendri” autoril ka. Lühikese ajalõigu, kõigest paari aasta luulekogum reflekteerib siin üht keerukaimat hetke luuletaja ja inimese elus. Ollakse oma noorte aastate ülemisel piiril. On sõlmitud omad pühad seosed. On harunema päästetud uued  õrnad elud, on hakkama saadud juba nii mitmete nii vaidlusväliste asjadega, et lunastus on juba iseenesestki käeulatuses. Oled – tänapäevastesse kujunditesse pandult – iseenese dispetšer ja elulise vastutuse juhtpaneel. Kuid minatunnetuse ja minaevolutsiooni armuheitmatu sammutakt ei vaibu siia. Ja ärkad keset oma suveööunenägu külmas higis. Sest elu, mis võiks olla kaitstud ja lihtne, ei ole seda. Kell/kalender, mille oled enam-vähem  seljatanud, mille kätte sa enam ei tarvitseks jääda, näitab hambaid, virutab vaata et vastugi ja sunnib võtma mõtlemisaja.       

Mis sisepilgule avaneb, on kõike muud kui idülliline. Avastusi on ja nende tõotuslikkusel on nii saladuse valdaja kui ustavusvande andnu palgepool. Anne on antud ja sellest (ise) aimusaamine on tõsine ehmatus, peaaegu šokk, pole see mingi õnnesööst, pigem visklemine, peataolek, kartus, et järgneb teedelagunemine  nagu märtsis, argipäevased kaaslased on ühtäkki kui vahatatud viljad, kelle sisemusest tahaks leida midagi ehtsat ja usutavat, – mullast, mõhnalist mugulat nagu see, millena iseend tuntakse. On ülesärkamise aeg, igapäeva tundetuimuse talvest välja kevadsulaga kaasa kandumine, mis on ähvardav ja kaost tõotav, kuid juba on see neoteenik, üllatav ja uudne, otsekui alligaatoripoeg munast poolenisti koorunud ja tagasi ta enam sinna ei saa. Väeti  ja ebausutav, liigutavgi, enam ei ole lootust ära varjata oma olemust ning see lööb valmiku endagi rööpast välja. Sass Suuman kirjutas kunagi väga teravmeelse luuletuse kirjanikust, kes on kui reptiil, kes toitub inimestest ja kelle süütuid siniseid silmi maksab karta. Kardab silmade omanik isegi – tõepoolest, milline avastus!     

Algab visklemine ja moondamine, otsitakse kattevarju, kus end koguda, kuni jõuab endaga, oma kirjanikuna konstitueerunud minaga, milleks juba esimene (tugev!) raamat on piisav süütõend, pisutki tuttavamaks saada. Variandid: kolmekümneselt on hilja punkariks või hipiks hakata (miks punkariks, miks hipiks?!), kõige suurem ja kurvem on muskusveiseüksindus (miks muskusveis?!), tuleb süüa musti marju, iga söödud sõna eest mari (miks söödud  sõnad, miks „ausalt” ära rääkida ei saa?!) – jah, see kõik on see alligaatoripojaks ümbersünd, valus, võõrastav, ja urge, kuhu tagurdades peitu vingerdada, on napilt. Õieti polegi neid.   

„Kallis kalender” on päris kattev pealkiri, samuti on õiged kunstnik Piia Ruberi kollakaspruunid agulimajatundelised kaaned, leporello stiilis välisvorm, mis külapillimehe lõõtsalehvikuna avanedes näitab lihtsüdamlikult oma avanenud voldipõhju, et järgmisel viivul kõik tummisui taas endasse sulgeda. Nii üks kui  teine kui kolmas on osav kunstiline mimikri. Minu esimene kerglane kavatsus raamatut retsenseerida oli ehitada arvustus kalendrina, selle nelja vahelehena, kus esimene oleks looduspilt, kevad või talv Pääskülas, teine – avatud aken, kolmas – mõni moodne mänguasi, näiteks laste kiirteesõidusimulaator ja neljas – näod, näod, näod. Kalendri kaanel aga ilutseksid tanksaapad ja sammulugeja. Kui ma oma latreid täitma asusin, selgus  üsna ruttu, kui allumatud on luuletused seekord mis tahes ühisnimetusele või sümbolile. Selgus, et sammulugeja on ületöötamisest hinge heitmas, sest luuletaja elu ja loomine käibki suuremalt jaolt sammudes läbi aprillituule ja kõntsa, mis lendab kahte lehte, üle märgade mätaste, kust tõmmatakse sinusoid mööda sinu maid ja soid. Pääskülast linnasüdameni välja. Aken võib küll avatud olla, kuid pigem lahti murtud, kui avatud tuulutuseks. 

Keegi on oma kodust jõuga välja tunginud, nii et pilpad piitadest, välja seinte surutisest, et teisel pool tunda oma siruulatust. Samas aga ärgu arvatagu, et lahkuja ise tagasi ei tule, sest seinteta ta katus ei kanna.       

Kodu ehk lõpunimääratus on siin see, millega end vabadusse välja raiuv hing oma sisimas  peab lõppematut võitlust. Pea aurab, süda on rõske, see süda on kütmata. Veebruari viimaste kõvade kütmiste aeg, aimab süda. Kütteks läheb koguni allesjäänud terve talunaisetarkus ja see on juba nii kange kraam, et murenenud tellistega vana ahi saab köetud lõhki. Äng kasvab, valu jälitab kui rahutu rinnalaps, kes ei lase lahkuda vaikselt voodiveerelt, väljapääsu ei ole. Tuleb siis ise minna tiigi taha metsa, tuua kase- või toomingaoksi, et vitsad  vaasis sunniviisil vastutahtsi-vara lehtiks. Juba on oksakäärivedru pinevusest pingul. Latv aga jääb maha kaksamata. Jääb, sest lõikajale on liiga hästi teada, mis tähendab peale talvede talve ladvata kevadesse astuda. Vahemärkuse korras: see on ühtlasi raamatu üks kõige kõige ilusamaid, kujundimahukamaid luuletusi, milles kokkusurutud olekus on erakordne tundejõud, moraalsete valikute olematuse mõistmise lõikav lämmatavus, salauks luuletaja  loomuse kõige väärtuslikumatesse geoloogilistesse kihistustesse.     

  Jah, aga nüüd laste kiirteesõidusimulaator, kellele seda pakkuda? Sõna-sõnalt võttes justkui tekstist ei leiagi adressaati. Kuid seda tungivam on tunne, et nad on kogu aeg siin, lapsed on siin, sest millel rajaneb (naise) süütunne oma (kunstniku)separatismi pärast kindlamini,  kui mitte nendel. Olen kevadine kiresuretaja – sellised sõnad ei tõuse kunagi asjata suhu. Mis on kirg, elul pole kirega küll miskit pistmist! – teab tark kõrvaltõpetaja. Õigus, ei olegi! Kuid kui haaratakse labidas, et sukelduda tervistavasse kraavihalliväsimusse, on kõik kraaviperved täis kirglikke varsakapju. Ja nüüd viimane vaheleht, nägudegalerii. Inimmulje on ikka kõige vägevam, sinna ei ole midagi teha. Raamatus lõimuvad need mustrid  teise autorile tähtsa valdkonnaga – taimedega. Räppluuletuse tsüklis kohtab lausa suure kolumbialase vaimus joobnustavaid põiminguid. On lämmatavaid taimi ja ogalisi taimi, pojenge ja punaseid mürkmarju, ning kui loovuslõõm tihtigi umbub vastukõla jahedasse kidurusse, taandutakse diskreetses jõukohasuse püüus värisevaks haavaks või pisikeseks tõmmuks hapukirsiks. Et hoidisena salamisi säilida ühe teatava sahvri kas või kõige tagumisel  riiulil. Jäädes siiski eht-eestlaslikult aretusele allumatuks. 

Siis on tingimata lootust. Kõik päris-kunst on ülesaamise kunst.