Kirjandusmaailm

Lauri Eesmaa

  Tänavuse Whitbreadi auhinna pälvis Hilary Spurling Henri Matisse’ist kõneleva biograafia “Matisse the Master” eest. Selle juures märgiti olulise joonena, et autoril on õnnestunud luua kunstnikust selline pilt, mis lummab ka muidu kunstikaugeid inimesi. Pärast auhinna kättesaamist tunnistas Spurling, et kui ta kavatses 15 aasta eest Matisse’i uurima hakata, soovitati tal sellest loobuda, sest Matisse’i elu ei olevat olnud piisavalt tähelepanuväärne. Nüüd on ta ülimalt rõõmus selle üle, et tal on õnnestunud tõestada hoopis midagi muud: “Matisse’i biograafia kõrval näeb Picasso elu välja kui piknik.” 1940. aastal sündinud Hilary Spurling on ajalehe The Observer ajakirjanik ja viimasel ajal kirjutanud palju ka kirjanduskriitikat, seda nii ajalehele The New York Times kui ka muudele väljaannetele. Spurlingu biograafia kandideeris auhinnale kõrvuti teistes kategooriates parimaks tunnistatud raamatutega: Ali Smithi romaaniga “The Accidental”, Christopher Logue’i luulekoguga “Cold Calls”, Tash Aw romaaniga “The Harmony Silk Factory” (parim debüüt) ja Kate Thompsoni lasteraamatuga “The New Policeman”.

 

 

Põhjamaade Nõukogu tänavune kirjanduspreemia määrati rootsi luuletajale Göran Sonnevile mahuka luulekogu “Oceanen” (“Ookean”) eest. Žürii märkis raamatu kohta järgmist: ““Ookean” on sõnameri, millesse võib astuda ja uppuda. Teos ühendab omavahel elu ja luule, mis on ikka elus, alles kujunemas ja otsinguteedel. Sonnevi kirjutab eriti ajakohast luulet, mis on pidevas dialoogis poliitiliste ja sotsiaalsete sündmustega, kõne all on  ka üksikisiku süü ja vastutustunde küsimused.” Sonnevi on sündinud 1939. aastal Lundis ja “Ookean” on tema 15 luulekogu, ta on vahendanud rootsi keelde teiste seas ka Ezra Poundi, Paul Celani ja Ossip Mandelštami luulet. Poliitilisus on iseloomustanud Sonnevi luulet algusest peale. Kirjanik Göran Tunström on kirjeldanud Sonnevi luulet kunagi kui ühtainsat pikka poeemi, kõige ta keele haardeulatusse sattunu kommentaari.

 

Viimastel kuudel lahkunuid

 

18. I suri 90aastaselt Jan Twardowski, poola religioosse luule üks olulisemaid esindajaid, kes saavutas suurema tuntuse oma teise luulekoguga “Luuletused” (“Wiersze”, 1959), kindlasti tuleks siin ära märkida ka luulekogu “Usalduse märgid” (“Znak ufności”, 1970). Pärast 1948. aastal kirikuõpetajaks pühitsemist, tegutses ta õpetajana puuetega laste koolis. See kogemus on mõjutanud ka tema luule stiili, mida iseloomustab teatav lapselik ausus, lihtsus, mõnus huumorimeel ja paatose puudumine. Tema luule on aga ka sügavalt filosoofiline ning püüab vältida sissetallatud mõtteskeeme.

22. II suri Heidelbergis saksa luuletaja Hilde Domin. 1909. aastal juudist juristi peres sündinud kirjaniku loomingut mõjutas tugevalt sunnitud lahkumine Saksamaalt 1932. aastal. Eksiilikogemuse valamisest luulesse ja esseistikasse saigi ta loominguline põhiülesanne. Ometi läbib Domini luulet igipüsiv optimism ja elujaatus, mistõttu kujutab tema looming saksa lüürikas suuresti vastukaalu Paul Celani negativismile ja pärast natsirežiimi koledusi elamise võimatuse tajumisele. Tema stiil on tihtipeale väga lakooniline, tavalisest suuremat tähelepanu on keele kõlavärvingutel. Heakõlalisus ongi taganud talle saksa lüürikas olulise koha.

21. II suri Moskvas tšuvaši rahvusluuletaja Gennadi Aigi. 1934. aastal sündinud poeet alustas luuletamist tšuvaši keeles ja õppis kirjandust Gorki-nimelises instituudis. Kooli lõputööna kirjutatud luulekogule heideti ette sotsialistliku realismi reeglite mahasalgamist ja ta kaotas igasuguse lootuse kirjastamiseks Nõukogude Liidus. Boriss Pasternaki soovitusel ja toel hakkas ta kirjutama vaid vene keeles, tema luulet avaldati aga ainult läänes, alguses Saksamaal, hiljem ka Ameerika Ühendriikides, ning see saavutas seal suure populaarsuse. Tänaseks on tema luulet tõlgitud 44 keelde. Aigi luulet on nimetatud euroopa ja vene modernismi omanäoliseks seguks. Tema elliptiliste kujundite rohke luule lätteks olid ühelt poolt tšuvaši pärimus ja rahvakultuur, mis on väga tugevasti segunenud ortodoksi vaimuga, teiselt poolt aga prantsuse sümbolistide Baudelaire’i ja Rimbaud’ mõjutused. Lisaks oma loomingule on ta tõlkinud tšuvaši keelde Dantet, Lorcat, Walt Whitmani. Venekeelse originaalloomingu kirjutamise kõrval toimetas ta ka tšuvaši eneseteadvusele väga olulist mõju avaldanud tšuvaši luule antoloogia.

Minu andmetel ei ole paraku võimalik maakeeles lugeda ühegi siin mainitud autori raamatuid.