Kingitus bordelli perenaisele

PILLE-RIIN LARM

Kristjan Haljaku uus luulekogu „Verlaine’i revolver“ on juba neljas. Kui ühel autoril ilmub raamatuid nõnda ridamisi, tekib küsimus, kas ka tema on enesest teinud luulemasina.

Tundub, et Haljakuga see nii ei ole: tegutseb ta mitmel rindel ega ela vaid selleks, et oma elust luuletada ning vastupidi. Mõnevõrra masinlik on raamat siiski ja mitte ainult kaanepildil ilutseva agregaadi pärast. Luuletused on kujunenud lõika-kleebi-muunda-meetodil. Kogu koosneb seitsmest osast, igas üheksa luuletust ja kindel arv ridu. Tulemus meenutab Märt Väljataga ribaraamatut „Sada tuhat miljardit millenniumisonetti“ (2000), mida Väljataga nimetaski sonetimasinaks ning kus ribadest saab ise kokku panna pealkirjas lubatud arvu inglise sonette. Graafiliselt on ka Haljaku raamatu puhul enamasti tegu sonettidega, kuid ei saagi aru, kas prantsuse või ehk itaalia, kuna riimid puuduvad.

Kuidas riime või värsimõõtu kasutadagi, kui ribade autorite seas on hulk prosaiste Oskar Lutsust ja Albert Kivikast Mika Waltari ja Lev Tolstoini. Ma ei maini meelega ühtki prantsuse sürrealisti, ehkki on tõsi, et Haljak on nendega hoogsas dialoogis ning Marseille’ ja Tallinna tänavad raamatus vaat et ristuvadki, nagu raamatututvustuses lubatakse. Asi on selles, et minu meelest tehakse Haljakule pideva prantsuse kirjanduse, sürrealismi ja dekadentsi meeldetuletamisega ajapikku karuteene. Tema luules on ometi midagi veel. Võtkem näiteks raamatu V osa „Kõik õnnelikud luuletused“, kus Tallinnas uitab tuntud natsiideoloogi nime kandev isik:

kui joseph g. sekundandiga
kahevõitlusele jõudis
ei olnud kahevõitlus
veel alanud

kahevõitlus
algas
väga
kaua

saage ometi aru ma pean tingimata
täna koju sõitma vehkis joseph g.
pahaselt kätega

ma olin kahevõitlusel
ajalookirjutaja
sekundandiks

Jah, Haljakul on tõhus tongipüss, mis paugub ehtsate pistongiribadega, aga ka šokolaadipaberist ja tuletikuotstest meisterdatud pätsikestega. See ei tapa, kuid teeb päriselt haiget, surelikkuse metallimaitset ei saa pärast lugemist kaua suust, „euroopa õuduse ajaloo“ kärsahaisu ninast. Väike jube lelu!

Eraldi tuleb esile tõsta luulekogu eessõna. Siin kirjeldab Haljak unenägu, kus ta läheb bordelli perenaisele oma uut raamatut kinkima ning leiab eest „teatavat sorti meditsiinilise muuseumi“, kus ebardieksponaatide seas leidub ka üks ellujäänud monstrum. Eugeenikabordelli rahastab unenäos üks Eesti partei. Kui tegu on parteiga, millena ta tundub, kuluks tolle perenaisele või -mehele Haljaku luulekogu ära küll. Iseasi, mil määral raamatust aru saadaks: kuigi „Verlaine’i revolver“ on Haljaku senistest teostest kõige klaarim ja ebasonivam, on tegu siiski väga tiheda tükiga, mille siirete ja vihjete mõistmiseks on vaja omajagu eelteadmisi.

Muidugi jäin minagi kinni üheainsa vihje külge paljudest. Võib koguni olla, et lugesin raamatut „kohitsetud silmadega“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht