Kirjandusest ja blogidest

Blogi ja süvenenud kirjanduskriitika žanrireeglid on kehvad ühilduma, nii et eesti kirjanduse puhul ainult blogipõhisele retseptsioonile üle minna oleks ohtlik.       

Artiklikogumikus „Kirjandusest ja kriitikast” jaotas Maie Kalda möödunud aastasaja viimase veerandi alguse eesti kirjanduskriitika viljelejad laias laastus kaheks: teadusliku kriitika esindajateks, kelle käsitlused rajanevad teoste struktuuri ja poeetika analüüsile, ning esseistlikeks kriitikuteks, kes „on muretsenud endale soliidse pagasi tänapäeva inimese- ja ühiskonnateaduste alalt”.1 Viimaste puhul  muretses ta, et kirjandusteadusliku terminoloogia täpsus võib nende kirjutistes muude huvitavate mõtete väljendamise õhinas kannatada saada. Väljaspool institutsionaalseid raame seisev kirjanduskriitika ei tulnud toona muidugi üldse kõne alla. Kuid – aega on möödunud, taasiseseisvumise ja postmodernismi tormid meist üle käinud. Millist jaotust siis praegu näha on?