Kirjanduse kolikamber: Lauluraamat – eestluse vundament

Toomas Liiv

  Jõulud on imelikud asjad: nad nagu on ja samas neid ei ole ka. Nii on tänavugi. Ametlikult on jõulud au sees, ostetakse ja müüakse, tehakse kingitusi, mingid totakad päkapikud pidavat mõnele isegi midagi mingisse toatuhvlisse tooma – et paned oma tuhvli ööseks aknalauale ja hommikuks on videokaamera sussi sees. Isegi Eesti Vabariigi praegune kuuldavasti õigeusklik president läheb jõuluõhtul luterlikku kirikusse jumalateenistusele oma ametikohust täitma, perekonnad pidavat jõulude ajal koos istuma, peab verivorsti sööma. Jne.

Okupatsiooniajal oli teistmoodi, siis oli jõulude ajal eriti “kole”, siis olid jõuluakende taga KGB nuhid, päkapikud viidi KGBsse ülekuulamisele, küllap neid seal peksti ka, vaesed väikesed mehed (!), jõulude asemel olid näärid, oh, see õudne Eesti NSV aeg, kus jõulusid ei tohtinud olla, aga ega neid ju otseselt ei keelatud ka. Ja siin see point ongi. Okupatsiooniajal olid ehtsamad jõulud kui praegu, sest siis ei olnud jõulud müügiks. Teisisõnu, Eesti NSV jõulud ei olnud raha, vaid sõnum. Ent jõulud on olnud ju varemgi, kas või tsaariajal, näiteks aastal 1905, mille veriste sündmuste käigus (revolutsioon!) tapeti inimesi. See oli täpselt sada aastat tagasi. Kes neid asju enam mäletab?

Aga nendest jõuludest on kirjutatud, on tekstid, on mälu, on identiteet, sest me oleme üks. Nooreestlaste lipulaev Gustav Suits ongi kirjutanud “Jõululaulu aastal 1905 p Kr”, kus ta väidab: “Meil on nüüd jõulud kui kord ja kohus / ja jõulurahu on meil ka. / Kes eile olid veel hädaohus, / nüüd süütvad küünlad põlema.” (G. Suits, Luuletused. Tallinn 1959, lk 100.) Siin on irooniliselt esile toodud igasuguse sotsiaalse funktsioneerimise eeldus – kord ja kohus. Nii on see tänagi, on jõulud “kui kord ja kohus”, ainult et revolutsiooni ei ole, on šoppamine, šoppamine kui revolutsioon. Ent Suits küsib mainitud luuletuses: “Kuis sündis tänavu jõuluime? / Nagaikad, püssid selle lõid. / Sest mälestatakse nende nime, / kes jõuluks kalli rahu tõid. // Sest mälestatakse nende nime / kesk Betlehemi püha ööd / ka nende juures, kus õudne, pime / on pärast rasket veretööd.” (Ibidem, lk 100.)

Nii et vähemalt sada aastat tagasi olid jõulud, mis polnud ei mustad ega valged, vaid verevärvi punased. Toodud tsitaadis on probleemiks sõna “mälestama”, ei ole, paraku, päris selge, mida klassikust Suits selle sõna all mõtles, mida see sõna talle tähendas. Eurooplasest eestlasele tähendab “mälestama” aga eelkäijaid, vanemaid, esivanemaid, tähendab ka ühte kolikambrilist raamatut, minu vanaema lauluraamatut, esilehele kirjutatud nimi Marie Kuljus, aadress Tatari 21 b – 8. See on ju natukene naljakas, ent just selles lagunevas raamatus on kirjas tõeline jõulusõnum, see lagunev raamat on eestlaste identiteet, lauluraamatud ongi see, mis on meie. Ja see kunagine lauluraamat ütleb oma sissejuhatuses ühemõtteliselt: “Usupuhastus, mis Jumala armust Dr Martin Lutheruse läbi alustatud, on suure vara rahvaste kätte annud. Kõige esmalt on ta piibliraamatu, mille katoliku kirik neilt riisunud, neile tagasi annud. Siis astus uhkete väljaspidiste kombete ja arusaamata palvete asemele lihtne jumalateenistuse viis, kus igale rahvale puhast Jumala sõna omas keeles kuulutatakse, ja ei mitte enam preestri- ehk kirikukoor, vaid terve kogudus ise omas emakeeles Jumalale kiitust laulab. Ka kirikulaulu, meie evangeliumi kiriku tähtsama vaimu vara, on usupuhastus rahvale toonud.” (Uus Lauluraamat. Kirikus, koolis ja kodus pruukida. Tallinn 1917, lk III.)

Siin on sõnastatud eestluse vundament (meeldib see siis või mitte): piibliraamat (lugemisoskus), omakeelne jumalateenistus (eestikeelsus) ja kirikulaul (laulev kogudus, mida võib vahetevahel ka laulupeoks nimetada). Ja just selles kirikulaulus, mida kehastab lauluraamat ja mis on sajandeid läbi jumalateenistuste ühendanud eestikeelseid eestlasi, on kokku võetud ka jõulusõnum: “Ma tulen taevast ülevelt, Häid sõnumid toon teile sealt, Neid toon ma teile rõõmuga, Neid tahan mina kuuluta.” (Ibidem, lk 114.) Selles läbi sajandite eestlaste käes hoitud lauluraamatus ei ole üldsegi mitte juttu päkapikkudest, ei laulda seal karnevalikangelasest nimega jõuluvana, ei kutsuta seal üles šoppama ega kinkima, seal öeldakse lihtsalt: “Üks laps on täna sündinud, Kui ammust ajast tõutud. See kaunis, ilus lapsuke On teie rõõm ja kallis õnn. See on see Issand Jeesus Krist, Kes tahab aita hädalist; See on see Õnnistegija, Kes teid võib patust lunasta.” Kes aga paneb tänases jõulumadinas tähele üht kunagiselt sündinud last, kes võib meid “patust lunasta”?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht