Katkend romaanist “Seltsimaja”

Peeter Sauter

Erko ja Martucci istusid seltsika viilkatusel ja jõid vahuveini. Neil oli väike laud katuseharjale tõstetud ja kaks viini tooli harja peal kummalgi pool lauda. Laual oli valge lina ja jahutusnõu ja nõus pudel. Taevas oli selge. Tähed sirasid, kuu oli kahvatu. Jäin seisma, vaatasin ja mõtlesin, kas see saab nii olla või ei. Seisin, rüüpasin lonksu ja vaatasin. Nad istusid liikumatult, võibolla see liikumatus tekitas kahtluse, et see on installatsioon. Erko sirutas käe, võttis pudeli ja valas veini. Tõstsin nende poole pudeli tervituseks. Ja Erko pöördus pooleldi mnu poolde ja tõstis klaasi. Nad peavad taskaalu hoidma, sellepärast nad nii liikumatud on, mõtlesin, sellepärast Erko ei hõika nagu tavaliselt. Eh, kurat, mõtelsin, kohe lendab nõid luua seljas kuu eest mööda, noh, nüüd. Aga nõida ei tulnud.

Saa sa siin sabu või sarvi, mis on reaaalne, mis ei, see on lootusetu rehkendus. Parem mine koju ja kobi magama. Aga kui see ei ole tegelikkus, siis ei saa ka mina, kes ma seda vaatan, reaalne olla. Vaatasin oma kätt, hammustasin kergelt.
„Aga, Märt,“ rääksin vaikselt, „kui koerad ei taha ikka hästi rääkida ega inimesed lennata, mis ma nendega teen. Ma ei saa ju minna neid lendu ehmatama. Ja üldse, mida tarka on sinu koer siis sulle öelnud? See ainult su soovkujutelm, et ta räägiks. Ja kui sa ka lendaks, kuhu sa siis lendaksid? Kuhu?
Nojah, ehk sul neid kohti on. Minu akna taha nüüd vaevalt. Aga ehk sattuksid vahel mööda lendama ja viipaksid. Ja ma lehvitaksin vastu nagu väikevend.“
 
Ma istun kõrval ja vaatan, kuidas elu mööda sõidab. Üldiselt ma tean, et see pole paha posäng, aga vahel tekib ometi kiusatus peale hüpata ja kaasa sõita, kuigi ma tean, et õige varsti vaataks, kuidas jälle maha saaks hüpata. Kõrval istudes ja pealt vahtides hakkab vahel lihtsal pisut igav. Mis peab juhtuma, et igav ei oleks? Mitte midagi. Või mitte midagi välist. Lihtsalt olemine peab olema vähe ärksam ja reipam. Mis kõrval ja ümber juhtub, on ükskõik, kas langeb leht puult või kukub leht postkasti. Helges ja heledas tujus olles on kogu aeg huvitav. Ei tea, kas vangikongis ka oleks. Ega tea. Ehk ei pea seda teada saama.
Alati, kui sa seisad köögiakana juures ja vaatad välja, oled mõtlik ja ma tulen sind silitama ja suudlema, sest sa tundud nii nukker ja tahes-tahtmata tahaks lohutada. Alati, kui ma siis tulen ja panen käe sulle ümber ja suudlen sind kaelale, on sees tunne, et ma valetan. Ja siis ei oska midagi teha. Jätta sind sinnapaika ei taha. Valetada justkui ka ei taha.
Ja ma ei saa aru, millest see valetamise tunne tuleb. Ilmselt on see mingi minu väljamõeldis, millest ma enam lahti ei saa. Temaga abielus olles naersin ma aegjalt, et ma olen temasse nii kiindunud, et see on obsessioon, kinnismõte. Ja võibolla ma mõtlesingi oma pähe selle kinnismotte pikapeale valmis. Nüüd tahaks sellest lahti saada (kas ikka tahan? ausalt?), aga ei saa.
Kornei Tšukovski mõtles välja Pusa ja hakkas Pusa kartma ja enam lahti ei saand. Just. Mõtled endale välja mingi armastuse, aga siis lähevad asjad nii, et mõistlikum oleks temast lahti saada, aga enam ei saa. Nagu mingi kolme veretilga lugu. Said mis tahtsid ja istu nüüd selle otsas. Nojah, aga ega sina mu patoloogiates süüdi pole. Miks see sulle kaela peab vajuma. Ometi, mõtlesin, oleks vist parem, kui sa neist teaksid. Või on see ärarääkimine ainult sinu kiusamine? Sadomaso?
Proovisin iseendale ennnast selgemaks rääkida. Rääkisin vaikselt. Istusin köögilaua taga, klaas ees, vedasin näpuga lauale ringe ja rääkisin iseendale, kuigi sa olid ka seal: “Ta ütles, et ma olen välja arendanud mingi süükompleksi. Et ma tunnen ennast kogu aeg süüdi. Ja võibolla juba tahan tunda. Et ma oleksin õnnetu, kui mult minu süü ära võtaks. Võibolla ma olen selle endale sisse lugenud. Pärispatt ja nii edasi. Mingi dostojevskilik kamarajura. Süüdiolekust on saanud minu kaif. Ja võibolla see valetamise tunne on süütunde osa. Süütunnet on viimasel ajal väheks jäänud, nüüd mõtelsin välja, et ma kogu aeg valetan. Kui ma sind suudlen, kogu aeg…”
“Kui kepid, siis ka või,” küsisid sa aknast välja vaadates.
“Ei, siis läheb õnneks meelest ära. Kepp on muidu ka hea. Aga selleks ka hea, et kustutab teadvuse. Kuigi ainult korraks. Või tühjendab. Nagu siis, kui ma veresuhkru pärast teadvuse kaotasin. See oli ka õnnis. Äraolek. Seda on paar korda olnud. Puhkus kõigest sellest. Oma teadvusest ja kõigest ümberringi. Selge, miks nad insuliini ja elektrišokke teevad ja lobotoomiat.”
“Enam ei tee. Šokke ja lobotoomiat.”
“Jah, oli see film, kus Jessica Lange mängis Francis Farmerit. Ja siukestes asjades me peaks justkui hirmasti kaasa tundma, et väga elus inimesest on poollaip tehtud. Aga võibolla on see talle õnnistus. Peas kihutav rong jõuab korraga peatusesse ja sõidab siis väga rahulikult edasi.”
“Tsuhh-tsuhh-tsuhh-tsuhh-tsuhh-tsuhh,” sa vaatasid ikka alles aknast välja.
“Ei, see on sul ikka liiga kiire rong veel. Peame ikka lobotoomia välja kirjutama.”
“Tsuhh. Tsuhh.”
“No see on parem.” Võibolla mulle tundus, et sa naersid mu üle ja ma muutusin kiuslikuks ja ütlesin välja mis ammu kripeldas: “Sellepärast ei saa ma arvatavasti enam kunagi abielluda.”
“Mis, ma ei kuulnud,” vaatasid sa korraks minu poole ja siis edasi aknast välja. Sa vaatasid välja pead liigutamata nagu sul oleks seal olnud mingi kindel asi või objekt mida vaadata. Võibolla oligi. See pidi paigalseisev asi olema. Aga Säästumarket see arvatavasti ei olnud. Market on liiga suur. Võibolla vaatasid sa mõnda posti või pargitud autot.
Kõhklesin, kas korrata, mis ma olin öelnud. Oli see kiusujutt? Aga nüüd, kus ma olin selle välja öelnud, oli justkui sigadus ka mitte korrata. Et näe ütlen, aga kui ei kuule, siis ma enam ei korda. Ise ma vihastan, kui nii tehakse.
“Nojah, ei midagi, ” venitasin, “Lihtsalt, et kui ma abielluksin, siis oleks ka arvatavasti tunne, et ma valetan. Ja seda ma ei tahaks.”
“Mina ka ei taha,” ütlesid sa ka nii vaikselt, et ma vaevu kuulsin. Aga siis valjemini: “Aga siis sul ei olnud sellist tunnet?”
“Kui ma eelmine kord abiellusin.”
“Nojah.”
“Vist mitte. Ma ei mäleta. See oli justkui niisama. Kerge tegu. Vähemalt me püüdsime, et see oleks kerge ja niisama ja peaaegu naljaga pooleks. Sest siis polnud see vist ka päris kerge. Sellepärast me seda kergeks mõelda üritasimegi.”
“Ja läks korda.”
“Ma ei mäleta. Võimalik.”
“Võibolla on alati, kui abiellutakse selline tunne. Et kaheldakse.”
“Jah. See on loomulik. Oleks kahtlane, kui sellist tunnet poleks. Siis oleks kinnismõttelisus ja patoloogia.”
“Sul on igal pool patoloogia.”
“Hullumeelsusehirm.”
“Või himu.”
“Või himu.”
“Ei ole sa nii hull midagi. Mitte hullem kui…”
“Melissa…”
“Melisssa ei ole hull.”
“Just praegu sa ütlesid, et mina ka ei ole.” Mul oli hea meel, et loll ja riskantne vestlus keeras totraks ja lõbusaks.
Laual oli pannilabidas. Ma sirutasin ja kergitasin pannilabidaga nats su lühikest hommikumantlit. Pükse polnudki, tagumik oli puha paljas.
“Mis sa teed, lükkasid sa ümber pööramata pannilabida kõrvale. Tõmbasin labida eest ja kergitasin uuesti: “Ma tahtsin ainult vaadata, kas tätoveering  on alles.”
Sa ei teinud enam labidast välja ja lasid külmalt mul oma tagumikku inspekteerida: “Sa määrid hommikumantli ära. Ei tea, kuhu see tätoveering siis kaduma oleks pidanud?”
“Ma ei tea, igaks juhuks vaatasin. Oi, tuligi pruun plekk mantliserva peale. vabandust.”
“Ei tulnud,” sa keerasid ja võtsid seljataguse mantliserva pihku ja sikutasid enda ette. Polnud seal mingit plekki. Aga ma sain nüüd su alumist otsa iga kandi pealt vaadata. Eks seda on nähtud ennegi, aga ikkagi kena vaadata. Rüüpasin klaasist ja muudkui vaatasin. Kuni see pilt igavaks ei lähe, võib ju molutada ja lobada ükskõik millest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht