Kleepige see luuletus harvesterikabiinidesse

PILLE-RIIN LARM

Nad saabusid aprillikuu viimasel päeval. Nagu ikka reisilt tullakse: kohvrid musta pesu ja taskud vidiitkaarte täis. Veidi ärevalt kõõlusid nad aampalgil, tunnistasid rehetuppa kogunenud külalisi ja kuulasid:

Olõ viimäne vana puu.
Mu ümbre oll´ kunagi kõivisto,
pihlap ni haavisto,
tammik, niinemõts, vahtrik,
kuusisto, palo.

Nõnda algab Kauksi Ülle luuletus „Imäpuu“, mis sai Juhan Liivi luuleauhinna.

Mis on suitsupääsukesel vanast puust ja kõivistost? Otse võib-olla ei olegi, tema hoiab rohkem inimese hoonete ligi. Teistel lindudel seevastu küll, kõigil, kellel praegu pesitsusaeg. Lühikesel teekonnal Tartust Rupsile oli, jumal paraku, otse tee ääres näha mitu langetustraktorit ja hulk raielanke, kõige suurema juures hoiatusmärk „RMK raietööd“.

„Kui seda metsa ees ei oleks!“ unistas Villu jutustuses „Vari“ Peipsi järve nägemisest. Mida arvaks selle soovi nõnda äraspidisest täitumisest jutustuse autor nüüd? Küllap saame varsti kõik järvevaadet nautida, Tartus, Pärnus, Viljandis. Mis on inimesel enam puudest või raierahust, nn mitteinimlikest mittekodanikest ja vaikivatest kokkulepetest?

Mis on puul inimesest? Mida võib tunda „viimäne kõvõrik puu“, kelle ümbert lõigatud sõsarad, velled ja lapsedki?

Kas sai näist pordelli sängüjalots
vai kontori arvudilaud,
pürokraadilõ kirstulaud?
Kuis tull´ näile ots?
Küsümüs üles kakk halu.

Mis on inimesel luulest? Midagi on, miks ta muidu seda kirjutab ja loeb. Liivi luuleauhind antakse aasta jooksul esmatrükis ilmunud silmapaistvale eestikeelsele luuletusele, mida kannab liivilik vaimsus. Auhinnale kandideerisid peale Kauksi Ülle ka Eda Ahi, Kalju Kruusa, Mathura, Triin Paja ja Aleksandra Tšoba tekstid. Milline on see eriline liivilik vaimsus, on raske sõnastada, aga ei ole kahtlust, et Kauksi Ülle luuletus täpselt niisugune ongi – valus ja võimas. Ilmselt ei ole juhus, et Kauksi Ülle esimene luuleraamat oli lapseeas just Juhan Liivi raamat, millesse ta võltsis Liivi allkirja … Raamatu pani marjakorvi, korviga läks metsa lugema.

Ehk päästaks see mõne elu, kui raierahu rikkujad luuleraamatu metsa ühes võtaksid?

Esimest korda läks Liivi luule­auhind lõunaeestikeelsele luuletusele. Žürii liikme Mart Velskri sõnul ei ole see siiski peamisem. „„Imäpuu“ võtab minu meelest väga veenval viisil ühte kujundisse kokku kaks võimalikku tõlgendust. Ühest küljest siin nagu räägitaks konkreetsest vanast puust ja sellest, kuidas ta on metsade hõrenedes üksikuks jäänud. Teisest küljest on võimalik ette kujutada ka seda, et keegi Kauksi Ülle moodi inimene ongi see „viimäne vana puu“, kes kõigest hoolimata ärkab jälle, kui kevadel ärkab kõik.“

Küll keväjä heränes kõik,
kui tsibihärbläne hõik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht