Kivisildniku jeesustehas

Paavo Matsin

Luulevabrikant kõnetab pööblit valgustuslikul eesmärgil. Jüri Kolk, Seitse surmavoorust. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused, 2013. 104 lk. Andra Jõgis, Teeklaas. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused, 2013. 102 lk. Martin Plaser, Üraski hääl läbi küproki. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused, 2013. 85 lk. Vahur Afanasjev, Eesti vaarao. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused, 2013. 145 lk. (:) Kivisildnik, Inimsööja taksojuht. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused, 2013. 142 lk.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kivisildniku ideoloogiast Isegi kui teemaga otse ei tegele, on raske mitte märgata fakti, et Kivisildnik on pannud mingisuguse raamatutehase pumpsuma. Täielik ülevaade kõikidest tema egiidi all ilmuvatest teostest on ilmselt vaid selles vabrikus täiskohaga tööl käival väsinud dispetšeril. Raamatupoodides pikenevad igatahes nende võrdlemisi sarnase minimalistliku kujundusega raamatute read päris militaarse süsteemsusega. Ka Kivisildniku enda raamatute kaantelt võib leida kummalisi epopöalikke ja sõrmusteisandlikke alapealkirju nagu „Valuraamatu III köide”. Ühtsel kujundusel ja seriaalsusel on kindlasti nii häid kui ka halbu külgi, koos ilmuvad teosed nagu toetavad teineteist, ent selline jada muutub ka kergesti üha hõlmamatumaks.

Kohati võib meediast lugeda ja kuulda ka tehasedirektor Kivisildniku programmilisi kirjutisi, kus ta (justkui lahkunud vaid hetkeks ohates müriseva luuleliini kõrvalt ja võtnud seljast valge doktor Mengele kitli) võrdleb luulet aastatuhandeid lihvitud ja täiustatud tehnoloogiaga (vt näiteks Delfis 12. X 2013 ilmunud artiklit „Rein Kilgi luulelooming on üks ehedamaid luulepilastamise näiteid”). Kivisildnik kirjutab tavaliselt nagu idiootidele, justkui lastele või väga kultuurikaugetele inimestele, kes ei tea midagi spetsiifilisest luuletootmisest, ka viskab ta oma kirjandusvaadete näitlikustamiseks nagu Jeesus ette võrdpilte. Nii toob luulevabrikant mängu tihti „elulisemad võrdlused”: kirjandusest räägitakse koeratõugude, vahuveinide, tuntud rahvalike ehitiste ja muu sellise lihtsama ja tuttavama kaudu. See kõik on naljakas ja arhailiselt koolipapalik (veinimajandusest abistavat näidet tuues patrab Kivisildnik antud artiklis küll mingist kõrgekvaliteedilisest imeasjast nimetusega „šampus”!) Ühelt poolt näitavad sellised südamevalulised (?) propagandavõtted, et see kummalise baskervillimistehase valgustatud juhtlord kõnetab pööblit järsku tõesti täiesti valgustuslikel eesmärkidel! Tal on uskumatu soov õpetada neid, kelle kultuuriekraan on eeldatavasti täiesti tühi ja kellele tulebki kõike seletada läbi koertenäituse ja odavate Säästumarketi jookide! Ometi eeldab luuletehasest vaid hetkeks lahkunud veider peadirektor, et inimesed ikkagi veel mäletavad, kes on Artur Alliksaar, Juhan Liiv või Marie Under. Võib-olla sellepärast Kivisildnik tehast ümbritsevatel kõnnumaadel ka inimestele kohe oma koletiskoeri kallale ei saada, vaid karjub alustuseks midagi suunavat ruuporist.

Üldjoontes on Kivisildnik oma pogrommi ja programmi piisavalt selgelt väljendanud ühes kunagises Raadio 2 saates „Elamise kunst” (vt You Tube’ist: http://www.youtube.com/watch?v=WhFz7_Iq1wI ), kus ta tõi välja kaks valele teele läinud luulekoolkonda: ühe, mis kasutab ainult ilusaid sõnu (laps, lill, liblikas, hing, armastus, surm) ja teise nn Uku Masingu koolkonna, kus lihtsalt pekstakse tuima näoga segast. Ka võib You Tube’i vahendusel siiani kuulata Kivisildniku kirjeldust tüüpilisest luuletajast, kellel on barett peas viltu, mantel seljas ja jube nägu ees (nagu oleks vibraatori alla neelanud) ning kes kõnnib mööda parki! Nentigem, Kivisildniku vaadetes on palju õiget: ta nõuab enne kirjutama asumist luuletajalt kirjanduse lugemist ja eelhäälestust ning ilmselgelt vihkab nn lolli poeeti. Kivisildnik kirjutab Delfi artiklis: „Kindel see, et kui inimene on motiveeritud, enam-vähem selge mõistusega ja tal on kogenud treener, siis ta võib viie aastaga eesti keskmiste luuletulemuse välja vedada ja seda ei olegi nii vähe.” Kivisildniku meetodi sügavamaks mõistmiseks võib vaid soovitada vaadata veebist lehekülge http://ahjusoojadjalahoobid.blogspot.com/, kus ta analüüsib vägagi teravmeelselt harrastusluuletajaid, tuues rohkelt tekstinäiteid.

Ometi kipub asi kuidagi ühekülgseks. Hästitempereeritud mõtteluule kõrval tahan mina kindlasti lugeda ka hämaramaid tekste, just seda Uku Masingu koolkonda! Tihtipeale on ju nii, et on vägagi raske sõnastada, millest mõni luuletus täpselt räägib, kuid mõjub geniaalselt ja võib-olla otse kujundite kaudu kuhugi alateadvusele! Kirjandus on suures osas maitseküsimus, siin pole mõtet ka propageerida mingit objektiivset õige/vale ja paremaks treenimise skaalat. Kui luuletaja kirjutab kas või ühe hea luuletuse elus, siis mulle sellest täiesti piisab. Kui mõne luuletaja leitud kujund tuleb veel mitmekümne aasta pärast järsku eredalt meelde, siis rohkem ma üldiselt kelleltki küll tahta ei julgeks. On ka muidugi ürgselt andekaid loojaid, kelle peaaegu iga tekst on geniaalne (esimesena torkavad pähe Krull, Ryytle, Trubetsky) ja tahaks nüüd siia kirjutada, et nende poeetide üleolek teistest on mäekõrgune, aga … nii vist ei saa. Nad on lihtsalt minu maitse! Ja kui Kivisildnik tahab ülejäänud amorfsemat massi kuidagi dresseerida, siis andku minna, soov on ju õilis!

Vastuolud Kivisildniku teoorias ja praktikas võivad tekkida ka siis, kui kedagi kritiseeritakse pigem tema isikust lähtuvalt. Nii ei saa Kivisildnik kuidagi luuledirektorina üle sellest, et Rein Kilk on julgenud luulekogu kirjutada, ja ta ei näe, kuidas tegelikult Kilk sobiks vägagi hästi luuletehase ja dressuuri konteksti. Kirjutab ju Kilk oma 2013. aastal ilmunud debüütkogus päris nauditavalt just ka ühest Kivisildniku lemmikust, Underist tõukudes. Pean ütlema, et Kilk oli mulle eelmisel aastal päris huvitav luulelugemine: ta liigub päris julgetes registrites, mängib ja komponeerib tekste kogu luulekogu ulatuses (kuni kujunduseni) ega vääri mitte mingil juhul Kivisildniku sedavõrd pankrotistavat lähenemist. Sisulise analüüsini Kivisildnik küll Kilgi käsitlemisel ei jõua, ta takerdub lihtsalt isikusse ja viitab vaid eksperdi arvamusele (Kaupo Meielile). Meiel tõesti ei jäta oma kriitikas (vt Sirp 11. IV artikkel „Rein Kilgi halbade luuletustega hea raamat”) Kilgist kivi kivi peale. Olen ka ise istunud aastaid mitmete professorite luuleseminarides ja võtnud tekste väikesteks juppideks ning seepärast tean, et isegi kui kõik tundub esmapilgul halvaendeline, jääb alati mingisuguse kummalise subjektiivse X-faktori võimalus, mis võib teha mingi(d) teksti(d) järsku kellegi meelest heaks. Ka ekspert Meieli tsiteeritud Kilgi luuletust („See tülpind suvi linnas viimaks võttis võimust / sünk asfalt lõtvus nagu tuhmjas plastiliin / siis lämbes õhus tsüklon antitsükloniga lõimus / ma tundsin kohe kuidas hinge ilmub vastik spliin”) ning mõnda teistki Kilgi teksti peaksin ma, kummaline küll, päris heaks ning kokkuvõttes kogu Kilgi raamatut täiesti nauditavaks. Mõningad kohmakused interpreteerisin lugedes jooksvalt Kilgi poolt kavalalt planeerituks. Kuna teatavatel põhjustel pidin samal nädalal üle vaatama enam-vähem kogu värskema eesti luuleloomingu, siis mäletan siiani ilmeksimatut ahaa-efekti, mis tekkis vanameister Kilki lugedes. Eriti võrrelduna kümnete täiesti mittemidagiütlevate nooremate inimeste luulevihikukestega raamatukogu avariiulil. Aga nüüd Kivisildniku tehase toodangu juurde.

Jumalike Ilmutuste uudisteosed Jüri Kolk on kirjutanud mitu tugevat kogu. Ta on vägagi küps autor, kes tsiteerib juba iseennast. Ka Kolgi uues kogus „Seitse surmavoorust” on heas mõttes päris klassikamaitselisi luuletekste, häid sõnamänge ja tõsiseltvõetavaid eetilisi küsimusepüstitusi. Ta komponeerib mingite kujundite ja teemadega (antiik, surm) läbi luulekogude. Kõik see viitab vana kooli rafineeritud ja nõudlikule lähenemisele, mida võiks eeskujuks tuua paljudelegi kohalikele luulestaaridele, kes pikemalt peatumata ühe raamatu teise järel välja annavad. Kolk seob nüüdiskultuuriga Ariadne, Ikarose ja Achilleuse ning isegi kunagist tööõpetusõpetajat kirjeldatakse lõpuks nagu jumal Zeusi! Nii nagu autor ühes luuletuses välja ütleb (lk 82), on talle oluline ka luuletuste vorm. See on silmapaistvalt hea kogu.

Andra Jõgise „Teeklaas” liigub veidi stereotüüpsemal ja argipäevasemal maastikul. Siin on päris teravmeelseid pildistusi igapäevasest elust, üldiselt vist ollakse ümbritseva suhtes kriitiline. Käib arutlemine oma koha üle elus, otsitakse justkui mingit kolmandat teed vastuhakkamise ja mugandumise vahel. See on selline moodsama ja noorema inimese maailm, resignatsioon päevade kordussaatest. On tugevamaid ja nõrgemaid tekste, huvitavam on ehk inimsuhete lähivaatlus. Kogu koostajaks on märgitud muidugi Kivisildnik ise, vana dresseerija ja tsirkusedirektor!

Martin Plaseri „Üraski hääl läbi küproki” on eelmisest ebaühtlasem ja „karedam”, aga huvitavamate kujunditega: kuulatakse „tagumike kurblikke laule” (lk 37), sõidetakse „eksistentsi posti vastu” (lk 59) ja laulavad „teoreetilised lõokesed” (lk 71). Üldiselt siin kogus idüllilisi hetki eriti ei ole ja nagu kirjutab Kivisildniku ekspert Meiel järelsõnas, on autor „sõdur, luuraja, maadleja, ihukaitsja, turvamees, piraadikütt, ettevõtja, langevarjur, modell, stsenarist, proosakirjanik ja nüüd lisaks luuletaja” (lk 84). Kui sellest kõva-mehe-kondist kurgus lahti saaks, siis võiks Plaser olla mu arvates veelgi huvitavam autor. Tahaks hüüda: rohkem hedonismi! Isegi James Bond puhkas ja vedeles natuke, isegi Kalevipoeg lõdvestus ja vägistas Saarepiiga, isegi Mihkel Kunnus käib mõnikord Tartus vinoteegis Vein ja Vine jne. Aga Plaseri raamatus on mitmeid otsi, kust edasi minna.

Vahur Afanasjevi „Eesti vaarao” ja (:) Kivisildniku „Inimsööja taksojuht” on mõlemad professionaalsed luulekogud. Afanasjevil on piisavalt vaba hoiak, et väljenduda kompleksivabalt mis tahes teemal. Väga meeldisid mulle ka raamatus fs-i egiptuslikud kiiksuga illustratsioonid. Eriti head on pikemad luuletused (vt näiteks „Ära uju vastu vett” lk 67-71), kus sõnastatakse irooniliselt ja elegantselt vägagi eksistentsiaalseid küsimusi. Ka Kivisildniku kogust jäi monumentaalselt kajama just suurvormilik „turvamees popi ja puuritantsija huhu”, kus turvamehe ja puuritantsija tööandja ei tule enam tagasi ja sellest saab alguse kriis „sügav lootusetu kuid väga ilus” (117). Kivisildnikul on ridamisi väga häid luuletusi, küll eesti kirjanikest, inimsööjatest, pornokunn Oidipusest ja muust. Ka Afanasjevi kogu on päris aukartustäratava mahuga. Neid raamatuid käsitletakse tulevikus kindlasti eraldi ja juba sügavamalt.

Eks muidugi on tehasedirektor Kivisildniku tegevus põhimõtteliselt tänuväärne. Hea on ka, et kuskil ikkagi viljeletakse ja antakse veel välja samuti Uku Masingu koolkonnast lähtuvaid luulekogusid! Sattusin kuskil suhtlusmeedias nägema videoklippi, kus Kivisildnik oli kõik oma tehases väljaantavad autorid kuhugi suvepäevadele kokku käsutanud. Seal valitses päris range kord! Päris huvitav oli jälgida, mis jooke inimesed oma toolijala juures hoidsid. Poeet Marko Mägi oli sinna torganud ikka kõige suurema ja kangema pudeli! Aga kahtlemata on vist ka tema surematu luulekogu „Maitsestatud kanad” Kivisildniku tehase toodangust siiani see kõige kuulsam! Mägi võikski olla ajalooline suurkuju, kes kaks vaenulikku luulekoolkonda, kivisildnikuaanid ja ukumasingiaanid lõpuks kõrgemal ja juba seninägematult kangemal tasandil ühendab!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht