Kas tekstil on sugu? ehk Ekspeditsioon autori aluspükstesse

Andres Mets

Viimasel ajal on kirjanduskriitika tõusnud väga huvitavate diskussioonide objektiks. Veelgi  enam, küsimus on laienenud peale teksti ka autorile, nii et võime sama hästi rääkida autorikriitikast. Piir nende vahel on aga äärmiselt hägune. Ühelt poolt on kõlanud arvamusi, nagu mõjutaks mõne autori sugu ja isiksus tema teksti liigmalbelt vastu võtma, teiselt poolt on põhjustanud just seesama sugu ja isiksus sellesama teksti põhjaliku mahategemise. 

Autori anatoomia ja omistatud tähendused   

Kommunikatsiooniteaduses ja geštaltpsühholoogias on juba ammugi katseliselt tõestatud  ja aktsepteeritud tõsiasja, et inimesed omistavad objektidele tähendusi sõltuvalt nende väliskujust. On loomulik, et mida enam teame autori taustast, seda enam tahame (alateadlikult) siduda tema teosed tema isiku ja reaalsete sündmustega tema elus. Aga kas selline teguviis on ikkagi õigustatud? Teadmine, et Oscar Wilde oli dändi, ei tee tema tekste kuidagi vähem tõsiseltvõetavaks, snobistlikku elegantsi tema keelekasutuses ei tasuks tõesti  pidada puuduseks või hälbeks. Prousti teostest jääks ilma kaasaegsete (elu)kirjeldusteta järele aforism või paremal juhul valm. Kas me ka näiteks Lydia Koidulast rääkides peaksime viitama eelkõige tema rollile emana, looduslikule instinktile sünnitada ja hoolitseda järglaste eest, tõstes hoiatavalt moraliseeriva näpu üles isamaaarmastuse koha pealt? Kas me ihaldame salamisi tembeldada armastatud poetessi litofiiliks? Füsioloogilisest, antropoloogilisest,  naisterahva sotsiaalsest rollist lähtudes oleks meil selleks täielik õigus.     

Ajalooliselt on seda diskursust ikka ühtepidi  püstitatud. Kui Lev Tolstoi asemel oleks „Anna Karenina” kirjutanud mõni naiskirjanik, kas oleks tegu sellesama raamatuga? Kas selle raamatu vastuvõtt lugejate ja kriitikute hulgas oleks sel juhul olnud samasugune? Äärmiselt kaheldav. Dostojevski puhul tundub kohatu küsida, kuidas ta ikkagi teab, kuidas Raskolnikov ennast tundis, kui too langetas kirve Lizaveta „lihtsasse, rõhutud ning kohutatud” näkku. Samamoodi ei tihka kahtlustada  Fowlesi salajase keldri olemasolus, isegi kui ta sellest oma teoses nii veenva pildi maalib. Kas pole mitte nii, et just siit jooksebki piir kirjanduse ja päeviku vahel – mööda kujutlusvõimet, empaatiat, ümberkehastumisoskust? Mihkel Kunnus, viimase aja komeet kriitikataevas, kirjutab Sirbi veergudel, et Birk Rohelennu loomingus „tundub kajastuvat naise (väärdunud) ettekujutus mehe ihast, mehe pilgust naisele” ja leiab, et see sünnib justnimelt  looja isiku kui naisterahva „iha võimatusest” teise naisterahva suhtes. Laskudes nii bioloogilise determinismi tasandile, oleme anatoomiliste erinevuste põhjal sunnitud tema väitest järeldama, et mehed mõtlevadki selle kehaosaga, mis naistel nendega võrreldes puudub. Kui inimesed tugineksid kõigis oma tegevustes ainult (bioloogiliselt põhjendatud) instinktidele, siis kuidas on võimalik, et aastasadu ja -tuhandeid on loodud surematut kirjandusklassikat  ja mitte ainult pornoajakirju?     

Hirmutavalt kurb, et kõige oma harituse juures ei suuda Kunnus uskuda, et inimestel võiks olla kõrgemaid vajadusi kui primaarsed. Ilmselt ei  ole ta kunagi kuulnud Maslow’ püramiidist.       

Massikultuuri ja -kriitika võim     

Juba üle poole sajandi on kriitilise analüüsi põhiküsimuseks see, kuidas on seotud muutused  kultuuris ja ühiskonnas. Theodore Adorno järgi on kapitalistlikus ühiskonnas kultuur muutunud tööstuseks, kus avalikult ja uhkelt järgitakse ükskõik millise muu kauba tootjaga samu tootmisreegleid. Sellise tööstuse toodang on vastand „kõrgele” kunstile. Popkultuur hoiab inimesed passiivsete ja rahulikena ja aitab niiviisi kaasa status quo säilimisele ühiskonnas. Kultuuritööstus toodab ka võltsvajadusi, mida kapitalistlik süsteem rahuldada suudab. Populaarse  muusika ja meedia tooteid iseloomustab standardiseeritus ja pseudoindividualism – tooteid eristatakse iseärasuste järgi, mis pole tõelised. Sellest tulenevalt saab igas kunstiliigis eristada peavoole ja kõrvalvoole – statistiliselt, mitte väärtuse põhjal. Täpselt sama kehtib ka massikriitika kohta, sest alati on neid, kelle materdamine on täiuslikult turvaline samm. Mihkel Kunnus tegeleb oma arvustustes propagandaga: kollektiivse suhtumise juhtimisega  tähenduslike sümbolitega manipuleerimise läbi (Lasswell). Ta rakendab teoste antagonistid oma ideoloogilise vankri ette ja väidab seega sisuliselt, et „Hamlet” on abikaasa reetmist ja vennatappu õigustav teos. On huvitav, et sellise kriitika aadressil on kostnud vaid üksikuid kriitilisi hääli.       

Umberto Eco jaoks on tekst sõnumite võrgustik, mille tõlgendamine tekib erinevate koodide ning tähenduste tasandite vahel navigeerides.  See ei ole Moosese kivitahvel (ja ka seda on ajaloos äärmiselt erinevalt interpreteeritud), vaid keeruline tasandite süsteem, mida tuleks lahata osadena, et mõista tervikut. Eco järgi peab autor hästi kommunikeeriva teksti loomiseks eeldama, et koodide tervikkogu, millele ta oma teksti rajab, on sama mis lugejal. Seega peab autor ette nägema oma tulevast tüüpilist lugejat, kes suudaks tõlgendada väljendeid, nii nagu autor teose loomise hetkel  mõtles. On vältimatu, et erinevad tekstid kõnetavad erinevaid lugejaid, ja on mõistetavad vaid teatud osale inimestest. Kui teksti mõistmine eeldab Cosmopolitani lugemist ja elu Interneti, teleka ja iPhone’iga XXI sajandil, siis on see teksti omapära, aga mitte selle puudus. Massikultuur on totaalne, kõikehõlmav süsteem. Kultuuri ja päris elu piirid on äärmiselt ähmased (kui neid üldse enam on). Massikultuur annab kõigile võimaluse osaleda, annab  ka Chris Kalale võimaluse avaldada oma trükiblogi, referentiivse sisemonoloogi aja pöörises ja tagab talle ustava lugejaskonna. Kellele me peaksime siinkohal näpuga näitama? Lõpeb ju iga sõrmeviibutus paratamatult koputamisega otsaette. Kultuuritööstuse mõõt pole massid, vaid ideoloogia, mis ei suudaks eksisteerida ilma massidega kohanemata. Kultuuritööstus pressib kokku kõrge ja madala kunsti sfäärid. On häiriv, et kultuuritööstuse mõjul tuleks  võtta kogu „kultuuri” suhtes singulaarne hinnang. Ja ometi saame sellega nii hästi hakkama, varem või hiljem kõigele käega lüües. 

Empaatia piirid ja tegelikkus   

Hegeli sõnul on lüürilise luule sisuks luuletaja ise: ta annab oma sisemaailmale hääle, et äratada lugejas tundeid ja meeleolusid, mida ta ise tunneb. Kundera järgi sünnib romaanikirjanik lüürilise maailma varemetel, s.o tähelepanu fookuse pöördumisel iseendalt teisele inimesele. Tuuli Tauli süüdistab Kunnus luuletajana Tuuli Taul olemises ning Birk Rohelendu selles, et ta romaanikirjanikuna tahaks rääkida  kellestki teisest kui Birk Rohelennust. Ja just selles – fookuse kandmisel oma kehast väljapoole, teise kehasse – on teistkordselt huvitav see autori kehalise kuju tirimine kriitikasse, sest näiteks Stuart Halli järgi on representatsioon hoopis tähenduse loomine keele kaudu. Asjade tähendus sõltub meie mõtetes välja kujunenud mõistete süsteemist ja kujutlustest ning on seetõttu küll vaimne akt, kuid selle impulsid on saadud just  nimelt sensomotoorselt, vaadeldes tuttavaid või võõraid objekte. Kui ühe inimese kontseptuaalne kaardistik erineb teise inimese omast, tõlgendavad või mõtestavad need kaks inimest maailma täiesti erineval viisil ning omavahel mõtete jagamine osutub võimatuks. 

Stuart Hall juhtis tähelepanu sellele, et tähendus muutub ajas, alati tuleb arvestada kultuurilise relativismiga. Balzaci teos täna ei  ole see, mis ta oli kirjutamise hetkel, ja ka praegusel hetkel kirjutatud raamatud ei ole täna need, mis nad on saja aasta pärast. Loomulikult võib see tähendada nihet nii halvemuse kui ka paremuse poole. Kuid just seetõttu oleks ausam luua praeguses hetkes, praeguses keskkonnas – alles ajaloo käigus saavutab teos oma tõelise mõõtme ja mitte keegi pole võimeline seda prognoosima. Agatha Christie arvas „Hiirelõksu” kirjutades, et heal juhul etendub näidend  pool aastat. Lavastaja oli optimistlikum ja pakkus, et kaheksa kuud. Paraku ei saanudki ta teada, et veel viiskümmend kaheksa aastat hiljem tahavad inimesed ikka ja jälle sedasama näidendit näha.       

Demagoogi ristiretk 

Tundub, et Kunnus on võtnud üleüldise sildistamise kõrval oma pühaks kohuseks võidelda „tüütute revolutsionääridega, kes rusikaid vastu solaariumpruuni rinda toksides ja oma esteetilisi nikerdusi vaimsuse järgmise evolutsiooniastmena serveerides oma toodangut kirjandusena kehtestada üritavad”. Revolutsionääride rinna vastu pressib Kunnus oma talupoeglikult  valge ja karvase musculus pectoralis majoris’e, mille all tuksub ehtinkvisiitorlik missioon. Kunnuse väitel ta „lausa kategooriliselt” taunib „autori välimuse lugemist kirjandusteose osaks ja suunaandjaks retseptsioonis”, ometi takerdub ta ise sellesama füüsise lõksu. Tuuli Tauli lauluhäälest, armsusest ja meeldivusest ei suuda ta kuidagi mööda vaadata, vaid keerutab tema isiku ümber nagu kass ümber palava pudru. Ka Birk Rohelendu peab Kunnus  „kenaks nooreks naisterahvaks”, samal ajal kui tunneb vajadust „ajastulist vaimu” Rohelennu seest suisa eksortsistiga välja ajada. Tekib huvitav küsimus, et mis selle Rohelennu sel juhul kenaks teeb? Naise anatoomia? Tauli luulekogu moto kohta teatab Kunnus, et see „on justkui kõlks vastu heliharki, mis häälestab lugeja õigele kodeerimisviisile – maksimaalselt vormile! Arvata, et Taul tahab sellega midagi sisulist öelda, tähendaks pidada teda nõdrameelseks”.  Ja lisab kohe soustisse pipart ka: „Kui Tuuli Tauli luuletused projitseerida moraalsele skaalale, siis on asi enam-vähem sama mis mõistusega – järele jääb võpatamapanevalt hale narts” ja väidetavalt lähtub sellist põhjapanevat avaldust tehes moraalist. Aga kui Mihkel Kunnus ei saa aru, et lautol ja kantslil on vahe, siis tuleks kahelda eelkõige tema mõistuse olemasolus, mida tõepoolest kipuvad hägustama ennenägematud paatose- ja demagoogialained. Ometi  on Taul talitanud just Hegeli ja Kundera sõnade järgi. Kõigest paar lõiku hiljem jõuab Kunnus isegi sinnamaale, kus ta sama argumendi ümber pöörab ja teatab, samamoodi Kunderale toetudes, et: „lüürilisus on moraali suhtes samavõrd allergiline kui kriitilise mõistuse suhtes” ehk siis tõestab n-ö luuletuste ringi kvadratuuri. Abrakadabra, serpent on sündinud! Või ehk siiski nõdrameelsus?     

Romaani eesmärk ja kriitikukriitika       

Kundera on öelnud, et „romaanikirjaniku ambitsioon ei seisne selles, et teha midagi paremini kui tema eelkäijad, vaid näha seda, mida nemad ei näinud, öelda seda, mida nemad ei öelnud”. Ta põhjendab seda nii: „Flaubert’i  poeetilisus ei devalveeri Balzaci, samuti nagu põhjapooluse avastamine ei muuda olematuks Ameerika avastamist”. Mihkel Kunnuse arvates aga devalveerib küll.       

Flaubert ütleb: „Ma olen alati andnud endast parima, et tungida asjade hinge.” Pole vahet, kas see hing on õilis või kalk, isekas või altruistlik – ühe sügava romaani vastuvaidlematuks eelduseks peaks olema valmidus kaevuda põhjani välja, hüljata igasugune alalhoidlikkus, silmakirjalikkus ja ette planeeritud moraal. Ühe avatud kirjaniku jaoks ei tohiks olla ühtegi sellist  küsimust, mida ta ei tohi püstitada. Brochgi tõdeb, et „asjade hinge tungimine” ja „hea eeskuju näitamine” on kaks erinevat ja lepitamatut eesmärki. Broch leiab, et romaan, mis ei suuda paljastada kas või osakest mingist seni teadmata eksistentsist, on ebamoraalne. „Mu sõralise sõbra” Karl on tõepoolest misogüün ja sellepoolest sarnane Houellebecqi, Palahniuki, Kenderi tegelastega; Karli teeb nendest teistest täiesti erinevaks tema oleku  põhjus: surmav haigus, vähk. Ja siia peaks asetuma selle teose kriitika tegelik raskuspunkt: kas silmitsiseismine paratamatu surmaga teeb tegelaskuju realistlikuks, kas tema mõtteavaldused, käitumine ja tunded on selle teadmise valguses loomulikud?     

Aga kui loomingule läheneda Kunnuse kombel lihaliselt, autori persona kaudu, jõuame ju paratamatult kriitikakriitikast kriitikukriitikani. Võitleb ta ehk mingite isiklike deemonite vastu? Võiks küsida: aga mille poolest erineb Mihkel Kunnus tegelikult Karlist, keda ta ise nii ebaveenvaks peab? On ju Karlgi võimeline  terve maailma enda jaoks rahuldavalt ära sildistama ja kokku pakkima, kaunistades tulemi just samasuguse varjamatu koleerilise sapiga. Paneb ju tahes-tahtmata imestama, miks on üks noor haritud mees võtnud ette sellise ristiretke noorte ja iseäranis veel noorte naissoost kirjanike vastu. Mis tekitab kriitikuhärras sellise vajaduse „kirvega kärbseid tappa”, nagu tema teguviisi on juba tabavalt iseloomustatud? Ehk tuleks siin alget otsida Freudi ja Jungi  teooriatest, ehk on tegemist tõsimeelse vagiinakadedusega?   

Kuna alfaisase mustereksemplar     

Kunnus ei suuda ise paljuneda, kannab ta salaviha emakaga õnnistatud anatoomiliste objektide vastu, kes seda suudavad. Tunneb ta ehk ennast ohustatuna naiste püüdest ronida vaimuelu areenile, millel ta ise oma Heraklese turja ja matšeetesarnase sulega meelsasti ainuvalitseks? Muidugi, Kunnuse tunnus(tus)eks võib öelda, et ta näib vähemalt aus, et ta teeb seda  kõike parema tuleviku nimel. Sellegipoolest võiks küsida, miks ta oma põhjaliku teadmistepagasi ja muljetavaldava referentiivse tsitaadikogumikuga ei pöördu tõeliselt kaalukate teoste poole, miks ta ei kirjuta näiteks Dostojevskist või Kunderast, või siis Eesti küpsetest autoritest – Ene Mihkelsonist, Tõnu Õnnepalust või miks mitte Indrek Harglast? Miks ta käitub nagu Mulla Nasreddin, kes tütre enne kannuga jõe äärde saatmist korralikult läbi nahutas,  põhjendades oma teguviisi järgmiste sõnadega: „Kui kann on juba kord lõhutud, pole enam midagi parata!”?   

Mulle on väga sümpaatne Kärt Hellerma avaldatud mõte: „Usaldusväärseks teevad kriitiku ikka vanad tuttavad omadused: oskus eristada olulist ebaolulisest, üldistusvõime, arukus, taktitunne”. Just sellest taktitundest jääb nii sageli vajaka, ja ometi on seegi üks peamisi intelligentsuse tundemärke. Milan  Kundera on oma Euroopa ideaali sõnastanud nii: maksimaalne mitmekesisus minimaalses ruumis. See kehtib ka iga siinse väikese riigi kohta. Oleks korvamatult kahju, kui kohalikul kriitikal tõepoolest õnnestukski see mitmekesisus maha tappa.   

Ma olen korduvalt kahetsenud, et ma ei võtnud oma kirjanikutee alguses endale pseudonüümiks Andres Mets. Selline mehine, suurepärase sotsiokultuurilise taustaga nimi oleks olnud tunduvalt parem valik kui Birk Rohelend.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht