Kõigepealt soovitan ma … – Igal raamatul oma aeg

Kui Tartu linnakirjanik oleks Eesti kuningas, siis vabastaks ta need, kes „Punase sorgo“ läbi loevad, aastaks Aliexpressist ja Banggoodist tellitava träni tollimaksust.

VAHUR AFANASJEV

Kõigepealt soovitan ma mitte mõtelda selle üle, mida lugeda, vaid kohe lugema hakata, kõike, mis kätte satub. Teiseks soovitan raamatu julgelt pooleli jätta, kui seda just töö või kooli pärast lugema ei pea. Kui raamat ei tundu arendav, rahustav, erootiline või muul moel erutav, siis lugegu seda keegi teine. Või tuleb seda lugeda hiljem, vanema ja lollimana – või targemana.

Seoses „Serafima ja Bogdani“ pealkirja kandva romaaniga pihivad inimesed mulle, et lugedes meenus neile see või too teos. Tänu sellele olen avastanud suurepäraseid teoseid, näiteks Silver Anniko „Rusikad“, millest olin vaid ähmaselt kuulnud. „Rusikad“ on räme tükk. Metsiku talendi kirjutatud. Ei mingit sihilikku hämamist, vaid palju tegelasi, ehedad elupildid, selgelt jälgitavad liinid, mis ilusasti kokku jooksevad. Joonistuvad välja selged ideed, sealhulgas poliitilised: vaesest perest tegelane, kelle õpinguid toetas noor taluperemees, areneb ülikoolis moraalseks värdjaks, suul sotsiaalse õigluse tolleaegsed ekvivalendid ja käsi valmis küütimise protokollile alla kirjutama.

„Rusikate“ esmatrükk ilmus minu sünniaastal, 1979 – räägitagu veel, et Brežnevi ajal kultuuri eriliselt lämmatati. Sulaajast selletaolist eesti romaani ei meenu. Lugesin esmatrükki ja mõtlesin, et peaks Anniko pärijad üles otsima ning paluma luba raamat uuesti välja anda. Hans H grupp tegi ära, ja hästi tegi, raamat läheb nagu Kofkini jäätis 1989. aasta suvel. Uustrükk on kärbeteta. Loodan, et see ei tähenda venimist, nagu juhtus Coppola filmi „Apokalüpsis täna“ uusversiooniga.

Nii. Mihhail Šolohhovi „Vaikne Don“, mida Andrei Hvostov „Serafima ja Bogdani“ mõjutajaks peab, on mul endiselt lugemata, aga Peeter Helme soovitusel neelasin Hiina nobelisti Mo Yani romaani „Punane sorgo“ (Koolibri, 2014). Kummardus Märt Läänemetsale: vägev lugu otse hiina keelest eesti keelde toodud! On ette heidetud, et mu raamatutes leidub üht ja teist. Mo Yani omas mitte ainult ei leidu, vaid pritsib, ning mitte esimest ja teist, vaid kolmandat ja neljandatki. Kindlasti saaks olla õrnem ja hõllanduslikum, aga siis oleks see muu raamat. Väga võimalik, et mitte nii veenev.

Kui oleksin Eesti kuningas, siis vabastaksin need, kes „Punase sorgo“ läbi loevad, aastaks Aliexpressist ja Bang­goodist tellitava träni tollimaksust. Lo Guan-Tšungi „Kolmevalitsuse“ eest kolmeks aastaks, nii et seda teost soovitan ka (tlk M. Jürna, 1959). Ning kui jutt juba tõlkekirjandusele läks, siis kõiki Hendrik Lindepuu tõlgitud ja kirjastatud poolakaid, eriti muidugi Mrożekit, Miłoszit, Hłaskot, Witkiewiczit, Tokarczukki, Szymborskat ja Gombrowiczit.

Peeter Helme tõenäoliselt täiesti pöörast romaani „Haakrist ja ajarelv“ (Postimees, 2019) ei saa ma soovitada, sest esiteks oleme liiga sõpsid ning teiseks oli raamat poest otsas ja mul lugemata. Käesoleva sajandi keskel on Suur-Saksamaa ja Jaapani keisririik jaganud omavahel ära kogu päikesesüsteemi. Helme raamatu tutvustus kõlab nagu üks kuu peal elavatest natsidest pajatav soomlaste film, mis tegelikult ei ole väga köitev linateos. See selleks. Julgelt soovitan Isaac Asimovi „Asumit“, mille uustrükk on äsja ilmunud (tlk Linda Ariva, Eesti Raamat, 2019). Pikk planeerimine ja ühiskonna areng. Midagi samalaadset üritavad hiinlased praegu läbi viia.

Kes suudab luulet lugeda, sellel soovitan seda teha. Peale kõige muu näevad luulekogud tänapäeval viisakad välja, mitte et Kivisildniku kirjastuse makulatuursed formaadid peaksid ummistama kogu riiuli. Võtke ette näiteks kõrge rohelises kalingurköites raamat, mille minimalistlikult hea kompaga kaanel kulgeb maitsekas surutrükis diagonaal, ehk Anna-Kristiina Pae „Lindudeta kevad“ (Elusamus, 2019).

„Lindudeta kevad“ on luule nagu kvaliteetsed laulusõnad (justkui Bowie või Grebenštšikov): üle suure Lasnamäe tõuseb sinine päike – eks ole ju visuaalne ja köitev kujund? Või mis kujund, lihtsalt pilt. olin vaevu üheteistkümneaastane / kuulasin kadi raadiost mõnikord / muusikat ja koorisin vabal ajal kartuleid. Eelmisel kümnendil oleks Pae tekstid sotsiaalseks liigitatud. Siis, kui humanitaaridele veel tundus, et kõik, mis on vähegi seotud reaalse eluga, kannab sotsiaalset sõnumit. Kogus on üks tekst kilpkonnast, mida eriti lugeda soovitan.

Kristiina Ehini luulekogu „Aga armastusel on metsalinnu süda“ (K. Ehin, 2018) on kindlasti sotsiaalne. Ja see on hea, mis siis, et mõtete, tunnete ja loosungite laulumängu on paiguti raske jälgida. Kirjutasin kõigepealt kogemata „metsalinna süda“. Sellestki võiks luuletada. Käisin mullu Ehini luulekirjutamise seminaril – põnev mõtteharjutus, soovitan sedagi.

Mõni nädal tagasi lohetses kirjanike liidu listis tüütu sajajalgne, ellu manatud Mart Kivastiku küsimusest, kuidas moodustatakse kulka auhindade komisjonid. Kivastik rohkem sõna ei võtnud, kuid teised kuhjasid valukogemust poole Armeenia jagu. Lõpuks ei saanudki aru, mis valesti läks: kas jäi Kivastik nomineerimata või Kivisildnik kastreerimata? Üllatav on ju seegi, et aastaauhinna nominentide hulgas pole Mehis Heinsaart luulekoguga „Pingeväljade aednik“ (Verb, 2018). Nii väga, kui ma ka ei tahaks Walteri, Toivo ja Fabiani nime suhu võtta, nendin, et igal žüriil peabki olema õigus oma äranägemise järgi otsustada.

Ümbrispaberi puudumine ei riku šokolaadi maitset. „Pingeväljade aednik“ on hõrk kammerliku kõlaga taies. Tunderõhud istuvad teel sama kindlalt kui kaheksanda seeria BMW – jah, just kaheksas seeria, mitte poisikeselik kolmene või kalevipoeglik iksviis. Ning tekstid on kulgemises. Heinsaare luuletusi lugedes on tunne, justkui oleks loodud sild üle vaevavete, mis lahutab meid Jaan Kaplinski „Tolmust ja värvidest“ ning Hando Runneli „Punaste õhtute purpu­rist“. Põhjust on rääkida ilust ja terviklikkusest. Soetasin äsja Henrik Visnapuu kommenteeritud best-of’i „Kirg ja kodumaa“ (Tänapäev, 2017). Loen seda mõne lehekülje kaupa. Heinsaare raamatu lugesin järjest poole peale, teise korraga lõpuni.

Kusagil paralleelmaailmas – paljude füüsikute arvates ei saa neid välistada – ilmus samal ajal Tehis Heinsaare luulekogu „Hingeväljade lihunik“. Kui keegi kätte saab, soovitan lugeda ja mulle laenata. Seniks tuleb leppida Mihkel Muti „Eesti ümberlõikajaga“ (Fabian, 2016). Muti ilukirjandus on üha esseistlikum. Meenuvad Ayn Randi romaanid, pigem kirjanduslikult illustreeritud traktaadid dialektilisest kapitalismist, ent siiski piisavalt teravmeelsed ja põnevad, nii et lugemine pooleli ei jää.

Ja lõpetuseks Juhan Jaik. Mõtlen õudusega, kui kergesti oleks Juhan Liiv võinud unustusse jääda. Juhan Jaik ongi üsna ununud. Nime olin kuulnud, aga mõtelnud, et tegu on mingi teisejärgulise võrokeelse autoriga, kellelt on ilmunud mõned didaktilised lastelood. Vale! Tänu Lauri Sommerile ilmus äsja Jaigi jutukogu „Võrumaa joogi julgustükid“ (Kaarnakivi Selts, 2019). Tõeliselt meisterlik lause! Natuke nagu noor Tšehhov, gorkilike joontega, aga palju poeetilisem. Teismelisena poleks ma sellist teksti jälgida suutnud. Praegu – naudin. Ning saan osa köitvast süžeest, mis on pakendatud udusse raskete viljaväljade kohal.

Lauri Sommeril on ilmunud uus luulekogu pealkirjaga „Kodu kaduvas“ (Tiivaalune, 2019). Piibellikult öeldud. Minus tekitavad need kaks sõna suurt rahulolu eluga. Ehk rahulelu. Kaduvus on neis omaks võetud, võib öelda, et kodustatud. Raamatut ma poest ei leidnud, aga pealkiri on netis tasuta üleval. Loen seda üha uuesti. Soovitan teilegi!