Kes mõtleb … ehk Mis tunne on olla nahkhiir?

Lembit Liivak

David Lodge, Mõtleb ... Tõlkinud Riina Jesmin, toimetanud Kristel Kalda, kujundanud Anne Pikkov. Varrak, 2012 334 lk Teadvuse fenomen on üks filosoofia ja loodusteaduse suuremaid lahendamata probleeme. Kõrgelt arenenud teadvuse eripärane omadus on eneseteadvus – teadlikkus oma teadvusest. Wikipedia 1974. aastal avaldab ameerika filosoof Thomas Nagel (1937) allegoorilise essee „Mis tunne on olla nahkhiir?” („What is it like to be a bat?”), kus ta väidab, et meil puudub reaalselt igasugune võimalus seda teada saada, kuna ainus viis nahkhiir olemist kogeda on tegelikult ollagi nahkhiir. See aga pole loomulikult kuidagi võimalik. Ühtlasi võib siit ka järeldada, et samavõrd mõeldamatu on teada, mis tunne on olla teine inimene. Oma hetkega väga populaarseks saanud kirjutises leiab Nagel niisiis, et meie teadvuse ja subjektiivsete kogemuste teaduslik uurimine osutub võimatuks. Analoogilise mõtteeksperimendi „Mary tuba” esitab austraalia filosoof Frank Cameron Jackson (1943). Mary on teadlane, kes on pidanud kogu oma elu viibima monokroomses must-valges keskkonnas ega ole ealeski näinud värve. Seejuures spetsialiseerub ta nägemise neurofüsioloogiale ning on omandanud värvide kohta kogu võimaliku füüsikalise (teadusliku) informatsiooni ning teab nende kohta teoreetiliselt kõike. Mis peaks aga juhtuma siis, kui Mary lõpuks pääseb oma toast ja satub värvide maailma? Kas see, mida ta nüüd näeb, ühtib tema kasutuses oleva varasema teabega või on see sootuks midagi muud? Meie elukogemus kipub meile kinnitama, et sootuks midagi muud. Viimasel juhul aga tuleks järeldada, et Mary teaduslik informatsioon on ebatäielik ning järelikult leidub maailmas midagi enamat, mida teadus pole suuteline hoomama ega registreerima.

Kognitiivteaduste üheks ületamatuks probleemiks on saanud seega kvaalid (qualia) – meie tunded, mälestused, tundmused ehk teisi sõnu meie subjektiivse maailmakogemuse spetsiifilised kvaliteedid, nagu näiteks kohvi lõhn või ananassi maitse. Need on äravahetamatud, aga neid on väga raske kirjeldada ning peaaegu võimatu teiste inimestega jagada või võrrelda. Keegi pole välja mõelnud, kuidas neid seletada, ega suutnud tõestada, et need ka tegelikult tõesti olemas on. Seega pole tänapäeva teadus paraku võimeline siduma ajuseisundeid, mida saab jälgida ja dokumenteerida, vaimuseisunditega, mida praegu on võimalik ainult kirjeldada, ning seetõttu teevad kvaalid väga raskeks keha-vaimu seoste materialistliku tõlgendamise. Ja kuna teaduse üks eesmärk on säilitada objektiivsus – isegi esimese pöörde kasutamist teaduslikes tekstides peetakse taunitavaks –, siis niisama ületamatuks on osutunud probleem, kuidas üldse jäädvustada objektiivselt, kolmandas isikus, subjektiivset esimese isiku fenomeni.

Nii ongi tegelikult teadvuse fenomeni uurima hakatud alles suhteliselt hiljuti, tekkinud on teadusharu, mida nimetatakse kognitiivseks psühholoogiaks, mõningaid huvitavaid tulemusi on saavutatud ka tehisintellekti valdkonnas, kuid üldjuhul ollakse sunnitud nentima, et teadvuse saladused on siiani jäänud dešifreerimatuks „mustaks kastiks”. Samas näib olevat ka võimatu ettevõtmine programmeerida paljuski edukalt inimkäitumist imiteerivatesse arvutisimulatsioonidesse inimlikke jooni, näiteks kas või inimlikku kurbust või suguiha. Ometi usub romaani „Mõtleb …” peategelane Ralph Messenger, et teadvuse mõistatuse võivadki lõpuks ära lahendada pigem arvutid kui inimesed, ja kui see tõesti kunagi nii peaks juhtuma, siis pole kindel, kas me selle lahenduse ka ära tunneksime või seda mõista suudaksime. Ühtlasi tundub, et mõningatest tänapäeva kognitiivpsühholoogia edusammudest hoolimata hakkab viimasel ajal üha ebamäärasemaks ja tabamatumaks muutuma mina mõiste, mida tänapäeval kiputakse sageli pigem vaid fiktsiooniks või illusiooniks pidama, kuna kõik otsingud tuvastada selle mina asukohta või mingeid märke tema olemasolust inimajus on lõppenud läbikukkumisega. Näiteks ütleb kanada psühholoog Steven Arthur Pinker (1954): „Mõistus on masinavärk, kõigest vaid kudedest koosneva roboti pardaarvuti.” Samuti paistab paljude teiste seas mina illusoorsuses veendunud olevat Richard Dawkinsi geeniteooriast inspireeritud „Meemimasina” („The Meme Machine”, 1999, e. k 2003) autor Susan Blackmore (1951). Ja ka Ralph David Lodge’i (1935) romaan kuulutab, et hinge pole olemas, eneseteadvus on vaid väljamõeldis, kasutamata ajumahu kaasnähtus. Iseasi on siinjuures muidugi, kuivõrd meie endi subjektiivne mina suudab leppida tõigaga, et oleme kõigest hingetud väljamõeldised või varikujud …

Mis on sellel kõigel aga tegemist ilukirjanduse või konkreetsemalt David Lodge’i romaaniga? Nimelt uurivad lisaks teadlastele inimteadvust ka kirjanikud, ja võib nentida, et kirjandus on samade küsimustega, mille kallal teadus tänapäeval pead murrab, üsna tõhusalt tegelnud juba sajandeid. Tänu eeskätt metafooridele ning suurepärastele võrdlustele suudavad kvaliteetkirjanikud, esmajärjekorras muidugi aga luuletajad, isegi oma intiimsemaid kvaale lugejatega jagada. Või nõnda vähemalt head kirjanduslikku teksti lugedes tundub. Kõige kuulsamaks inimteadvuse keerdkäikude kirjeldamise näiteks maailmakirjanduses on tõenäoselt James Joyce’i „Ulysses”, mis on ka Lodge’i tema enda sõnul äärmiselt tugevalt mõjutanud ja millest ta on üliõpilastele pidanud pikki loengukursusi. Siinjuures võib kõrvalepõikena lisada, et eestlastel on vist tõepoolest vedanud, et meie kultuuris selline suurkuju puudub, sest paljud inglise kirjanikud näivad siiani põdevat lausa Joyce’i-kompleksi. Ka George Orwell kurtis kunagi masendunult: „Sooviksin, et poleks iial seda teost lugenud. See tekitab minus alaväärsuskompleksi. Tunnen, nagu oleksin eunuhh …”

Ülaltoodu põhjal võib jääda mulje, nagu oleks David Lodge’i äsja eesti keeles ilmunud romaan „Mõtleb …” kõigest filosoofilis-psühholoogiline traktaat inimteadvusest ja mitte ilukirjanduslik teos, kuid nii see kaugeltki pole. Ingliskeelses kriitikas on selle raamatu iseloomustamiseks enamasti kasutatud kahte head mõistet, mida ei ole eriti kerge eesti keelde tõlkida, ja nendeks on edutainment (sõna, mille muide võttis kasutusele Walt Disney kompanii 1948. aastal) ja page-turner. See tähendab, et teose akadeemilises õhustikus kulgev intrigeeriv sündmustik, mis teeb lugedes raskeks selle käestpanemise, on osavalt ühendatud tänapäeva teaduse inimvaimu süstemaatilise uurimisega seotud põnevate probleemidega.

Teose tegevustik leiab aset 1997. aastal väljamõeldud Glochesteri ülikoolis ja nagu Rummidge’i triloogiaski, mis eesti keeles juba olemas, tuleb siingi ette akadeemikute palverännakuid konverentsidele koos ööbimisega luksushotellides ning külluslike õhtusöökidega, aga ka läbi vanemate kolleegide voodi endale akadeemilist tulevikku kindlustavaid noorteadureid. Kaks peategelast – kognitiivse psühholoogiaga tegelev Ralph ja humanitaarist kirjanik Helen – esindavad kahte vastandlikku ning konfliktset lähenemisviisi teaduse ja kirjanduse vastasseisus, mis loob ühtlasi pinna nende intiim(sala)suhte arenemiseks. Nii kirjutab Helengi oma päevikus: „Mulle ei meeldi, et teadus topib oma nina minu asjadesse. Kas teadus pole juba niigi küllalt tõsielu hõivanud? Kas see peab endale nõudma ka keeruka nähtamatu sisemina?”

Seega vastandabki Lodge oma romaanis teaduse ja kirjanduse, mängib konfliktsete ideedega ning analüüsib neid läbi sündmuste arengu ning karakterite. Teema ise on olnud päevakorras juba kaua – tuletagem meelde, et juba inglise romantik John Keats (1795–1821) süüdistas Newtonit, kuna too hävitas oma teadusliku seletusega vikerkaare poeetilisuse – ega ole tänapäevalgi aktuaalsust kaotanud. Üheks sümpaatsemaks teoseks selles valdkonnas, mis käesoleva kirjatüki autorile ette sattus, on Mary Midgley „Teadus ja luule” („Science and Poetry”, 2001), mille autor leiab, et tohututele edusammudele vaatamata pole teadus suuteline selgitama kogu tõde, sest ei suudeta mingilgi moel seletada, mis tunne on olla inimene. Ilma luuleta (kirjanduseta, muusikata, ajaloota või isegi teoloogiata) ei oleks me võimelised hoomama oma inimolemist, kinnitab ta. David Lodge’i kangelanna Helen sekundeerib talle, väites, et teaduslikud maailmakäsitlused kipuvad juba oma loomult olema külmad, halastamatud ja lihtsustatud.

Lodge ühendab romaanis mitu erinevat jutustamisviisi. Kahest peategelasest üritab Ralph salvestada oma salajasemaid mõtteid Voicemasteri abil n-ö teadvuse vooluna, Heleni tunded ja kogemused jäädvustuvad tema päevikusse, kõiketeadja jutustaja ehk jumala rollis sekkub kolmandas isikus sündmustesse autor, aga lisatud on ka elektrooniline kirjavahetus tegelaste vahel ning üliõpilaste õpikoja esseed nahkhiire ning must-valges maailmas elava Mary teemadel, mis küll kuidagi sündmustikuga ei haaku, kuid lisavad värvi akadeemilistele arutlustele ning on ühtlasi vaimukad Martin Amise, Irvine Welshi, Salman Rushdie’ ja Samuel Becketti kirjutamisstiili paroodiad.

Ralph püüab niisiis jäljendada ja ühtlasi ka analüüsida William Jamesi määratletud ning Joyce’i, Woolfi, Prousti jpt sulest edukalt teostatud teadvuse voolu (stream of consciousness), kuid tulemuseks on valdavalt vaid kaootilised uitmõtted, millest enamik keerleb vastassoo ja seksi ümber. Seks näibki olevat tema kinnisidee, ühtaegu lummav ja painav, ning akadeemilised ponnistused oma teadvust lahata tunduvad vaid suitsukattena. Nii dikteerib ta Voicemasterisse: „Suguiha on … kummaline ja vaid inimesele omane segu füüsilisest erutusest-reaktsioonist ja ajutegevusest … see tore joobnustav segu, mis on pruulitud verest täitunud kudede, feromoonide, sundmõtete ja arvestuse koostoimest … See on mõistatus, nagu ütleks Darwin.” Ühtlasi tekib tunne, et Ralphi näol on pigem tegemist teaduse populariseerija ja edeva konverentsilõvi kui asise teadlasega.

Heleni päevaraamat, mis täiendab Ralphi maailma ja räägib tihti ka sellele vastu, on tunduvalt karskem. Ta kirjeldab elu ülikoolis ja vestlusi üliõpilastega, räägib oma lastest ning leinab ootamatult surnud abikaasat, tunneb süümepiinu Ralphiga areneva salasuhte pärast. Saame ka teada, et ta on üsnagi menukas kirjanik, võitnud isegi mitmeid preemiad, kuid paraku ei tekita tema stiil ega jutustamislaad tunnet, nagu oleksid tema romaanid eriti ostmis- ja lugemisväärsed. Ka temas endas tekitab nüüdiskirjandus ambivalentseid tundeid ja nii mõtiskleb ta: „Ilukirjanduse vohamine meie kultuuris. Kas see on ületootmine?” või „On hirmutav mõelda, kui palju romaane ma olen elu jooksul lugenud ja kui vähe ma enamiku sisu mäletan.”

Nende kahe – kognitiivteadlase ja humanitaari, mehe ja naise – maailmad sünteesib vahepeatükkides kiretul viisil kõiketeadev ning objektiivne autor, kellel näib toimuvast olevat täielik ettekujutus. Huvitav on aga Lodge’i tähelepanek, et viimasel ajal kalduvatki kirjanikud enamasti kasutama ohutumat mina-vormi, vältides asumist jumala positsioonile, kes teab viimse üksikasjani, mis tunne on olla inimene. Aga mine tea, äkki ei tea jumalgi inimestest kõike?

Kui nüüd kedagi võiks romaani lugemisest siiski eemale peletada, et selle sündmustik toimub akadeemilises ehk n-ö eriti tarkade inimeste kõrgelennuliste dispuutide maailmas, siis nii see pole ja Lodge, olles ise aastaid ülikoolis töötanud, on juba oma „akadeemilise triloogiaga” „Ühest kohast teise” (1975, e. k 2005), „Väike maailm” (1984, e. k 1996) ja „Väärt töö” (1988, e. k 2006) kenasti ning humoorikalt kujutanud, et ülikooli õppejõud kipuvad paraku olema vahest ehk veelgi väiklasemad, edevamad, klatši- ja intriigimaiamad kui vähema haridusega n-ö tavainimesed. „Siin on kadedust ja õelust küllaga,” hüüatab Ralphi abikaasa Cassie ahastusega. Aga eks need, kes ülikoolieluga vähegi kokku puutunud, tea seda ise paremini.

Nüüd juba 70. eluaastates David Lodge on siiani kirjutanud 16 ilukirjanduslikku raamatut, samuti, nagu tema hea sõber Malcolm Bradbury, avaldanud ohtralt kirjandusteaduslikke käsitlusi, aga teinud kaastööd ka televisioonile ning teatrile. Tema varasemast loomingust on hea ülevaate andnud Ene-Reet Soovik ja Maarja Unt romaanide „Väike maailm” ning „Väärt töö” järelsõnas, kuid viimasel aastakümnel näib vanameistri teemade ring muutunud olevat. Olulisematest teostest ilmub aastal 2004 „Autor, autor” („Author, Author”), mis jutustab Lodge’i ühest lemmikust Henry Jamesist, ning mullu nägi trükivalgust ülevaade Herbert George Wellsi elust, mille pealkirja tinglik tõlge võiks vahest olla „Osadeks lahutatud mees” („A Man of Parts”). Paraku ei esita see mahukas ilukirjanduslik elulugu lugejale Wellsi mitte niivõrd kui omaaegset arvamusliidrit, originaalset mõtlejat ning mainekat ulmekirjanikku, kellel tõepoolest näis olevat head vaistu teaduse arengut ette aimata, vaid siin kujutatakse teda pigem intrigandina ning üsnagi frivoolse naistemehe ja südametemurdjana. Kui aga kõnealusele teosele „Mõtleb …” üldse midagi ette heita, siis kahjuks nappis selles varasemale Rummidge’i triloogiale omast mõnusat elutervet briti huumorit, milletaolisest siinmail üsna ränk põud näib valitsevat.